seina ääres seisis klaver ja aknalaudadel õitsesid punased pelargoonid.
Sügaval südamesopis oli Maarjal veel kolmaski põhjus, miks ta ennast Nõlvakul koduselt ei tundnud. Nende abielu esimestest päevadest peale oli ta tajunud kõigi kolme meheõe vaevumärgatavat vaenulikkust enese vastu. Nad ei väljendanud seda küll kunagi otse, kuid seda võis aimata salamisi vahetatud vandeseltslaslikest pilkudest, hämmeldunud kulmukergitusest, pilkavast tuksest suunurgas või mõnest naljaks maskeeritud teravast sõnast. Kord oli Maarja ääri-veeri mööda üritanud nende vastumeelsuse põhjusele jälile saada ja Endriku käest üht-teist välja uurida, kuid mees oli talle täis mõistmatust otsa vaadanud ja nii oli Maarja asja targu sinnapaika jätnud.
Aga kui nad olid sunnitud oma linnakodust lahkuma, tuli ta lagedale ettepanekuga, et nad võiksid elama asuda Otsale, kus klaasverandaga hiljaaegu ergavkollaseks värvitud elumajas oleks lahedalt ruumi jätkunud neile kõigile, liiatigi praegu, mil Maarja noorem õde Aita oli läinud elama maakonnalinna oma kooliõpetajast mehe juurde. Aga Endrik polnud sellega nõustunud, sest nüüd, mil papa oli lootusetult haige, noorem vend Rein silmapiirilt kadunud ja mõlemad täiskasvanud õed kodupesast maailma lennanud, oli kogu raske majapidamiskoorem langenud mamma nõrgukestele õlgadele ja oli täiesti selge, et üksipäini oli tal võimatu kõigega toime tulla.
Ja kuigi Maarja oli tookord oma seisukohta südilt kaitsta püüdnud, oli ta lõpuks siiski – nagu ikka ja alati varemaltki – sunnitud Endriku tahtmise ees taganema. Rohkem kui pool teed oli nüüd juba seljataga, viie-kuue minuti pärast oleksid Otsa talu hooned pidanud puude vahelt paistma hakkama. Viimse kui üksikasjani tuttav metsarada oli täna võõras ja pelutav. Puulatvade vahelt langesid teele heledad ümmargused valguslaigud. Miia ja Ell kutsusid neid päikesejänkudeks. Kui tuul oksi liigutas, siis laigud hüplesid ja lapsed ajasid neid kilgates taga, proovides laike oma tillukeste pihkudega kinni katta. Täna tuult ei olnud ja laigud seisid liikumatult paigal. Need olid kui tigedalt jõllitavad silmad, mis igat ta sammu ähvardavalt seirasid. Maarja piilus kartlikult ringi, nagu võiks keegi põõsaste tagant välja söösta ja talle kallale karata. Kiire kõnd pani hingeldama, süda läks pahaks ja midagi kibedat kerkis kurku, nii et hetkeks pidi ta tuge otsides naalduma vastu krobelist männitüve. Juba mõnda aega oli ta tundnud hommikuti tugevat iiveldust ja kui ka kuupuhastus ära jäi, siis oli ta täiesti kindel, et kolmas laps on tulekul. Ta tõmbas tasakesi käega üle kõhu.
„Valisid sina ka aja, millal tahta ilmale tulla,” pöördus ta sosinal tulevase pereliikme poole. „Siin on praegu tormine ja rahutu, pole meist ühelgi varsti enam õiget kodu ega kollet.”
Ta võttis kogu oma jõu kokku ja rühkis edasi. Parajasti siis, kui ta kavatses metsa varjust välja lagedale astuda ja ummisjalu maja poole tormata, silmas ta kaht käänaku tagant välja roomavat autot. Ta tõmbus tagasi, pilk lähenevate masinate küljes rippumas. Ja kuigi Maarja suhted usuga olid pigem leiged kui tulised, vormisid ta huuled nüüd iseenesest paluvaid sõnu:
„Issand jumal, taevane isa, halasta ometi! Tee nii, et nad meie teeotsast mööda läheksid.” Aga Issand kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda või ei pidanud oma kohuseks halastada neile, kellel polnud temasse tõsist ja vankumatut usku. Ja nii vähendasid autod nagu kõheldes kiirust ning keerasid talu juurde viivale teele.
Kui autod olid majanurga taha kadunud ja enam midagi näha ei olnud, ei teadnud Maarja, mida ette võtta. Mõistus käskis paigale jääda või hoopis tagasi keerata ja pakku joosta, kuid tunded tahtsid talitada vastupidi. Ja enne veel, kui ta endale toimuvast arugi suutis anda, kandsid jalad teda juba nagu iseenesest maja suunas, sinna, kus isa, ema ja vanem õde Eeda oma laupäevahommikusi toimetusi tegid ega osanud mingit ohtu aimatagi. End kummargile hoides hiilis Maarja kiiresti üle kitsa lageda põlluriba, mis jäi metsa ja hoonete vahele, pääses õnnelikult aia äärde vanade kõrgete sõstrapõõsaste varju ja roomas neljakäpukil edasi, kuni õues toimuv kätte paistis. Peidupaik oli ideaalne – kitsas tunnel, mille metsapoolset külge katsid kõrged vanad läätspuud ja aiapoolset suured käharad sõstrapõõsad, pakkus võõraste pilkude eest täielikku varju ja peitupugenut oleks suudetud leida ainult siis, kui teda sealt tõepoolest otsida oleks osatud.
