võta siis oma tööriistad, aga tee kähku, sinusuguseid rahvavaenlasi tuleb täna veel terve hulk kokku korjata,” lubas lööja armuliselt.
Maarja teadis, et isal oli höövelpingi alla kahekordse kapipõhja vahele jahipüss peidetud ja isa äkilist iseloomu tundes polnud raske ära arvata, mida ta sellega teha oli kavatsenud. Nüüd kohmitses ta ilmselt meelega hästi pikaldaselt oma tööriistade kallal, sest möödus hulk aega, enne kui mehed taas nähtavale ilmusid ja teineteise järel majja kadusid.
Autot valvama jäetud punaväelasel oli ilmselgelt igav. Püss õlal, marssis ta auto kõrval edasi-tagasi. Väikest kasvu poisiohtu noorukile selga tõmmatud khakivärvi sõdurimunder oli sobimatult suur. Kirsasaabaste peale lonti vajunud kottpüksid ja vöökohalt laia rihmaga kõvasti kinni tõmmatud gimnastjorka muutsid ta üleni ümmarguseks, väikese heinasao sarnaseks. Äkitselt pöördus roheline kuhilas ümber ja marssis otsejoones marjapõõsaste poole. Maarja suutis hädavaevu kiljatuse alla neelata, kuid tundis, kuidas kogu keha üleni kangeks tõmbus, jalad tinaseks muutusid ja keeldusid sõna kuulamast. Kui nad oleksid teda kandnud, oleks ta ilmselt pikemata püsti karanud ja metsa poole jooksu pistnud ning nõnda kindlasti ka kuuli selga saanud. Nüüd tõstis ta vaid käe varjuks suu ette ja pigistas silmad kõvasti kinni, nagu aitaks see, et tema teist ei näe, ka teda ennast nähtamatuks muuta. Põõsas kahises ja kui Maarja silmad ehmunult lahti lõi, nägi ta enda ees viltu taeva poole turritavat püssitoru. Siis hakkasid lehed krabisema ja ninna lõi vänget kusehaisu. Soldat oli püssi sõna otseses mõttes põõsasse visanud ja oma loomulikke vajadusi rahuldama asunud. Maarjat valdas järsku seletamatu rõõmu- ja kergendustunne, mis samal ajal temas tugevat imestust tekitas, sest ta ei taibanud ise ka, mida siin nii kangesti rõõmustada oli, et võõra vaenuväe sõdur nende koduaias marjapõõsa äärde kusehädale tuli? Tabamatu tundevälgatus kadus niisama ootamatult, kui oli ilmunud ning paiskas naise taas metsiku hirmu meelevalda – kas näeb või ei näe?
„Anton, pimeloom, oota’nd, kuhu sa trügid? Püsi paigal!” hakkas Leida äkki nutusegusel häälel hädaldama. Anton oli ühel kohal istumisest ära tüdinenud ja katsus jalga üle porte upitades auto pealt maha ronida.
Punaväelane kahmas põõsast püssi ja tormas jooksu pealt pükse kohendades maja poole. Püssipäraga saadud kolakas paiskas Antoni autokasti pikali. Sõdur jätkas seejärel edasi-tagasi tammumist, nagu poleks midagi juhtunud, ja Maarja mõtles tänutundega Antonile, kes täpselt õigel hetkel oli sündmuste käiku sekkunud, justkui oleks keegi talle selleks kusagilt kõrgemalt poolt juhatust saatnud.
Kohe kääksatas uks uuesti ja üksteise järel ilmusid konvoi saatel õuele ema, isa ja Eeda, kohvrid ja kompsud käe otsas. Püssimehed ei olnudki kõik täiesti võõrad, vähemasti ühte neist, endist mõisatöölist Villem Liitopit Maarja tundis. Mees oli läbi teinud õige kummalise metamorfoosi: muidu vaikne tossike, kes tavaliselt alles pärast sügavale viinaklaasi põhja vaatamist kuraasi juurde sai, oli äkitselt muutunud tähtsaks ja toimekaks, ta korraldas, keelas ja käskis. Ta laskis veoauto tagumise porte alla ja aitas isal ema üles kasti upitada.
Maarja ema oli nüüdseks juba eluõhtule lähenemas, mullu südatalvel oli ta saanud kuuekümne viieseks. Elu polnud teda hellitanud, nagu ka neid teisi sadu ja tuhandeid naisi, keda sel varasuvisel laupäevahommikul oma koduste toimetuste juurest väevõimuga minema kisti. See oli õigupoolest olnud eesti talunaise tavaline elu. Ta oli mehele läinud noorelt, viieteistaastase abielu järel matnud mehe ja poja, kes mõlemad talvisel metsatööl juhtunud raske õnnetuse läbi olid hukka saanud, ning abiellunud mõned aastad hiljem uuesti, seekord oma mehe noorema vennaga. Esimesele mehele oli ta sünnitanud kolm poega ja tütre, teisele, vastupidi, poja ja kolm tütart. Üks poegadest, Maarja vanem vend Arved, lõbus poiss ja kõikide lemmik, oli kaheksateistkümnese koolipoisina läinud Vabadussõtta. Tagasi ta sealt enam ei tulnudki ning emale ei jäänud temast muud kui nimi surnuaia värava kõrval mälestussambal. Ema ei olnud selle teadmisega kunagi päriselt leppida suutnud. Veel pikkade aastate järel heitis ta vargsi ootavaid pilke teele, nagu võinuks sealt imeväel nähtavale ilmuda tuttav vibajas kogu. Ema oli kõik saatuselöögid alati halisemata, sirgeselgselt ja väärikalt vastu võtnud. Praegu aga sundis tema hall ning alandlikult kühmuvajunud kuju Maarjat valust võpatama.
