võinud varsti laiali minna. Pidime olema terviklik sisekaemuslik üksus. Kuidas seda nüüd öeldagi… Me püüdsime säilitada häirimatut harmoonilist kommuuni.”
„Häirimatut harmoonilist kommuuni?” Sara hääles kostis siirast imestust.
Tsukuru põsed võtsid kerge puna. „Eks keskkooli ajal mõeldakse ikka igasuguseid veidraid asju välja.”
Tsukuru nägu pingsalt vaadates kallutas Sara kergelt pead. „Ei, ma ei arva, et see oleks veider. Kuid mis oli selle kommuuni eesmärk?”
„Nagu ma juba enne ütlesin, oli grupi algne eesmärk aidata kooli, kuhu olid kogunenud õppimisvõime ja õpihimu probleemidega lapsed. See oli alguspunkt, mis loomulikult oli meie jaoks kuni lõpuni ääretult oluline. Ent aja möödudes sai ühtseks kommuuniks olemine eesmärgiks omaette.”
„Selle eksisteerimine, selle alalhoidmine ise sai eesmärgiks.”
„Küllap.”
Sara ütles silmi kissitades: „Just nagu universum.”
„Universumi kohta ei oska ma midagi öelda,” tõdes Tsukuru, „kuid tol ajal pidasime ülimalt oluliseks kaitsta kiivalt meie vahel tekkinud erilist keemiat. Nagu püüaks hoida tikutuld tuule käes kustumast.”
„Keemiat?”
„Konkreetses paigas juhuslikult tekkinud energiat. Midagi, mis teist korda enam ei teki.”
„Nagu Suur Pauk?”
„Ka Suure Paugu kohta ei tea ma suurt midagi,” nentis Tsukuru.
Sara rüüpas suutäie Mojitot, uuris piparmündilehe kuju iga nurga alt ja ütles siis: „Tead, mina olen tütarlaste erakooli kasvandik, seega ei saa ma ausalt öeldes aru riigikooli poiste-tüdrukute segagruppide ühendustest. Ma ei suuda hästi ette kujutada, millised need olla võisid. Küllap te viiekesi püüdsite kommuuni häirimatu eksisteerimise nimel olla seksuaalselt karsked. Tähendab see seda?”
„Ma ei ole päris kindel, kas karskus on just see õige sõna. Nii ülepingutatud asi vist ikka ei olnud. Aga tõsi ta on, et me püüdsime hoiduda vastassugupoolega suhetesse astumisest.”
„Kuid te ei rääkinud sellest?” küsis Sara.
Tsukuru noogutas. „Me ei pannud seda sõnadesse. Meil ei olnud eraldi reeglite raamatut.”
„Aga sina ise? Kui te kogu aeg koos olite, kas Shiro ja Kuro sind siis ei lummanud? Sinu jutte kuuldes jäi mulle küll mulje, et need kaks olid üsna kütkestavad inimesed.”
„Mõlemad neiud olid tõepoolest kütkestavad. Kumbki omamoodi. Valetaksin, kui ütleksin, et nad mind ei lummanud. Kuid ma püüdsin niipalju kui võimalik nendest mitte mõelda.”
„Niipalju kui võimalik?”
„Just,” ütles Tsukuru. Ta tundis, kuidas ta põsed taas pisut punaseks tõmbusid. „Kui ma aga mõtlesin neist, siis püüdsin neist mõelda kui ühest paarist.”
„Ühest paarist?”
Tsukuru võttis hetke aega, et sobivaid sõnu leida. „Kuidas seda nüüd öeldagi. Mõtlesin neist kui väljamõeldud olendist. Ühest vormitust, abstraktsest olendist.”
„Hmm…” ütles Sara imetlusega ning jäi siis mõneks ajaks selle üle mõtlema. Tundus, nagu tahaks ta midagi ütlema hakata, kuid muutis siis meelt ja hoidis oma suu kinni. Mõne aja pärast ta jätkas: „Sa astusid pärast keskkooli lõpetamist Tōkyōs ülikooli ja lahkusid Nagoyast. Nii, eks ole?”
„Nii jah,” vastas Tsukuru. „Pärast seda olen ma Tōkyōs elanud.”
„Mis ülejäänud neljast sai?”
„Teised jätkasid õpinguid kohalikes ülikoolides. Aka astus Nagoya ülikooli majandusosakonda, kus tema isa õpetas. Kuro astus inglise kirjanduse kateedri poolest kuulsasse naiste eraülikooli. Ao sai tugeva ragbimängijana soovituse nimekasse eraülikooli kaubandusteaduse erialale. Shiro jättis lähikondlaste pealekäimisel lõpuks idee minna veterinaarkooli ning otsustas muusikaakadeemia klaveriosakonna kasuks. Kõikide koolid olid sedavõrd lähedal, et sai kodust käia. Ainult mina tulin Tōkyōsse tehnikaülikooli.”
