pöörata. Isamaad ja vabadust tohtis jälle kord armastada vaid salajas ja üksipäini, sest igasugune üheskoos ja avalikult armastamine oli surma ähvardusel ära keelatud. Niisuguse armastamise peale oli eestlane asjatundja, tema oli seda läbi aastasadade usinasti harjutanud ja harjutamine, teadagi, teeb meistriks. Meisterlik salaarmastus, mis läbi vaevade vaimu toitis, oli alati olnud selle rahvakillu allesjäämise ainus pant. Sest vaim on see, mis raskuste kiuste keha üleval hoiab, ja mitte vastupidi. Aga vaim ei püsi toiduta elus, ja kui ta ei leia seda olevast, siis hakkab ta seda ammutama minevikumälestustest.
See, et vaimu hävitamine tähendab lõplikku allaandmist ja resignatsiooni, oli tõsiasi, mis ka sissetungijaile hästi teada oli. Ja et igaüks millegi peale pidi meister olema, siis olid nemad vaimu hävitamise ja minevikumälestuste kustutamise ning väljajuurimise metoodika täiuslikkuseni arendanud. Nende valvsate pilkude eest ei jäänud midagi varjule, nad tegutsesid plaanipäraselt, visalt ning kadestamisväärse põhjalikkusega.
Kui siis ühel süsipimedal oktoobriööl lendas kumeda kõmina saatel tükkideks Ahaste, Tääkerite ja Käsperite auks püstitatud pronksist sõjamees Rakvere kesklinnas, tundsid Rein ja Jaanus, et nüüd oli nende mõõt lõplikult täis, et nii seda asja jätta ei võinud. Midagi tuli ette võtta. Aga mida? Relvi neil ei olnud ja kui oleks olnudki, siis mida nad kahekesi ära oleksid saanud teha? Ei, tuli otsida teist teed, otsida sidet nendega, kes samamoodi mõtlevad. Nad olid kindlad, et niisuguseidki on. Seda näitasid selgelt sügislilled, mis vallutajate pahameeleks ilmusid ööst öösse sellele kohale, kus mälestussammas varem seisnud oli.
Ühel päeval enne jõule oli keegi täiesti võõras mees poeukse ees Jaanusest mööda minnes pistnud talle pihku pisikeseks kokku murtud paberi. Kui Jaanus oli selle lahti keeranud ja lugenud esimest rida „Anna edasi teistele eestlastele”, oli ta lehekese kähku ära peitnud ja mehe järele ringi vaadanud, aga see oli juba kadunud nagu tina tuhka. Pärast, kui nad Reinuga kahekesi lendlehe päris pikka teksti hoolikalt uurisid, tundsid nad, et kirjutaja oleks nagu nende peas keerlevaid mõtteid lugenud, nemadki oleksid tahtnud kõigile Eestimaa mehepoegadele kaotsi läinud julguse taastamiseks ja võitlusvaimu ärgitamiseks samasuguseid leegitsevaid sõnu lausuda. Iseäranis meele järele oli neile üks koht, kus öeldi: „Eesti rahvas! Virgu õudsest unenäost! Tahame jälle olla vaba rahvas vabade rahvaste peres! Eestlased, ärge kaotage lootust ja julgust! Vilets on see rahvas, kes võitluseta hävib. Sureme siis juba võideldes!”
See lendleht oli võimalus, mida nad olid otsinud. Nad asusid teksti õhinal ümber kirjutama, trükitähtedega muidugi, et keegi käekirja juhuslikult ära ei tunneks, ning poetasid seda salaja tuttavate linnaelanike postkastidesse või jätsid märkamatult vedelema mõnda sellisesse kohta, kus tihedamalt rahvast liikus. Nad ootasid, kuid midagi ei juhtunud. Juhtus ainult see, et üks ümberkirjutatud eksemplar puutus Maarjale näppu ja tema muidugi ei jätnud seda Endrikule näitamata.
Tõusis kohutav tüli.
„Kas te ikka annate endale päriselt aru, mida te teete? Te, poisikesed, arvate vist, et see on mingi lõbus mäng. Mis siis saab, kui teid kinni võetakse,” hakkas enesevalitsemise kaotanud Endrik poiste peale karjuma.
„Sinu arust on parem ja julgem, kui keegi lillegi ei liiguta. Kõik peavad istuma vaikselt kui hiired ahju taga nurgas, käed rüpes, ja pealt vaatama, kuidas tiblad viimse kui eestlase maa pealt ära hävitavad.”
„Ja mis kasu teie lendlehtedest peaks olema? Kui mõne provokaatori peale satute, on kogu suguvõsal vanglatee jalge all. Kas sa oma ema ja isa peale ka mõtled?”
„Nende peale ma mõtlengi, ja kõigi teiste eestlaste peale, kes omal maal vabad tahavad olla. Aga sina ja teised sinusugused, te kõik olete argpüksid ja reeturid,” paiskas Rein vihaselt Endrikule näkku.
„Kes meie kõik?”
„Kõik, kellel poliitika ja riigivalitsemisega pistmist oli. Kõik, kes te vankade baasid sisse lubasite tuua ja pärast otsustasite riigi tibladele ära kinkida – ilma ühegi püssipauguta, lihtsalt niisama.”
