korras olevat, koostada tuli veel vaid aktid nende kaabakate kohta, kel oli õnnestunud püüdjate haardest välja libiseda. Ta teadis, et sellest tuleb igavene jama – väga võimalik, et ta saab suulise noomituse või isegi käskkirja, sest plehkupistnute hulgas oli mitmeid silmapaistvaid isikuid, nagu endine vallavanem, üks tähtis kaitseliidu tegelane ja siis muidugi Endrik Tapper ja tema pere. Leo kõhkles veidi, kas ta ei peaks kogu seda Tapperijanti maha salgama. Tapperi elupaik oli ju tegelikult linnas ja tema kinnivõtmise eest oleksid pidanud vastust andma hoopis teised mehed. Siis aga otsustas, et sellest pole mingit tolku. Asi tuleb nagunii avalikuks, sest ta oli pärast Tapperi kadumist liiga hädaline olnud ja ise linna helistanud. Pealegi teadis ta, et tegijail endil, järelikult siis temal ka, hoolikalt silma peal hoiti, ja nii võis ta asja mahavaikimise tõttu kahekordselt plindrisse sattuda ja käskkirja asemel mõne palju vängema karistuse ära teenida.
Poikvel aknast sisse pressiv lärm sundis teda välja pilku heitma. Kiriku poolt lähenes majale keskealine mees. Tulija pikk kasv ja uhke hoiak tekitasid mulje, nagu oleks tema olnud siin käskija ja valitseja. Sõdurid, kes enamikus olid tulijast peajagu või pool pead lühemad, paistsid tema kõrval kuidagi armetud ja räpased. Nad küll lõgistasid närviliselt püssilukkudega ja karjusid üksteise võidu „stoi!”, aga kui mees sellest hoolimata kõigutamatu rahuga oma teed jätkas, ei söandanud ükski neist otseselt talle ette astuda. Mehe riietus – pikk must valge kaelusega talaar ja raske kuldrist rinnal – mängis seejuures kahtlemata teatud osa. Käes hoidis ta paksu mustakaanelist raamatut. Nii pääses ta kisast hoolimata ja pealtvaatajate suureks rõõmuks takistamatult üle õue ning sisenes majja. Juba ta seisiski siinsamas Leo ees ja viimane pidi vastikustundega tõdema, et ehkki ka tema ennast alati keskmist kasvu meheks oli pidanud, oli ta sunnitud teisele alt üles vaatama. Taalberg ei hakanud pikalt keerutama, vaid haaras kohe härjal sarvist:
„Kõik need inimesed, keda te siia kokku olete vedanud, on minu koguduse liikmed. Ma tahan neile täna pühapäevahommikuse jumalateenistuse ära pidada, sest homme neid enam ilmselt siin ei ole.”
Kirikuõpetaja rõhutatult rahulik käitumine ja peaaegu käskiv hääletoon oli ülimalt ärritav. Ta ei palunud, ta ei küsinud luba, ta isegi ei öelnud „ma tahaksin”, vaid esitas asja nii, nagu oleks tal siin vääramatu õigus oma äranägemist mööda teha ja toimetada.
„Sina tahad…” venitas Leo, end rahulikuks sundides, aga ta hääl oli metalselt lõikav. „Ja miks sa mõtled, et sulle selleks luba antakse?”
„Sest ma arvan, et teie võim ja teie,” Taalberg rõhutas eriliselt viimast sõna, „teie isiklikult olete sedavõrd haritud ja humaanne, et ei keela neile õnnetutele jumalaarmu, millega nad on harjunud.”
„Siis on neil viimane aeg sellistest kahjulikest harjumustest vabaneda. Usk on rahvale oopium,” kuulutas Leo võidukalt.
„Iga inimene usub millessegi. Mina ja need inimesed seal,” sõnas Taalberg, käega kinnise ukse poole viidates, „usume jumalasse. Teie temasse ei usu, kuid ilma usuta ja ilma jumalata ei saa te ometigi, teil on teine usk ja teine jumal.”
„Minul ei ole mingit usku ega mingit jumalat,” väitis Leo tigedalt vastu, taipamata, mida teine nende sõnadega öelda oli tahtnud. „Aga seletage teie mulle, miks te neid inimesi õnnetuks peate?” Ta oli eneselegi märkamatult teie peale üle läinud.
„Kui teilt võetakse teie kodu ja kodumaa, kas pole see suurim õnnetus, mis ühe inimlapsega tema maisel rännakul juhtuda saab?” vastas Taalberg küsimuse peale küsimusega.
„Te olete asjast hoopis valesti aru saanud. On teil juba meelest läinud, et alles vähem kui aasta eest palusite ise end vastu võtta Nõukogude Liidu rahvaste sõbralikku perre? Suur ja võimas Nõukogudemaa laiub Balti merest Vaikse ookeani rannikuni, nii et kodumaad ei võta neilt keegi, kuigi minu kindla veendumuse kohaselt on nad paadunud vaenlasehinged, kes oma kodumaad ära teeninud ei ole.”