„Miks sina võtsid kätte ja Tōkyōsse tulid?”
„Põhjus on väga lihtne. Selles ülikoolis oli kõige tuntum jaamahoonedisaini õppejõud. Jaama ehitus on üsna spetsiifiline ja erineb tavalise hoone püstitamisest, seega tavalisse tehnikaülikooli astumisest ning seal ehitus- ja inseneriala õppimisest poleks mulle reaalselt kasu olnud. Spetsialistile on vajalik erialane väljaõpe.”
„Kindlad eesmärgid teevad inimelu lihtsamaks,” sõnas Sara.
Tsukuru nõustus sellega.
„Kas teised neli jäid Nagoyasse seepärast, et mitte hajutada seda kaunist kommuuni?” päris naine.
„Keskkooli kolmandal aastal arutasime viiekesi oma edasiste valikute üle. Peale minu teatasid kõik, et nemad jäävad Nagoyasse ja jätkavad õpinguid kohalikes ülikoolides. Keegi neist seda küll otse ei öelnud, kuid oli selge, et nad teevad seda grupi püsimise nimel.”
Aka oleks oma hinnete põhjal hõlpsasti Tōkyō ülikooli sisse saanud, ka vanemad ja õpetajad soovitasid talle seda tungivalt. Küllap oleks ka Ao oma füüsilise võimekusega saanud soovituse mõnda mainekasse Jaapani ülikooli. Kuro, kes oli loomult kõige rafineeritum ja kellele oleks vaimselt virgutav suurlinna vaba elu hästi sobinud, oleks loomulikult võinud mõnda Tōkyō eraülikooli edasi õppima minna. Nagoya on muidugi ka suurlinn, kuid ei saa ju eitada, et kultuurilisest küljest vaadatuna on Tōkyōga võrreldes tegemist siiski kõigest suuremat sorti provintsilinnaga. Lõpuks otsustasid nad siiski Nagoyasse jääda. Igaühe valitud ülikool oli tase madalam kui võinuks. Shiro oli ilmselt ainus, kel polnud algusest peale kavatsust Nagoya tolmu jalgadelt pühkida – isegi kui gruppi poleks tekkinud. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kes oleks ise julgelt seiklusi otsima läinud.
„Kui minult tulevikuplaanide kohta küsiti, siis vastasin, et ma ei ole veel otsustanud. Tegelikult aga olin selleks ajaks oma sisimas juba kindel, et lähen Tōkyōsse ülikooli. Muidugi oleks minagi tahtnud võimaluse korral Nagoyasse jääda, mõnda kohalikku ülikooli astuda ning sobilikku eriala õppides kõigiga sõprussidemeid jätkata. Mitmeski mõttes oleks nii lihtsam olnud ja tegelikult soovis seda ka mu perekond. Nad lootsid, et jätkan pärast ülikooli lõpetamist isa juhitud firmas. Kuid ma ise sain aru, et kui ma Tōkyōsse ei lähe, siis hiljem ma kahetsen seda. Tahtsin iga hinna eest selle õppejõu seminaridel osaleda.”
„Üsna mõistlik,” ütles Sara. „Aga kuidas teised su otsust Tōkyōsse minna võtsid?”
„Mida nad tegelikult mõtlesid, seda ma muidugi ei tea. Võimalik, et nad olid pettunud. Sest kui mina grupist välja jään, kaob ju osa viie inimese vahel tekkinud algsest ühtsustundest.”
„Ka keemia kaob.”
„Või muutub olemuslikult millekski muuks. Teatava määrani.”
Kui sõbrad aga taipasid, et Tsukuru on kindlalt otsustanud, ei hakanud nad teda tagasi hoidma. Vastupidi, pigem julgustasid teda. Tōkyō oli ju kõigest pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel. Seega sai vajaduse korral iga hetk koju tulla. „Muidugi kui sa oma unistuste kooli ikka sisse saad,” tavatsesid nad naljaga pooleks öelda. Ülikooli sisseastumiseksamite edukaks läbimiseks pidi Tsukuru õppima tõsisemalt kui seni – ei, tõsisemalt kui kunagi varem oma elus.
„Ja mis viiesest grupist pärast keskkooli lõpetamist sai?” küsis Sara.
„Alguses läks kõik üsna kenasti. Olgu siis kevadel ja sügisel pikkade pühade ajal või suvevaheajal ja aastavahetusel – kui vaid ülikoolist puhkust sain, sõitsin kohe Nagoyasse ja tegin kõik, et sõpradega veidikenegi kauem koos olla. Me olime endiselt väga lähedased.”
Tsukuru Nagoyast lahkumise järel jätkas sõpruskond neljase grupina koos käimist, kui aga Tsukuru üle pika aja kodus käis, kogunes viieliikmeline üksus taas (muidugi kui kellelgi oli tegemist ja kohale