noored saksad ning mõned külaneiud ja perepojad tihtipeale Otsale, kus Ebehard ja Ludvig kordamööda oma oskuste piires klaverit klimberdasid ja neidudega valssi keerutasid.
Aga aeg läks, sündmused kulgesid oma rada, tuli aasta 1939 ja tuli Umsiedlung ja Hitleri kutsele järgnedes suundusid nach Vaterland ka Tagamäe von Eichendorffid, lõigates läbi kõik sidemed Eestiga ja jättes noorsandide arvuka austajatearmee, silmad pihus, Maarjamaale maha nende tagasipöördumist ootama.
Tiitus ja Eeda olid pärast seda hakanud tihedamini läbi käima, kuid Tiitus polnud kunagi päris otsesõnu söandanud küsida, millised Eeda ja Ludvigi suhted tegelikult olid olnud. Igal juhul polnud naine pärast sakste lahkumist ilmutanud ei nähtavaid kurbusemärke ega paistnud ka petetud pruuti soovivat mängida. Ta oli asjalik ja toimekas nagu alati, rassis ja rahmeldas nii kodus kui põllul, rassis mitme eest, sest uue võimu poolt talule pealepandud rängad maksud tuli tasuda ning normide täitmiseks oli tarvis kahevõrra pingutada.
„Päike juba suures kõrges, aga lehmad ikka veel lõunast lüpsmata,” ütles Otsa Leena hädaldaval nutusegusel häälel, jättes vastuseta Tiituse tervituse, kui mees nende juurde astus ja end Eeda kõrvale seina äärde põrandale istuma sättis.
„Ta räägib vahetpidamata üht ja sedasama, nagu ei taipaks üldse, mis ta ümber toimub.” Eeda oli ema pärast tõsiselt mures. Kodus oli ema teinud vastuvaidlematult kõik, mida talle öeldi. Oli pakkinud kaasa voodipesu, paksemaid riideid ja sahvrist pisut toidukraami, aga ta oli toiminud täiesti masinlikult, justkui oleks vajunud mingisse letargilisse unne.
Kui teda kodu küljest väevõimuga minema kisti, oli tal käeotsas suurrätikusse mähitud komps, milles oli paar tagakambri kummutisahtlist kiiruga haaratud puhast voodilina ja mõned soojemad riidehilbud. See oli nüüd kogu tema maine varandus. Alles eile oli ta olnud perenaine suures talus, mis sellest hoolimata, et enam kui poole võrra väiksemaks nuditud ja paremad põllumaad pisikeste lappidena uusmaasaajatele laiali jagatud, oli säilitanud oma kunagise hiilguse riismed. Nüüd oli ta eikeegi, kirjade järgi väljasaadetav, äramineja, üks neist paljudest, kelle senisele elule saatuse raske käsi oli talle endale täiesti arusaamatul põhjusel tõmmanud rasvase risti.
„Ta on šokis, anna talle toibumiseks aega,” rahustas Tiitus, „ta on püstitanud enda ümber mittemõistmise läbitungimatu müüri, mis kaitseb teda maailma julmuse vastu.”
Eeda pidi tahes-tahtmata mehe sõnade peale naeratama: Tiitus jäi Tiituseks, isegi nii erakordses olukorras oli tema väljendusviisis säilinud ülikeerukas sõnaseade ja romantiline luulelend. Aga mingit märkust ta selle kohta praegu tegema ei hakanud, kuigi oli meest varem sel põhjusel tihtipeale nokkinud. Selle asemel küsis ta hoopis:
„Kas sa niisamuti tulidki, särgiväel ja kahe palja käega?”
„Nad said mu klassitoast kinni, sorteerisin seal pabereid, kool ju alles lõppes. Ei lastud enam kodunt läbi minna, ütlesid, et kiire. Aga mida muud rännumehel ikka vaja on,” siinkohal tegi Tiitus üürikese mõtliku pausi ja lisas siis Eedale otse silma vaadates aeglaselt ja rõhuga, „kui truud ja meeldivat teekaaslast.”
Järgnes pikk sõnatu vaikus. Eeda silitas tasakesi ema kätt ega lasknud mingil moel välja paista, kas ta oli vihjet mõistnud. Äraolev ilme reetis, et ta mõtted uitasid kusagil kaugetel radadel, kus nimelt, seda oleks Tiitus praegu hea meelega teada tahtnud.
Mees ootas kannatlikult, aga kui mingit reageeringut ikkagi ei järgnenud, võttis jutuotsa ise uuesti üles.
„Ma tean küll, et aeg ja koht ei ole selleks sobilikud, aga võib-olla on see meil viimane kord koos olla,” alustas ta tasakesi. „Sa oled mulle päris tõsiselt meele järele ja ma olen juba pikka aega veeretanud mõtet, et võiksime eluteed koos jätkata. Kõhklesin ja kahtlesin liiga kaua – oled minust siiski rohkem kui kümne aasta jagu noorem ja suurem asi põllumees ma ka ei ole, nagu sa isegi tead.”