„Mida me siis sinu arvates oleksime pidanud tegema?”
„Sa veel küsid! Vastu hakkama muidugi! Viimse hingetõmbeni võitlema. Kõik, kel oli isu üle piiri meie maale ronida, oleks tulnud armuta mättasse lüüa.”
„Ja sa arvad, et siis oleks asi klaar olnud? Et meie riik oleks praegu alles ja vaba? Me poleks paari päevagi suutnud vastu panna!”
„Soomlased ju ometi suutsid. Ja mitte ainult kaks või kolm päeva, vaid üle kolme kuu. Nemad vankasid sisse ei lasknud. Aga meie ajasime käpad püsti ja viskasime püssi põõsasse. Ja siis lasksime tibladel Tallinnas Vabaduse platsil tsirkuseetenduse korraldada. Nüüd võib kogu maailm meie peale näpuga näidata ja meie üle irvitada, et kes tegi – ise tegi.”
„Jah… Soomlased… Nad said mujalt abi ka… Vähemasti relvade näol… Ja nende maa ei jää otse venelastele jalgu. Pealegi on neil rohkem sõjaväge ja tehnikat.”
„Ja julgust hambaid näidata ning enda ja oma riigi vabaduse eest seista, selle sa muidugi unustad. Siis kui punikud Karjalas soomlastega madistasid, oleksime võinud nende neetud baasid merre pühkida. Siis oli meil veel armee ja kaitseliit relvis, siis veel oleks saanud. Aga mida meie tegime? Valvasime hoolega tiblade lennuvälju, et nad saaksid Helsingit pommitamas käia.”
„Meil olid baaside lepingud, kui oleksime neid rikkunud, oleksid venelased meile sõja kuulutanud.”
„Ja mis siis? Oleksime end kaitsnud nagu üks mees. Neljakümnenda juunis oli viimane võimalus, aga siis tegite teie püksid täis ja käskisite relvad ära anda.”
„Kui siis oleks piiril tulistamiseks läinud, oleks järgnenud suur veresaun ja meil kõigil oleks suud juba ammu mulda täis. Ma arvan, et ainult elukogenud inimeste tarkus ja ettevaatlikkus olid need, mis meid tookord verevalamisest päästsid.”
„Tookord ja tookord,” osatas Rein tigedalt. „Sa oled justkui pimedusega löödud ega näe üldse, mis praegu sinu ümber sünnib. Nüüd raiutakse kassi saba jupikaupa, see on teie arvates vähem valus. Aga eks need, kes otsustamise juures olid, peavadki endale õigustusi ja vabandusi otsima. Eks te tulnud ja küsinud rahva käest ka, kas ta niisugust päästmist üldse tahtis.”
„Ega meie käest ka ei küsitud. Suures saalis seda küsimust ei arutatudki. Asi otsustati riigikaitsekomisjonis kinniste uste taga ja mingit hääletamist ei toimunud.”
Seda öeldes Endrik ohkas. Ta oli väsinud neist lõpmatult korduvatest süüdistustest, aga ka omaenda rasketest mõtetest ja kahtlustest. Tookord… tookord oli riigiisade alalhoidlik tegutsemine talle tõesti õigena ja ainuvõimalikuna paistnud. Nad olid saanud rahu ja hingetõmbeaega ning lubaduse – must valgel ja allkirjade ja pitsatitega, et keegi nende riiki ei puuduta, et nad otsustavad omal maal omi asju ikka ise nagu seni. Aga mida päev edasi, seda enam hakkas talle tunduma, et Reinul oli tegelikult õigus, seda selgemini näitas elu, kui valed tehtud otsused olid olnud. Juhid olid oma riigi ja rahva kaitseks ehitanud pelkadest sõnadest kaitseliini, mis Mannerheimi omaga tõepoolest vähimatki võrdlust välja ei kannatanud. Aga kahetsemine enam ei aidanud, aega ei olnud võimalik tagasi pöörata, see jätkas ükskõikselt oma peatumatut kulgu, külvates enda ümber õudust ja hirmu tundmatu tuleviku ees…
Mõned valgemadki silmapilgud olid. Koduvallas, kuhu Endrik koos Maarja ja lastega elama oli asunud, et valvsate pilkude eest kaugemale pääseda, oli vabariigi aastapäev toonud halli talvisesse masendusse õige pisut rõõmsat elevust. Kui inimesed sel hommikul varavalges kodunt välja läksid, tervitas neid suur sinimustvalge lipp, mis veebruarikuu jahedas hommikutuules plagises uhkelt ja kartmatult Hallaku kirikutorni kõrgeimas tipus. Ja et sel seal üksi igav ei hakkaks, oli pisikesi lippe riputatud ka puuokste külge ja tipitud linnatee veerde lumehangedesse. Uudis levis kulutulena. Inimesed kogunesid paari-kolmeliikmeliste salkadena kiriku juurde, vahtisid äraseletatud nägudega üles taeva poole, soovisid tasasel häälel üksteisele ilusat pidupäeva ega püüdnudki varjata oma kahjurõõmu kohalike asjameeste kimbatuse üle. Nood sebisid ringi nagu peata kanad, korjasid lipud maast kokku, üritades samal ajal inimesi laiali ajada. Keegi neist ei julgenud tõusta tornitippu suurt lippu