Eeda seisis äraoleval ilmel auto kõrval, ühes käes kohver, teises ruudulisse suurrätikusse mässitud komps, ning vaatas üksisilmi kuhugi kaugusse. Tal olid ratsapüksid jalas ja hele jakk õlgadele visatud, ilmselt oli ta kas ratsutamast tulnud või kavatsenud just ratsutama minna. Äkki ta võpatas, laskis pakid maha kukkuda ja astus peaaegu jooksusammul värava suunas, isegi hüüe „Stoi! Streljat budu!” ja püssiluku lõgin ei suutnud teda tagasi hoida. Värava kõrval suure sirelipõõsa ees ta peatus, haaras justkui kallistades süle õitsvaid oksi täis ning surus näo sügavale lilladesse õiekobaratesse. Nõnda seisis ta kummargil ja täiesti liikumatult mitu pikka viivu, nagu tahaks koduaia sirelilõhna igaveseks endaga kaasa võtta.
Naise veidra käitumise tõttu kaotasid poisiohtu sõdurid hetkeks pea, kuid said siiski kohe elu sisse, tormasid oma kohust täitma ning selga tõugatud püssitoru tõi Eeda maa peale tagasi. Ta ajas end sirgu, napsas põõsast õitsva sirelioksa, viskas pakid üles ja ronis ise kärmesti järele. Kui ka püssimehed olid autokastis kohad sisse võtnud, ukerdasid autod ringi keerata, veeresid tasasel käigul õuest välja ning pöörasid suurele teele jõudes ninad Nõlvaku suunas…
Hiljem, alles väga palju hiljem, päevade, võib-olla isegi nädalate pärast läks ümbruskonnas liikvele kummaline legend, mis levis visalt suust suhu ja jäi püsima aastateks. See rääkis, et Otsa talu vanem tütar Eeda, talu pärija ja tulevane perenaine, seesama uhke Eeda, kelle nime mainimine tõi külarahvale silme ette pildi tuhatnelja ratsa põldude vahel kihutavast amatsoonist, oli siis, kui küüditatute rong Rakvere jaamast liikvele läks, seisnud naerusui vagunitrepil ja lehvitanud mahajääjatele hüvastijätuks sirelioksaga.
Sellise ilusa muinasjutu vastu ei olnud kellelgi midagi. See oli meele järele neile, kes saatsid külma maa poole teele trellitatud akendega loomavagunid, mis olid inimesi viimseni täis tuubitud, sest need, kes läksid suure Nõukogudemaa avarustesse õnne ja paremat elujärge otsima, pididki lootusrikkad ja rõõmsad välja nägema.
See meeldis neilegi, kes sellist asja ilmvõimatuks arvasid, sest olid oma ihusilmaga näinud, kuidas sõdurid kinnivõetud inimesi püssipäradega tagudes ja ähvardusi röökides vagunitesse surusid, olid kuulnud janus ja õhupuuduses vaevlevate vangide soigumist ja appihüüdeid ning korjanud raudteerööbaste vahelt jumalagajätukirjakesi, mis olid rongidest välja pillutud. Nendele pakkus niisugune kujutluspilt kummalist lohutust, muutis pehmemaks mahajäänute valusad mälestused, mida nad jõuga tahtsid oma peas tagaplaanile tõrjuda. See laskis neil uskuda, et võib-olla ei olnudki tegelikkuses toimunu nii õudne, et vahest oli see lihtsalt kohutav unenägu, millest ühel heal päeval ärgatakse ja leitakse, et kõik on jälle nii nagu enne.
4
Leo keeras autoakna alla ja laskis värsket suveõhku sisse voolata. Ütlemata mõnus oli sooja päikesepaistelise ilmaga põldude vahel sõita. Peaaegu uus auto jooksis kergelt ning tuju oli rõõmus ja rahulolev, võib-olla pisut ülevgi.
Kahes esimeses kohas oli ta enda arvates väga hästi hakkama saanud, kõik oli laabunud kära ja paanikata, nagu eeskirjad ette nägid. Leo meelest ei saanudki siin, Eestimaal, mingit erilist paanikat tekkida, sest külad olid selles maailmanurgas õige imelikud, hoopis teistsugused kui neil kodus, kus noored laupäevaõhtuti karmoškakääksude saatel lauluga mööda pikka, taredest ääristatud tanumat küla ühest otsast teise võisid guljaitada. Siinkandis asusid talud üksteisest nii kaugel, et naabrite juures toimuvat oli võimatu näha või kuulda. Nii et kui kära olekski tõusnud, poleks ilmselt kedagi ilmunud selle põhjust välja selgitama.
Leole meeldis asju täpselt ja korralikult ajada. Ning just selline – täpne ja põhjalik, aga samal ajal äärmiselt lihtne ja selge – oli ka NKVD juhi seltsimees Serovi rangelt salajane käskkiri, mis kehtestas korra nõukogudevastase elemendi väljasaatmiseks Balti liiduvabariikidest. Leo oli teksti mitu ja mitu korda hoolega üle lugenud, nii et teadis seda peaaegu peast. Niisuguse instruktsiooni järgi oli lust tegutseda, see ei tekitanud mingeid