Maarja nihutas sõstralehed tasakesi kõrvale ja piilus õuele. Lahtise kastiga veoauto oli jäänud seisma majanurga juurde ja kastis kössitavates hallides kogudes tundis ta ära Vardi talu kodakondsed: peremehe Evald Unnuki, tema naise Leida ja nende poja Antoni. Palavast ilmast hoolimata oli Leidal seljas paks hall lambavillane kampsun ja peas lõua alt kõvasti kinni sõlmitud valge sitsrätik.
Ei Maarja ega ka Endriku perel olnud Vardi rahvaga erilist läbikäimist, aga kokku juhtudes teretati ja aeti mõni sõna juttu ka nagu kõigi teistegi oma küla inimestega.
Küllap see Antoni pärast oligi, et Unnukid hoidsid rohkem nagu omaette, kuigi külas neisse seepärast pahasti ei suhtutud. Anton oli pehmelt öeldes rohkem kui kõvasti omapärane. Rääkida ta suuremat ei mõistnud, tõi kuuldavale vaid ebamääraseid häälitsusi, millest ainult väga hea tahtmise korral võis välja lugeda sõnu „tere” ja „mina olen Anton”. Ta oli pidevalt liikvel, varavalgest hilise õhtutunnini võis teda näha sihitult põldude vahel kiirustamas, hüplevalt ja igal sammul ettepoole koogutades nagu teri nokkiv kana. Aeg-ajalt kummardus ta maast mõnd lille või oksaraagu üles noppima ja kui pihk neid nii täis sai, et juurde enam ei mahtunud, viskas pundi maha ja alustas jälle otsast peale. Ka praegu, mil ta end ette-taha kõigutades autokastis istus, ees rännak kuhugi tundmatusse, ei olnud ta raatsinud oma lahutamatut vitsakimpu maha jätta.
Unnukitel oli tegelikult kaks poega. Noorem poeg Jaanus, keda nüüdseks enam elavate kirjas ei olnud, oligi ilmselt see tegelik põhjus, mille pärast vaesevõitu väiketaluniku pere rahvavaenlasteks kuulutati ja oma kodunt minema küüditati. Jaanus ja Tapperi Rein olid olnud lahutamatud sõbrad, olid käinud ühes klassis ja mõelnud ühesuguseid mõtteid. Rein elas kooliajal alati linnas vanema venna juures ja Jaanus, kel oli voodikoht villavabrikus töötava tädi toanurgas, oli olnud neil igapäevane külaline, peaaegu nagu omainimene. Siis, kui Endrik kodunt ära oli, kas ajakirjanduskontori asju ajamas või hoopistükkis Tallinnas istungil, veetsid poisid pikki tunde tema raamatukogutoas, kus riiulite sisu pakkus neile nii uurimis- ja mõtlemisainet kui ka mõnusat ajaviidet. Teiste hulgas oli üks eriti peibutav raamat, millest nad kunagi küllalt ei saanud, mida tuli ikka ja jälle kätte võtta ja lehitseda, valitud kohti uuesti üle lugeda ning tuliselt teineteisega vaielda, kas see või teine tegelane ikka toimis õigesti või oleks ta pidanud antud olukorras hoopis teistmoodi talitama. Paari aasta eest ilmavalgust näinud romaan „Nimed marmortahvlil” polnud mitte ainult nende kahe, vaid ka kõigi teiste nende kooli poiste vaieldamatu lemmik ja suur armastus, see tähendas neile võib-olla niisama palju kui piibel vanemale põlvkonnale. Tegelased, kes raamatu lehekülgedel nii elavalt, otsusekindlalt ja vapralt oma võitlusi võitlesid, olid äravahetamiseni nende endi moodi ja tegid just seda, midagi nemadki oleksid teinud, kui neil oleks olnud õnne sel tormisel ja kangelaslikul ajal elada.
Siis veeresid Vene tankid mürinal üle Narva jõe silla ja poisid arvasid, et nüüd on nende kord. Nad olid valmis. Nad ootasid sõjahüüdu selleltsamalt mehelt, kes oli Vabadussõtta kutsunud Ahase ja Käsperi, Konsapi ja Tääkeri ja kõik teised, kes isamaad ja vabadust kalliks pidasid. Aga kutset ei tulnud, tuli hoopis käsk relvad ära anda.
Poisid olid maruvihased – mis muud see oli kui sulaselge reetmine! Vana mees oli noore põlvkonna kätega välja võideldud vabaduse ning ühiselt loodud riigi argpüksi kombel ilma vähimagi vastupanuta jälle käest ära andnud, loovutanud ainsagi püssipauguta neilesamadele verivaenlastele, kelle vastu nende eakaaslased kakskümmend aastat tagasi ennastsalgavalt võidelnud olid. Ise oli käinud veel Kremliski Staliniga klaase kokku kilistamas. Just samal ajal, kui Karjala kannasel mürisesid põhjamaa pakases Talvesõja suurtükid.
Rein vehkis tigedalt vana ajalehega Endriku nina all ja kordas ikka ja jälle:
„See ei ole võimalik! Kas ta peab meid kõiki purulollideks ja arvab, et rahvas ei mäleta, mida ta enne baaside tulekut raadios rääkis! Sa ainult kuula!”
Ta otsis silmadega kõnest õige koha üles ja luges katkeva häälega, mida ta raevu tõttu hästi valitseda ei suutnud:
„Aga kui siiski