algkooli juhataja Tiitus Aarand, Hallakul ja kaugemaski ümbruses teada-tuntud seltskonnategelane ning endine kaitseliidu kompaniipealik tõugati ukse vahelt sisse kella poole kahe paiku päeval. Ta oli pluusiväel, helevalge üleskääritud varrukatega triiksärk moodustas kontrastse tausta korrapäraste selgete joontega päikesepruunile näole, mida ümbritsesid lühikesed heledad lainesse hoidvad juuksed. Ta polnud enam esimeses nooruses, neljakümnes verstapost oli peagi käega katsuda. Üks ebaõnnestunud abieluring oli Tiitusel praeguseks juba seljataga, kuid sellest hoolimata oli ta meheleminekueas tüdrukute hulgas hinnatud kui hea partii. „Ilus mees”, nii nad tema kohta ütlesid. Ja mitte ainult ilus, kenale välimusele lisaks jagus tal ka mõistust ja sarmi, hea huumorimeel ning lennukas ja tabav sõna tegid temaga läbikäimise mõnusaks ja meelepäraseks ning siis, kui tema seltskonda ilmus, polnud kellelgi enam aega igavust tunda, sest elu tema ümber lõi alati lõbusalt kihama.
Nüüd seisis ta ukse juures ja libistas pilgu aeglaselt üle tuttavate nägude. Õues puude all olid talle silma hakanud tohutusse hunnikusse kokku kuhjatud kotid ja kohvrid, kuid ikkagi oli ta avanevast vaatepildist sügavasti vapustatud – ta poleks iial uskunud, et kinnivõetuid on nii palju. Inimesed istusid perekondade kaupa tihedasti üksteise kõrval seinte ääres maas või kükitasid lihtsalt niisama keset põrandat: toole ei jätkunud, neid polnud ruumis rohkem kui kaks-kolm tükki.
Vallakirjutaja tillukene tuba oli lämmatavalt palav ja umbne, nii et tulija oli sunnitud õhku ahmima nagu kuivale heidetud kala. Pikemalt mõtlemata astus Tiitus paari kiire sammuga üle põranda ja lükkas ainsa kitsukese akna ühe ropsuga pärani lahti. Silmapilk torgati väljast kaks püssitoru talle otse näkku:
„Aken kinni!”
Tige venekeelne kraaksatus sundis kõiki hirmunult vakatama, toasolijate jutusorin ja soigumine lõigati nagu noaga katki. Õhus rippus veel poolelt sõnalt katkenud hüsteeriline karje: „Ma enam ei suuda, tooge mulle mürki, ma…” Meierei juhataja lapsed, kes seni olid vahetpidamata südantlõhestavalt nutta kiljunud, neelasid viimase nuukse luksatades alla ja pugesid hirmunult varju otsides emale lähemale.
„Siin sees on väga lämbe, õhku on vähe, inimestel pole midagi hingata.” Tiitus rääkis vene keeli ning väga rahuliku ja veenva häälega, nagu oleks tal tegu rahustamist vajavate ulakate poistega, nagu seisaks ta just praegu klassitoas õpilaste ees ja üritaks mingit lihtsat, aga ülimalt vajalikku mõttekäiku mõnele taipamatule põngerjale selgeks teha.
„Meile on antud käsk aknad kinni hoida.” Vastaja toonis võis aimata juba pisut järeleandlikumaid noote. Eks seegi olnud hea märk, et ta akent pikemata kinni ei põrutanud ja üleüldse soostus vestlusesse laskuma. Küllap oli põhjuseks Tiituse laitmatu vene keele oskus ning veenev ja kindel esinemismaneer.
„Vaadake ise, aken on nii kitsas, et siit ei mahu ükski inimene välja pugema, kui ta ka väga tahaks. Te ju ei arva ometi, et keegi proovima hakkab, see on täiesti välistatud, te seisate ju püssidega siinsamas,” püüdis Tiitus asja veelgi usutavamaks teha.
„Olgu peale.” Paistis, et jutu mõte hakkas viimaks soldatitele pärale jõudma ja nad otsustasid teha armulise žesti. „Võite akna natukeseks ajaks lahti jätta, aga igasugune kisa ja hüsteeria tuleb lõpetada. Kui karjumist või nuttu kuuleme, on jutul lõpp.”
Tiitus andis valvurite sõnad saatusekaaslastele edasi ja lisas omalt poolt:
„Ootame ja vaatame, äkki läheb meil korda ka välja sõna saata.” Tal endal polnud niisuguse asja õnnestumisse küll suuremat usku, ka ei teadnud ta, mida selline kontaktiloomine neile peale väljasviibijate kaastunde anda oleks võinud, kuid ohvrite südames tärkas masenduse kiuste tilluke valguskiir – mine sa tea, võib-olla siiski? Inimene on kord juba nõnda loodud, et tahab uskuda ja loota ka siis, kui lootust enam sugugi ei ole.
Toas tõusis taas vaikne kõnepomin, kuid valjusti kurta ja nutta keegi enam ei tihanud. Kui kogemata mõni valjem sõna kostiski, siis piidles ütleja kohe pelglikult akna suunas, et ega see äkki kurje tagajärgi kaasa ei toonud.
