oli süvenenud usaldatud ülesannetesse talle omase põhjalikkusega. Kui maakonnakolmik, mille koosseisu tedagi loeti, oli väljasaadetavate kohta otsused langetanud ja lõplikud nimekirjad kokku pannud, siis oli täiesti loomulik, et talle usaldati ka asjade tegelik läbiviimine ühes maakonna suuremas vallas.
Kauges Siberi külas sündinud ja üles kasvanud Leonid Judanski oli ema poolt eestlane, kuigi tema passis, mis talle läbi suurte raskuste koolimineku puhuks hangitud sai, seisis rahvuse lahtris kirjas venelane – isa järgi. Mõni muu variant ei oleks loomulikult kõne alla tulnudki, kui oli vähegi tahtmist pärapõrgusse peidetud räämas kolkakülast kaugemale jõuda. Ja tahtmise puudumises Leonidi süüdistada ei saanud. Tema emapoolsed vanavanemad olid eelmise aastasaja lõpukümnenditel tulnud siia suure Venemaa äärealadelt, kusagilt Estoniaks kutsutud kubermangust, otsima maad ja lahedamaid elutingimusi. Nad olid siinsete oludega peagi kohanenud, siberlased olid nad omaks võtnud, tema ema oli siit oma eluõnne leidnud ja perekonna loonud. Keegi neist ei osanud enam midagi teisemat tahta ega igatseda. Aga väike Ljonja unistas juba poisipõlvest peale hoopis teistsugusest, palju põnevamast elust, unistas kaugetest tundmatutest maadest ja suurtest heitlustest. Tal jätkus nutti, vaprust ja ettevõtlikkust. Kui küla jõngermannid sõjamänge mängisid, siis valiti teda alati ninameheks ja need, kes tema juhtimise all võidelda said, võisid võidus juba ette kindlad olla.
Pärast seda, kui ta kümnenda eluaasta paiku oli jahipüssist laskma õppinud, võttis isa teda tihtipeale seltsiks kaasa, kui taigasse jahile läks. Poisil oli terav silm ja kindel käsi, talle ei torganud iialgi pähe, et puu otsast alla potsatavast loomast või linnust võiks kas või natukenegi kahju hakata. Selline oli Siberi põlislaante karm tegelikkus, selline oli elu seadus ja tugevama õigus. Et hinges püsida ja süüa saada, selleks tuli tappa. Mõnikord, kui ta enne päästikule vajutamist jälgis oksal istuvat lindu või puu otsas muretult ringi sebivat oravat, valdas teda seletamatu mõnutunne – tema oli isand, tal oli piiramatu voli otsustada selle olendi elu ja surma üle. Kui ta tahtis, siis võis ta sel minna lasta. Aga ta ei tahtnud, ja nii kustus saaklooma õhkõrn pääsemislootus alati püssipaugatusse. Põmm! – ja juba lamaski tilluke karvakera poisi jalge ees lumes, tehes käppadega õhus veel paar abitut liigutust. Esiotsa tekitasid need surmaeelsed tõmblused temas kummalist erutust, mis pani judinad üle selja jooksma. Nii nagu siis, kui ta kord päris pisikesena oli palavikuga voodis lamanud ja ema oli kogu ta keha puskarisse kastetud külma lapiga üle hõõrunud. Aegamööda seesugune tunne nõrgenes ja lõpuks kadus hoopis. Ta tegi lihtsalt oma igapäevast tööd. Asjalikult ja arutlemata.
Kui Ljonjal külakool läbi sai, oli ema see, kelle pealekäimisel poiss rajoonikeskusesse edasi õppima saadeti. Ema mäletamist mööda oli seal, kust ta ise pisikese tüdrukuna tulnud oli, raamatutarkust alati au sees hoitud ja elus edasijõudmise eelduseks peetud. Ja missugune ema ei tahaks oma lapsele paremat tulevikku? Kui mees oskas hästi lugeda ja arvutada, võis temast saada arveametnik, õpetaja või koguni rajoonivolinik, kes, tähtis nägu peas ja mapp kaenla all, käis kolhoosiesimeestele korraldusi jagamas ja nende töö üle aru pärimas. Isa ei tahtnud küll alguses poisi kooliminekust kuuldagi, aga andis pärast pikka lunimist lõpuks siiski järele. Mitte seepärast, et õppimisest Leonidile endale või ükskõik kellele pereliikmetest kasu oleks võinud olla, vaid rohkem seepärast, et viinaklaasi juures oleks olnud ütlemata mõnus sõprade ees oma kõrgel kohal oleva pojaga kiidelda.
Poeg ise ei pannud miskiks ei ema unistusi ega isa lootusi, tema ei tahtnud olla ei arveametnik, kooliõpetaja ega rajoonivolinik, tema igatses hoopistükkis sõjatandrile, sinna, kus peetakse ägedaid lahinguid ja sooritatakse surematuid kangelastegusid, mida tulevased põlved veel kümnete ja kümnete aastate möödudes ülistavad oma lauludes ja lugudes. Nii saigi järgmiseks loogiliseks sammuks astumine sõjakooli.
