levas teoses ära toodud päevikud ja märkmed on asjaosaliste endi kirjutatud. Allakirjutanud sai need oma valdusse 1985. aastal koos maalitud nahkkirstuga. Selguse mõttes olgu öeldud, et Surnud Mehe fjordi äärest saadetud sõnumeid on kahte sorti. Varjunimi Redhead viitab Gestapo ja Kolmanda Reich’i Julgeoleku Peaameti RSHA kontaktisikule saadetud sõnumitele, samas kui Vaalakütt Lääneliitlaste luureorganisatsiooni SOE (Special Operations Executive) märguannetele. Seega peeti ühendust ilmselt vähemalt kahe üksteisega vaenujalal seisva luureorganisatsiooniga. Nõukogude Liidu luureorganisatsioonile NKVD-le saadetud sõnumeid seevastu säilinud ei ole.
Ka Surnud Mehe fjordi asukoha suhtes puudub täielik selgus. Mõned koordinaadid viitavad Ifjordi läänekaldale, teisedVarangeri fjordile või kusagile Kirkkoniemi kanti. Ilmselt on tegemist nii nimetatud Struve paradoksiga, mille aluseks on Herr Friedrich Georg Wilhelm Struve mõõtmised Musta ja Jäämere vahelisel teljel. Jäämere kaldale jõudis Struve ekspeditsioon 1855. aastal. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli selgitada välja maakera täpne suurus ja tõestada, et maakera on nabade ümbert kokku surutud. Struve ahel koosneb 258 põhikolmnurgast ja 265 põhipunktist Norra, Rootsi,Venemaa, Baltimaade, Moldova ja Ukraina territooriumil. Erandlikult tugeva magnetvälja tõttu tekkisid Ida-Ruija ja Finnmarki fjordide mõõtmistulemustesse mitmekümnekraadised kõrvalekalded: „Ma kardan tõesti, et seal … maailma äärel on maanurk, mida ei ole kantud ühelegi kaardile. Seal on maa äär paljas ja valge ja sinna valgesse püüdlevad nüüd kõik.”
ESIMENE OSA
09.06.1944
Kallis tütar,
loodan, et andestad mulle. Seisan kaljul ja vaatan merd samast lohust, kust esimest korda vaalu märkasin. Sellest on nüüd neli aastat, kaks kuud ja viis päeva. Nad libisesid fjordi nagu hiiglaslikud mänguhimulised saared. Laulsid mind õhtul magama, unenägudesse, mis on siin olnud minu jaoks tõelisemad kui päevadele laotatud uduloor. Unedes ootab mind sinu valge kaelaga ema, ainus, keda kunagi olen armastanud.
Laen oma mausrit. Kõik muu on juba tehtud. Olen tulijate jaoks kõik valmis pannud. Ehismaalinguga laekas on kakskümmend vihku, neis kirjas andmed ja koordinaadid.
Kui ma nüüd süütan esimesed suitsud ja tõmban sisse maailma vänget hingeõhku, ei tunne ma kurbust.
Kui ma ainult teaksin, kes sealt saadetakse. SOE mees, Kaupmees või Hyyryläinen? Keegi NKVD erivägedest? Punapea või mõni teine Gestapo mees? Sest nüüd tean ma kindlalt seda, mida olen kaua aimanud. Fjordi hakati juba ammu kutsuma Surnud Mehe fjordiks. Arvasin, et see on lääneliitlaste ettevaatusabinõu laplaste vastu. Nüüd mõistan, et minust saabki see Surnud Mees.
Mina olen ämmaemand Jumala armust ja kirjutan need read sulle, Johannes. Kõigi maailma inimeste seast on meie Kõigeväeline Issand andnud oma tarkuses just mulle võime ühtedele elu kinkida ja teistelt võtta. Mõlemat olen ma selles hukatuse leekidesse uppunud elus jaganud, nii elu kui surma, ja ma ei tea, kas minu elukäik on kujunenud selliseks praeguse aja rahutute sündmuste või selle pärast, et Issand on algusest peale nii tahtnud. Minu võimed on minu rist ja lunastus, minu koorem ja kohtumõistmine, ning see on andnud minu elule käänulise raja kaugel kodust ja sinust, mu armsam. Kritseldan neid meenutusi Ifjordist läänes asuva lahesopi kaldal. Siia Jäämere rannale ei ole talv veel jõudnud, kuigi on juba oktoober. Ilm on kohmas ja hallane, maa sinakasmust ja taevas kortsutab Jumal kulmu.
