Rehbinderi efekt. Jelena Minkina-Taycher

geenius, tegi Matveile ettepaneku täiendavalt õppida, kusjuures tema pool! Käisid jutud, et Saša Galperin on vaid kahekümne kuue aastasena doktoriväitekirja lõpetamas ja suure Landau lemmikõpilane. Miks ta just Matvei välja valis – kas haledusest, lugupidamisest tema visaduse ja tööarmastuse vastu? Ei lähe ju küsima!

      Galperin elas koos vanaema Frida Markovnaga, kes oli psühhiaater. Vana korra aegne range vanadaam, pealtnäha ise ka natuke napakas, miskipärast kiindus Matveisse, kutsus alati lauda, keelitas niisamagi, „ilma mingi füüsikata” läbi astuma. Veel veidram ja toredam oli aga see, et Saša osutus normaalseks kutiks, kirglikuks lugejaks ja vaidlejaks. Galperini kogu elu oli toetunud raamatuteadmistele, ta polnud peale Moskva õieti kuskil käinud ning päris Matveilt alailma kõige kohta – lastekodu, sõprade, sõjaväes valitsenud suhete, komandöride, partorgide kohta. Kuid ta mitte lihtsalt ei pärinud, vaid arutles, andis hinnanguid. Näiteks Valja loos äratas temas suurimat huvi Valja isa, nad vaidlesid vanaemaga tükk aega – kus lõppeb Hippokratese vanne ja algab reetmine, kas õigem olnuks naise kaitseks välja astuda ja surma saada või suu kinni hoida ja tööd jätkata, kas on võimalik armastada kodumaad ja päästa samal ajal vaenuarmee sõdurit? Ning sageli ilmnes, et ühene vastus puudub, nagu näiteks Matvei parteisse astumise osas.

      Enne Sašaga tuttavaks saamist oli Matvei oma otsuse üle siiralt uhke olnud; sõna „kommunist” oli tema meelest range ja mehine, kodumaa teenimine tähendas ennastsalgavust ja sangarlikkust.

      „Kuid milleks see igavene ennastsalgavus?!” läks Saša keema. „Revolutsioon on toimunud, sõda lõppenud, aga meie karjume muudkui edasi: „Võitlus vilja eest, võitlus rekordsaagi eest, üks võit siin, teine seal…” Aga äkki ma ei ole sportlane ja võit jätab mind külmaks? Aga äkki ma tahan viiulit mängida või lapsi saada? Palju-palju lapsi ja nad kõik hakkavad samuti viiulit mängima, aga mitte kommunismi ehitama? Arvad, et minust on vähem kasu kui sinu partorgist? Ja üldse, seleta mulle palun, milline on partorgi roll füüsikateaduskonnas? Millega nimelt ta tegeleb? Dekaanist saan ma aru, õppejõududest, aspirantidest, laborantidest, isegi koristajatest – kõik on arusaadavad ja vajalikud. Aga partorg?”

      Nad elasid Trubnaja tänaval hiiglasuures korteris. Tänava nimel oli eriline tähendus, sest ema oli oma juttudes just Trubnajat maininud – see oli otsekui vanemliku armastuse järelkaja. Galperinite tuba oli samuti suure korteri osa, isegi mitte korteri, vaid terve korruse, mis oli sektsioonideks jagatud; tundus, et seal elas pool linna, kuid mitte see ei jahmatanud Matveid, vaid raamatute rohkus. Ei, ta oli loomulikult raamatukogudes käinud, nii rajooniraamatukogus kui ka Lenini-nimelises, kuid ta poleks suutnud ettegi kujutada tavalises elutoas selliseid lõputuid ridu vanamoodsaid raskeid raamatuid, millel olid tumedad lehed ja kaantel kuldne surutrükk. Raamatud jagasid ühtlasi toa osadeks – üks nurk Sašale, teine nurk vanaemale ning ühine söögi- ja elutuba, kus ühiskööki mittetunnistav Frida Markovna keetis midagi iidvanal, hoolega läikima nühitud priimusel.

      „Palun, noormees, istuge ja ärge häbenege! Niisugust kanapuljongit nüüdsel ajal enam ei tehta, kas siis noor perenaine hakkab nahka eraldi üle praadima! Muide, misjaoks te oma toredale perekonnanimele selle labase v-tähe külge pookisite? Kas mina siis ei tea! Pool meie Krakówi-suguvõsa kandis perekonnanime Šapiro! Jajah, kaunis aškenazi perenimi, pealegi kuuluvad Šapirod Cohenite soosse! Aga nojah, kust te ka Cohenitest teadma peaksite! Kiievis? Loomulikult oli ka Kiievis kümneid Šapirosid! Šapirod, Rappopordid, Fruminid… Kas praegu leiaks kedagi üles? Aadress? Ma ütlen teile selle aadressi, mu poiss, see on väga lühike – Babi Jar!”

      Selles juhuslikus hämmastavas kodus julges Matvei esimest korda isast rääkida.