Praktiliste sõjapidamisoskuste kõrval avastas ta kooliajal enda jaoks väga tähtsa, karjääriredelil edasipürgimiseks äärmiselt vajaliku ja samal ajal täiesti kasutuskõlbliku elutarkuse – talle sai selgeks, et tõelise ja tegeliku võimu kaasinimeste üle annab see, kui oled saanud teada midagi niisugust, mida nad sulle vabatahtlikult ega heal meelel rääkida ei taha, kui oled välja nuuskinud nende süngeimad saladused, mida nad kiivalt varjavad kõige sügavamates hingesoppides. Kui oled säärased saladused oma valdusse saanud, on nende omanikud siitpeale pääsmatult sinu võimu all ning sinu otsused ja tahtmised, sinu hea- või pahatahtlikkus määravad siis nende edasise saatuse. Ja võimu teiste üle igatseb ometi igaüks. Kes väidab muud, on kas loll või valetaja.
Koolis oli ta sõbraks saanud tagasihoidliku tõsise noormehega, oma voodinaabri ja kursusevennaga, kellega nad mõnikord õhtuti enne magamajäämist rääkisid lapsepõlvest ja endisest elust, tegid tulevikuplaane, unistasid kangelastegudest, mida nad sõjaväljal sooritama hakkavad, või lobisesid niisama tühjast-tähjast. Leonid oli tähele pannud, et Aleksei – nii oli sõbra nimi – piilus tihti salamisi üht väikest narmendavate servadega fotot, millelt vaatasid vastu kaks õnnelikult naeratavat noort inimest, pikka kasvu mees ja ilus tumedajuukseline naine. Aleksei püüdis pilti hoolega võõraste pilkude eest varjul hoida ja peitis selle alati kibekähku ära, kui keegi talle lähenema juhtus. Leonidile niisugune seletamatu salatsemine ei meeldinud, see solvas ja tekitas kõrvalejäetuse tunde. Tunde, et sõber tahtis teda oma elust välja tõrjuda ega pidanud teda usalduse vääriliseks. Iga kord, kui silmanurgast heidetud kiire kõrvalpilk teada andis, et teine oli taas pildi välja võtnud, valdas teda tugev sisemine ärritus ja vastumeelsus. Vaist ütles, et kui midagi nii kiivalt püütakse ainult enda teada hoida, peab olema tegu millegi väga tähtsa ja saatuslikuga, tühise asja pärast ei hakkaks keegi sellist vaeva nägema. Ja ta otsustas, maksku mis maksab, tõe välja uurida.
Juhus ei lasknud end kaua oodata. See saabus kord pärast igaõhtust loendust, mil kursantide päevaplaanis oli enne magamaminekut tunnike vaba aega, mida nad tohtisid oma äranägemist mööda kulutada. Imelik, et Leonid veel praegu, mitme aasta pärast, nende tollast jutuajamist viimse kui sõnani, viimse kui näoilme, häälevarjundi ja rõhuasetuseni nii täpselt mäletas, nagu oleks see toimunud alles eile.
Kasarmus valitses õhtueelne hämarus. Nariserval kössitav Aleksei, keda igasse külge heidetud kiire pilk oli veennud, et kõigil teistel on oma asjadega piisavalt tegemist, oli taas oma pildi välja koukinud. Kõrvalkoikul tegevusetult lamasklev Leonid, keda Aleksei ilmselt arvas magavat, jälgis teda ivake aega langetatud laugude alt ja lausus siis:
„Nad on sulle vist väga tähtsad.” Ta hääl oli tasane ja mahe nagu laisalt nurruval kassil, kelle pehmetesse käpaalustesse patjadesse peidetud nõeljad küünised on iga hetk valmis end saagi järele välja sirutama.
„Kes?” Aleksei võpatas ja tõmbas pea nagu hoopi oodates õlgade vahele.
„Need inimesed seal pildil.”
„Need… seesamunegi et… need on mu ema ja isa.”
„Ah soo.” Leonid oli pettunud. Ta ei taibanud, miks teine oma vanemate pildist nii suure saladuse oli teinud. Koolis teadsid ometi kõik, et Aleksei oli orb. Ta oli pärit kusagilt kaugest Saraatovi oblasti kolhoosist, kus tema veoautojuhist isa juba aastaid tagasi oli oktoobripühade aegu avarii teinud ja nii enda kui oma naise, Aleksei ema, purjus peaga sodiks sõitnud.
„Kahju muidugi, et su vanemad surnud on, aga…”
„Nad ei ole surnud!” Sõnad lipsasid suust täiesti tahtmatult, nagu iseenesest, neid polnud võimalik enam tagasi võtta, kui ka väga oleks soovinud. Võib-olla oli saladuskoorem üksinda kandmiseks liiga raske, võib-olla sundis juhuslik nõrkusehetk kelleltki teiselt toetust ja lohutust otsima, igal juhul oli selge, et püünispaelad tõmbusid pingule ja lõks hakkas kinni langema. Leonid sundis oma hääle võimalikult leebeks ja ükskõikseks, andes sellele vaid kerge üllatunud varjundi:
„Ei olegi surnud? Aga sa ju ise rääkisid… Kus nad siis on?”
„Vangilaagris. Juba üle viie aasta. Ma ei tohi neile kirjutada ega neilt kirju saada, aga ma tean, et nad on elus.” Aleksei rääkis sosinal, tema näol peegelduv alasti ahastus oleks kindlasti igas Leonidist vähem kogenud jahimehes kas või pisutki kaastunnet ja heldimust tekitanud. Kuid tema ei lasknud end alt vedada ega ära petta, tärganud jahikirg piitsutas teda