Nagu sa tead, olen vilets ja koolitamata ämmaemand, tühine ja harimata hingega. Kõik, mida tean, olen õppinud sõja viimastel kuudel läbi türa ja verise mulla. Seda teadsin juba ennemalt, et sündimise hetkel vallandub meist kõigist lahklihamaiguline kisa. Nüüd tean, et eluajal jõuame kõik nii mõnegi pisara poetada, mitu itku ja nutujoru haliseda ning et inimene nutab nii kaevikus kui Wehrmachti staabis või Kuolajärvi piiramisrõnga sõjaväetelkides, kõik samamoodi – mõnikord rõõmust ja mõnikord kurvastusest ja mõnikord pinnu pärast silmas või oimule surutud püssitoru pärast või päris niisama, ja selle pisara mõõdu järgi on kõigil selles ilmas virelejatel Jumala silmis õigus elada. Ka mina nutan, kuigi ei tea veel, mispärast. Kas nutan enese või selle pärast, et ei tea, kummale poole rindejoont olen sattunud. Sest nüüd on soomlane vastu oma jäneseloomust Saksa soe hõlma hakanud ja katsub toda minema peletada, ja kui Vene karu samal ajal Varangeri ja Petsamo poolt hirmsa haisuga peale tungib, siis valitseb Lapimaal kujuteldamatu segadus. Igaüks neil kõnnumail nutab midagi taga: kaitseväelane oma petetud aateid, jääger oma lota mullas kõdunevaid, veel eile titeihuna pehmeid reisi ja kantiinilinnuke sõdurite klubi laes vurisenud õlest krässi.Ainult kommunist rõõmustab sõnniku seest nagu vankaema karvasest üsast välja ronides, aga küll neistki veel kisa välja pigistatakse, sest ma olen tundnud ainult ühte inimest, kellest polnud nutjat. See oli meie sõber Hermann Gödel, mees, kelle pihku jäi kuld ja kuulsus kinni nagu lutsu mustniiskele küljele, kui seda vetepõhjast välja Looja õhku ahmima tõstetakse. Temastki pean ma sulle veel rääkima, aga hiljem. Praegu veel ei suuda. Täna õhtul hõljub maailma sinine tuhk fjordi kohal ja sõjapeni Hilma surub end kaitset otsides mu jalgade vastu. Olen otsustanud: ma pean sulle kõigest kõnelema ja seeläbi puhtaks saama. Olen lahkunud Kolmanda Reich’i teenistusest ja loobunud lihalikust elust, et teha selgeks sotid iseenda ja oma Issandaga. Nüüd viimaks haaran pihku hülsist varrega sulepea, mis on juba päevade kaupa vakstukaantega klade kõrval vedelenud.
Ma tean, et sa oled kusagil siin, Johannes.Võib ju olla, et lebad veoauto kastis venelase vangina, silmad koobastest välja torgatud, või liipad kusagil siinsetes kurudes näljas ja üks jalg polaarrebasest näritud, aga sa oled elus. Tunnen seda. Olen selles pooletoobiste ja patuste maailmas mitmeski asjas süüdi, aga mitte armastuse puudumises. Ja ma loodan, et nende ridade kaudu saab ka mulle endale selgeks, kuidas punakaartlase armetust jõnglasest ja külahullu litsist sai Kolmanda Reich’i Ingel ja SS-Obersturmführer’i kardetud voodisoojendaja ning kuidas ma sattusin Titovka Zweiglager 322-sse täkumune kohitsema ja Surmaingli töid toimetama.
Saabusin Surnud Mehe hurtsikusse täpselt kümne päeva eest. Pärast kõiki neid sõja hirmutegusid, mida olen oma nahal tunda saanud, on põhjust Loojat tänada igaühel, kes on pääsenud Stalini orelist ja kelle luid ei ole surma härmas hurdad Petsamo põrgupakases paljaks närinud. Saksmannid viskasid minu ja koera S/S Donau-nimelisest soomuslaevast välja vaevalt kaks nädalat pärast seda, kui olime Kirkkoniemist välja sõitnud ja inglased oleksid meid peaaegu uputanud. Alusel ei olnud pärast inglaste kellaviieteed enam töökorras navigatsioonisüsteemi, raadio ja allveelaevade peletamiseks mõeldud kajaloodid olid katki. Loksusime mööda merd, samal ajal kui juhtkond lamas nikliallergiaga trümmis ja tekil tuigerdas merehaigeid alpi jäägreid ja igasugu segast sorti püssi alla kutsutuid. Sel ajal juhtus laevas kõiksugu asju, millest ma parem ei räägiks, mille tagajärjel jäeti mind mere hooleks. Aga kõige hullem oli, et kaart ja kompass võeti ära.
Maru oli möllanud terve nädala ning latriinides lehkas okse ja mäda järele. Sel hommikul oli meri siiski ootamatult vaikseks jäänud. Rõske udune õhk kõditas mu nägu, kui klibukiitsakas Aleksei Ignatenko minu juurde tuli.Venkupoiss oli laeval ainus, kes seda juhtida oskas ja tohtis seepärast oma uutes lehmanahka kamassides kellegi takistamata vabalt ringi käia. Kaenlas tolknes tal alatine malelaud. Mäletan, kuidas sa ükskord naersid, et sellest jõnglasest jäävad kõigepealt meelde kõrvad.Valesti arvasid. Selle asemel, et hakata mind mängule meelitama, ütles Aleksei:
„Meditzinitsa. On aeg.”
Seejärel kutsus Aleksei mind esimest korda minu õige nimega, sellest sain aru, et olen langenud sõjavangidega ühele tasemele või veelgi madalamale. Silme ees virvendas. Seda hetke olin oodanud. Kompisin keelega oma uusi vaalaluust hambaid (ka sellest kõnelen hiljem, mu kallis Johannes!) ja küsisin:
„A’ kaart?”
Aleksei raputas pead.Vaatasime uttu hajuvat merd.
„Prjaegu on ilm ea.”
See oli vale. Teadsime mõlemad, et just sellist ilma kardavad vaalakütid rohkem kui mere möirgamist. Sellise ilmaga hakkavad pinnapealsed hoovused alusest kinni ja võivad selle sadade meremiilide kaugusele avamerele kanda, ilma et meeskond üldse liikumist märkaks. Ma ei kiru oma valski noort sõpra. Ilma Aleksei Ignatenkota oleks mind otseteed