Eeda ei vastanud ikka veel ja Tiitus jätkas:
„Nüüd ma siis küsingi sinult otse ja keerutamata, kas sina, Eeda Ülemaa, Otsa talu peretütar, tahad mulle naiseks tulla? Sõrmust mul sulle praegu anda ei ole, kihluspidu, laulatust ja uhkeid pulmi ka ei saa lubada, aga kui punased on nõus meie abielu registreerima, siis tõotan, et olen alati sinu kõrval, hoian ja toetan sind ja sinu peret, kuniks mulle elupäevi on antud.”
Naise silmad olid viimaste sõnade juures tõmbunud veekalkvele, mehele otse silma vaadates sosistas ta vaevukuuldavalt nagu häbelik pruut altari ees:
„Jah.”
Liigutusest üle saanud, tahtis Tiitus aega kaotamata minna vangistajatele oma soovist rääkima, kuid Eeda hoidis teda tagasi:
„Oota, ma lähen parem ise, võib-olla võtavad nad nõrgukese naisterahva palvet paremini kuulda.”
Uks õnneks lukus ei olnud, kuid püssiga sõdur pani tal tee kinni.
„Gavarit, gavarit, natšalnik.” Rohkemat Eeda vene keeles öelda ei mõistnud, ta näitas kõigepealt endale suu peale ja viitas siis käega ruumi sügavusse, kus akna all laua ääres istus paberikuhja kohale kummardunult tõmmuvereline noor mees, kes neil Otsal oli järel käinud. Eeda teadis, et mees saab tema jutust aru, sest nende kodus oli ta eesti keelt rääkinud. Hääli kuuldes tõstis mees pilgu ja küsis teravalt:
„Mis lahti?”
„Ma tahaksin teiega rääkida, kas tohib?”
Aa, sirelitüdruk, närbunud õitega oks praegugi veel sõrmede vahel. Päris kenakene. Selline väike ja sale. Pruunid pehmed juuksed ja natuke viltused tumedad silmad. Samasugused nagu naabri Njural, kellele ta kodunt lahkudes oli lubanud kirjutada ja igavesti truu olla. Tõotus läks muidugi üsna pea meelest, sest uusi asju tuli kogu aeg peale ja tõotatudki sai peamiselt seetõttu, et ärasõidueelsel õhtul tare seina vastu nõjatuvalt tüdrukult esimese täismehekogemuse kergemini kätte saaks.
„Räägi.” Pruunide silmade ärev pilk muutis Leo hääle kraadi võrra leebemaks, kui ta ise oleks tahtnud.
„Vaadake, mina ja minu peigmees,” naine nagu kõhkles pisut, aga kogus siis kohe julgust ja jätkas söakalt, „me ei jõudnud abielluda, ärasõit tuli nii ootamatult. Tahtsin teilt paluda, et te meie abielu registreeriksite, siis ei peaks me lahku minema, vaid saaksime tee peal kokku jääda.”
Ah et peigmees! Kummaline, et Leo tundis end miskipärast jälle petetuna, millestki ilma- või väljajäetuna nagu tookord aastate eest, mil sõber talle nii jälgilt oli valetanud. Tal oli kange tahtmine keelduda – justkui jahmerdamist veel vähe oleks! Siis aga meenus talle kaastundlik ja toetav naeratus, mis Nõlvaku õuel üle naise näo oli libisenud. Olgu siis pealegi, saagu oma abielu, kui nii väga tahavad. Mis kahju selle registreerimine ikka tuua võiks. Kellegi teise pärast poleks ta loomulikult mõelnudki niisugust vaeva nägema hakata.
„Vaesed kuradid, eks nautige oma abieluõnne,” mõtles ta kahjurõõmsalt, kui abielu oli täitevkomitee kirjadesse sisse kantud ja värske noorpaar templi ja allkirjadega varustatud abielutunnistuse kätte saanud. „Seda pole teil nagunii kauemaks kui paariks tunniks, seniks, kuni teid rongi peale pannakse.”
Seda, et seltsimees Serovi instruktsioonis oli ette nähtud mehed ja naised raudteejaamas üksteisest lahutada, teadsid ainult küüditajad ise. Ohvritel polnud sellest esialgu vähimatki aimu. Leo pidi jälle kord imetlema seda ülimat tarkust ja ettenägelikkust, millega kõnealune paber koostatud oli. Meestel kästi algusest peale oma asjad eraldi pakkida, ja kui see küsimusi oleks tekitanud, siis tuli seletada, et meeste ja naiste sanitaarne läbivaatus toimetatakse eraldi. Põhjendus tundus nii usutav ja loogiline – ei hakatud ju ometi juurdlema, mis sanitaarne läbivaatus see niisugune oli –, et ühelgi ei tulnud pähe küsida või kahelda ja ega kahtlemine või küsiminegi midagi poleks aidanud või teisemaks muutnud. Jaamas ootasid mehi vagunid, mille külgedele valge värviga maalitud suur A tähendas arreteerituid, nende teekond viis Siberi vangilaagritesse. Naised ja lapsed paigutati teistesse, B-tähega märgistatud vagunitesse. B, mis vene tähestikus vastab ladina V-le, märkis asumisele minejaid, neid ootas ees võssõlka ehk eesti keeli maalt väljasaatmine. Aga seda kõike nad praegu veel ei teadnud,