„Nad teevad küla päris lagedaks ja suretavad maaelu välja,” mõtles Tiitus, kui pilku üle ruumis viibivate inimeste libistades püüdis leida ühisnimetajat, mille alla neid oleks saanud paigutada. Oleks olnud naiivne uskuda, ja kui tõele au anda, siis ega Tiitus uskunudki, et punased arreteerisid ja küüditasid minema niisama umbropsu ja ilma plaanita igaühe, kes ette juhtus. Ei, hoopiski mitte. Paistis, et tehtud oli põhjalik valik. Siin olid koos kõik need, kes uuele võimule mingil põhjusel meeltmööda ei olnud.
Tiitus meenutas mõttevahetusi, mida nad usaldusväärsete sõprade kitsas ringis pidanud olid. Viimase aasta jooksul olid nad neljakesi – tema ise, kirikuõpetaja Taalberg, linnast isatallu põgenenud riigivolikogu liige Endrik Tapper ja agronoomiharidusega Artur Mürt – tihti kas koolimajas, kiriklas või kellegi kodus kokku saanud. Mürdile oli maakonna täitevkomitee põllumajandusosakonnas pakutud töökohta, mille ta kaaslaste pealekäimisel oli vastu võtnud. Tegelikult oli koostöö venelaste ja nende kohalike sabarakkudega talle hirmsasti vastukarva, kuid Tiitus ja Endrik olid teda veennud, et seal, „eesliinil”, otse vaenlase leeri südames on tal hoopis paremad võimalused toimuvaga kursis olla. Sellisel väitel oli muidugi tilluke tõetera sees, kuid see, mida Artur põllumajandusosakonnas tegutsedes nägi ja koges, tegi tal meele ütlemata mõruks. Aatemehena oli ta Eesti põllumajanduse edendamist alati oma südameasjaks pidanud. Nüüd oli ta sunnitud valutava südamega pealt vaatama, kuidas sedasama põllumajandust vanade suurtalude tükeldamise, hobulaenutuspunktide, emtejottide ja üle mõistuse totrate külvikampaaniate abiga hävitati ja maha kisti. Teinekord ta isegi naeris, kui rääkis sõpradele, milliste lõputute lollustega tal oma tööd tehes tuli kokku puutuda, kuid see oli naer läbi pisarate.
Tiitus venelasi lollideks ei pidanud. Tema oli seda meelt, et neid ei tohtinud mingil juhul alahinnata, hoolimata sellest, et siia saadetud alamate käsutäitjate ja kohapealsete asjameeste arutu rahmeldamine ja jaburad otsused jätsid kõrvaltvaatajale tihtipeale mõttetu või isegi kohtlase mulje. Selleks, et nende tegelikud kavatsused ilmsiks saaksid, oli vaja vaadata hoopis kaugemale ja kõrgemale, sinna, kust käsuliin alguse sai. Alles siis hakkasid vähehaaval oimama, et sellise peensusteni läbimõeldud täiusliku plaani ühe väikese rahva pühkimiseks maa pealt suutis välja mõelda vaid mingi eriti kuri geenius. See plaan nägi ette, et ennekõike pidid pildilt kaduma need, kes suutsid targalt mõelda ja aktiivselt tegutseda, need, kes oma tarkuse ja aktiivsusega olid elus midagi saavutanud. Niisugused inimesed kujutasid endast ohtu ja oht tuli välja juurida. Järele tohtis jääda ainult manipuleeritav mass: harimata sulaspoisid, hädavarestest uusmaasaajad või muidu loodrid ja joodikud, kel puudusid igasugused ideaalid. Selliseid sai kergesti valelike sõnadega haneks tõmmata, suurtalude küljest kistud maatükiga ära osta või lihtsalt niisama hirmutada ja lollitada.
Idast sisse toodud riigisüsteemi ideaalne alam oli hall, ärahirmutatud ja mõtlemisvõimetu. Tal ei olnudki vaja endal mõelda, isemõtlemise rängast taagast olid teda vabastanud kommunistlik partei ja nõukogude valitsus, nemad mõtlesid tema eest, sest nemad teadsid kõige paremini, mida ta vajas ja mis talle hea oli.
Kui Tiituse ja Eeda pilgud kohtusid, tundus mehele, et noore naise silmades väreles sõnatu palve. Tiitus ei olnud päris kindel, kas see oli temale mõeldud. Eeda meeldis talle päris tõsiselt, Tiitus oli temaga pidudel tantsinud ja teda mitmeid kordi simmanilt kojugi saatnud, aga lähemaid suhteid nende vahel tekkida polnud jõudnud. Eeda oli oma isalt pärinud uhke ja tormaka iseloomu ja veel paari aasta eest olid ümberkaudsed enam kui kindlad olnud, et tema ja mõisa Ludvigi, Tagamäe mõisaomaniku vanema poja vahel „asi susises”.
Tagamäe saksad ei olnud ülearu jõukad. Vabadussõja-aegne maareform oli neil käest võtnud suurema osa põllumaast, jättes nende valdusse vaid mõisasüdame koos hoonetega, ja pärast seda olid nad teeninud elatist viina- ja tärklisevabrikuga, mille tarbeks kohalikelt kartulit kokku osteti. Mõisnike kohta olid nad päris lahedad, käisid lihtrahvaga läbi nagu omasugustega, lubasid oma lastel külalastega mängida ja purssisid päris korralikult kohalikku keelt. Keeleõpingutes oli erilist agarust ilmutanud nende noorim tütar, teismeline Hannelore, kes riukalike mõisatööliste põhjaliku õpetustöö tulemusena vandus nagu viimane voorimees. Asjade sellise seisu juures