      „Üliõpilane? Komissar? Milline hullumeelsus! Vanemad rügasid nagu sunnitöölised, et mülkast välja rabeleda, kultuurset kodu ehitada, lapsed koolitada, meie lapsed aga jätsid ülikoolid pooleli ja läksid revolutsionäärideks! Õnnetud lollpead! Kuid see kõik on meie, meie eneste süü, mu poiss! Ei, te vaadake neid raamatuid! Häbi ja teotus! Häbi meile, närustele vaimuinimestele, kes me omame selliseid raamatuid ja kasvatame lapsi idealistideks. Seal on ju kõik kirjas! Targad inimesed on kirjutanud, hoiatanud! Juba Lermontov! Poiss, geniaalne ettenägija. Ta kirjutas ju must valgel: pesemata Vene, täis orjasid ja härraseid! Mäletate, kuidas edasi läks? „Ja teie, kõrgid sinimundrid, ja sina rahvas, teeniv neid.”6 Teeniv, kuulete? Kantsik ja karm mõisnik on holopile armsad! Aga meie pakume neile vabadust ja võrdsust! Haa! Aga Tšehhov? Ta ju naeris rumalate tundeliste neidiste üle varjamatult. Rahva sekka minek pitsilise päevavarju all! Kuid meie ei tahtnud temaga kaasa mõelda, meile piisas Korolenkost! Kuigi ka Tšehhov läks Sahhalinile miskit otsima. Ei, te öelge mulle, milleks seda Sahhalini vaja oli?! Selleks, et surra neljakümneaastaselt tuberkuloosi? Helge peaga, andekas jutuvestja, filosoof. Asjatu ohver – ei kirjandust ega pihtimusi!

      Kuid sai vähemalt ise kõigest aru. Kas te Tšehhovi viimaseid jutte olete lugenud? Sai suurepäraselt aru ja kirjutas suurepäraselt: tšinovnikud on argpüksid ja altkäemaksuvõtjad, matsid aga on joodikud ja vargad! Ja seetõttu käsitleb talumats igasugust teiepoolset südameheaduse ja halastuse väljendust nõrkuse ja võimalusena karistamatult varastada. Lugege, armuline. Võtke ja lugege! Vahest teie põlvkond suudab ellu jääda ja mitte korrata meie vigu!”

      Teiste külalislahkust kasutada, tummist kullakat suppi süüa, raamatutes sobrada oli muidugi natuke ebamugav ja isegi piinlik. Kuid sellest loobuda ei õnnestunud kuidagi! Iseenda õigustamiseks parandas Matvei alatasa Galperinite pool midagi, pani uue tapeedi, ajas köögilaua jalad ühetasaseks. Liiati et Saša oli, nagu Frida Markovna ütles, „tõeline pussnäpp”. Mõnikord sõitis ta nimme Moskva serva, lonkis Novodevitšjel või Izmailovski pargis, kuid ei pidanud üle kahe päeva vastu ja kihutas jälle tuttavasse majja. Tal tekkis koguni oma lemmiknurk, õigemini väike ja madal lohku istutud diivan vene klassika ja prantsuse ajalooromaanide vahel.

      Matvei märkas esimest korda, et raamatutes peitub mingisugune saladus ja sõnade harmoonia, mis meenutab natuke matemaatika harmooniat, kuid on isegi veel salapärasem ja ligitõmbavam. Ning sõltuvalt autori oskusest sõnu paigutada, laiali venitada ja seada rahulikku kirjeldavasse ahelasse või vastupidi, lühikese karmi lausega välja tulistada, heljus ka tema hing sujuvalt või siis tõmbus valusalt kokku. Eriti lummasid vanade aadlimõisate ja elulaadi kirjeldused – Tolstoi, Turgenev ja isegi Aksakov, „Bagrov-pojapoja lapsepõlveaastad”. Ta püüdis isa lapsena ette kujutada. Ilusti riidesse pandud poiss, professori poeg, raamat käes. Arvata võib, et ta häbenes oma puhtaid riideid ja suurt õdusat kodu, püüdis tänavapoistega sõber olla, tõi neile vanaaegsest nikerdustega puhvetist kompvekke.

      Tuli välja, et Frida Markovnal oli õigus. Härrastemajades ja professorite häärberites kasvatati tublisid ja korralikke lapsi, kasvatati, loeti häid raamatuid. Jah, loeti üheskoos pikkadel talveõhtutel kõrgete lagedega ja korralikult köetud tubades, kus olid ilmtingimata raamatukogu ja klaver. Ning suvel nettides leedritesse ja sirelitesse kasvanud lehtlates nagu Tšehhovi näidendites. Ning loomulikult mängiti näitetükke! Liigutavad kodused etendused laudadest kokkuklopsitud laval – tööarmastusest, kaastundest, õiglusest, halastusest. „Me näeme taevast kalliskivides säramas!”7 Siis aga kasvasid lapsed suureks ja hakkasid sama üksmeelselt dekabristideks, narodovoletsiteks, revolutsionäärideks…