Leo tundis oma jutust mõnu, ta lausa imetles end selle eest, et leidis ilma igasuguse vaevata kohe õiged ja tabavad sõnad ning oskas nii ilusasti ja soravalt väljenduda nagu mõni politruk. Ta oleks väga tahtnud, et tema õpetajad teda praegu oleksid näinud ja võinud tema üle uhked olla. Seepärast ei suutnud ta mitte kuidagi lõpetada:
„Aga mis kodusse puutub, siis nõukogude võim, mis on ka tegelikult, mitte ainult sõnades, halastav ja õiglane, annab neile rahvavaenlastele ja kurjategijatele uue kodu siit kaugel. Seal on neil võimalus ümber kasvada ja tõestada oma ustavust kodumaale.”
Taalberg tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas tal süda pahaks läks. Vastikustunnet jõuga alla surudes küsis ta siiski:
„Miks nad seda siinsamas kohapeal teha ei saa?”
„Misasja teha?”
„Noh, ümber kasvada ja oma lojaalsust tõestada, ma mõtlen.”
„Ma ju ütlesin, kas te siis tõesti aru ei saa, et need on õelad Nõukogude riigi vastased: kulakud, bandiidid ja rahvavaenlased. Nad olid paljude kuritegelike organisatsioonide liikmed ja vereimejad, kes kurnasid lihtsaid inimesi ja elasid nende töövaevast.”
„Aga siis, kui nad teie nimetatud kuritegusid toime panid, polnud siin veel Nõukogude riikigi, oli sootuks teine riik ja teised seadused ja selle teise riigi seaduste vastu nad ju ei eksinud.”
Kuradi papp! Kleepis ennast külge nagu takjas. Mis õigusega ta siin ülbitses? Mitte ei saanud aru, kas ta oli loll või lihtsalt tegi ennast lolliks. Leo oli nüüd juba tõeliselt tige. Ta võttis püstoli taskust välja ja asetas selle aeglase, mõõdetud liigutusega lauanurgale.
„Mul pole vaja neid asju siin sinusugusega arutada, need käivad sul üle mõistuse.” Leo oli uuesti sina peale üle läinud. „Aga nagu ma juba ütlesin, oma usumula sa siin ajama ei hakka. Kui sa just nii väga tahad, siis võin su koos teistega minema saata, aga muidu on loril lõpp.”
Kui Taalberg juba minekule pöördus, lõi segane virvendus, mis terve jutuajamise jooksul oli häirivalt Leo kuklasagarates värelenud, äkitselt klaariks. Muidugi! See oli tal kogu aeg silme ees rippunud. Käeulatuses. Peibutav tuhm sädelus. Jämeda ketiga raske rist. Tubli tükk kulda.
„Oota!” kähvas ta. „Võta see kaelast ära!”
Kirikuõpetaja kogu olemus väljendas sügavat hämmastust. Ta oli kuulnud küll, igasugu jutud käisid ringi, aga kui asi sind ennast puudutas, siis mõistus ikkagi tõrkus. Sellised asjad ei juhtunud ju ometi lihtsalt niisama. Tsiviliseeritud maal. Keset valget päeva.
Leo kannatus katkes:
„Ma ütlesin, anna rist siia!” Oli see papinäru alles juhmard, palju juhmim kui need, kelle laulatussõrmused tal kodus paberinutsaku sees sahtlinurka olid torgatud. Ta asetas parema käe laual lebavale püstolile ja sirutas vasaku ootavalt Taalbergi poole välja. Korraks veel katsus viimane vastu puigelda:
„See on mu ametirist, see on mulle niisama tähtis kui ohvitserile pagunid.”
„Pole sul ametitki enam kauaks, milleks siis veel rist. Arvad sa, et olen selle talvise tsirkuse unustanud, kui sa oma kiriku tornis sinimustvalget lippu lehvitasid.”
„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad,” pomises Taalberg risti kaelast võttes ja Leole ulatades.
Viimane seisis, rist ühes, püstol teises käes, otse kirikuõpetaja nina all ja sisistas tollele näkku:
„Sa eksid. Me teame väga täpselt, mida me teeme. See siin on alles algus. Praegu peaks juba sinusugusele lollilegi selge olema, et sõda tuleb. Ja meie võidame. Meid ei suuda peatada keegi ega miski, me marsime seltsimees Stalini targal juhtimisel läbi terve Euroopa, me teeme maailmarevolutsiooni, me hävitame kõik oma vastased, viime kommunismiideed Atlandi ookeani rannikule ja sealt edasi üle kogu maailma.”
Järsku ta vakatas, nagu oleks taibanud, et oli öelnud liiga palju. Ja röögatas siis täiest kõrist, andes vihale vaba voli:
„Välja! Ära töllerda enam mu silmade ees! Urod takoi!” Nüüd oli küll viimane aeg liikuma hakata, kui oli tahtmist enne päris ööd raudteejaama jõuda. Teekond võttis kindlasti