Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad. Haruki Murakami

ainult klaasitäie apelsinimahla, kuid isegi see ajas ta kergelt iiveldama. Perekond oli Tsukuru äkilise söögiisu kaotuse pärast mures, tema aga vastas, et pole midagi hullu. Lihtsalt magu vajab veidi puhkust.

      Taas istus Tsukuru terve päeva kodus. Lesis telefoni kõrval ja luges raamatut. Või vähemalt üritas raamatut lugeda. Pärastlõunal otsustas ta uuesti kõigile neljale koju helistada. Erilist tuju selleks tal küll ei olnud, kuid ta ei tahtnud sellise enesetunde haardes lihtsalt niisama istuda ja oodata, kuni keegi helistab.

      Tulemus oli sama. Telefoni vastu võtnud pereliige teatas Tsukurule kas jahedal, kahetseval või siis liialt neutraalsel toonil, et tema sõpra ei ole kodus. Tsukuru tänas lühidalt, ent viisakalt ning pani toru ära. Seekord ta teadet ei jätnud. Küllap muutub kodust äraolemise teesklemine neile peagi sama talumatuks, nagu praegune olukord Tsukuru jaoks. Ta oletas, et vähemalt telefonile vastavad pereliikmed peavad ühel hetkel alla andma. Kui ta jätkab helistamist, siis varem või hiljem mingi reaktsioon ikka järgneb.

      Nii nagu ta ennustas, helistas Ao õhtul pärast kaheksat.

      „Mul on küll kahju, kuid me ei taha, et sa meile enam helistaksid,” ütles Ao. Ilma igasuguse sissejuhatuseta. Isegi mitte „Hei!”, „Kuidas läheb?” või „Pole ammu kuulnud!”. „Mul on küll kahju” olid ainsad soojad sõnad tema suust.

      Tsukuru hoidis hetkeks hinge kinni, kordas oma peas Ao sõnu ja hindas neid kiiresti. Ta üritas Ao häälest mingit emotsiooni välja lugeda. Kuid see oli olnud kõigest formaalselt ette kantud teade. Emotsioonideks selles ruumi ei olnud.

      „Kui see on kõigi soov, siis ma muidugi ei helista,” vastas Tsukuru. Sõnad tulid tal täiesti iseenesest. Ta tahtis rääkida täiesti tavalisel, rahulikul toonil, kuid ta kõrvu kostis kellegi võõra, tundmatu inimese hääl. Kellegi hääl, kes elas kusagil kaugel linnas ning kellega ta polnud kordagi kohtunud (ja vaevalt et kunagi kohtub).

      „Oleks kena,” ütles Ao.

      „Mul ei ole kavatsust teha midagi, mis teistele ei meeldiks,” teatas Tsukuru.

      Ao tegi häält, mis ei olnud ei ohe ega heakskiidumõmin.

      „Aga ma hea meelega tahaks teada, mis on selleni viinud,” ütles Tsukuru.

      „Minu suust sa seda ei kuule,” pomises Ao.

      „Kes mulle siis seda öelda võiks?”

      Teispool toru oli mõne hetke vaikus. Paksu kivimüüri sarnane vaikus. Häguselt oli kuulda nina nohinat. Manades silme ette Ao lamedat ja paksu nina, Tsukuru ootas.

      „Kui sa ise selle üle mõtled, küllap saad aru,” ütles Ao lõpuks.

      Tsukuru oli hetkeks sõnatu. Mida see mees küll öelda tahab? Mõtle ise? Millele veel ma mõtlema peaks? Veel pingsamalt mõeldes ei ole ma lõpuks enam mina ise.

      „Mul on kahju, et nii läks,” ütles Ao.

      „Kas see on kõigi arvamus?”

      „Nojah. Meil kõigil on kahju.”

      „Ikkagi. Mis juhtus?” küsis Tsukuru.

      „Küsi seda endalt,” lausus Ao. Tsukuru aimas tema hääles kurbuse ja viha kerget värinat. Kuid see kestis vaid hetke. Enne kui Tsukuru jõudis mõelda, mida öelda, visati toru hargile.

      „Muud ta sulle ei öelnud?” küsis Sara.

      „See oli väga lühike, minimalistlik vestlus. Täpsemalt ma meenutada ei suuda,” ütles Tsukuru.

      Tsukuru ja Sara istusid teine teisel pool baari väikest lauda.

      „On sul pärast seda olnud võimalust Ao või teistega sellel teemal rääkida?” uuris Sara.

      Tsukuru raputas pead. „Ei, pärast seda ei ole ma kellegagi rääkinud.”

      Sara vaatas silmi kissitades Tsukurule otsa, otsekui uuriks füüsikaseadustele vastukäivat stseeni. „Mitte üldse? Mitte kellegagi?”

      „Ei. Ma ei ole kellegagi kokku saanud ega rääkinud.”

      „Kas sa siis tõesti ei tahtnud teada põhjust, miks sind ootamatult grupist välja visati?” ei suutnud Sara uskuda.

      „Seda on keeruline seletada, kuid tol hetkel lõin ma käega. Nad olid ukse minu nina ees pauguga kinni löönud ega lasknud mind enam sisse. Põhjust seletamata. Nii ma mõtlesingi, et kui see oli kõigi nõudmine, siis pole midagi parata.”

      „Ma ei mõista,” ütles Sara, nagu jäänuks asi tõepoolest talle kaugeks. „Kas siin pole mitte ebakõla? Sinul ei olnud põhjusest mingit aimu, eks? Kas sul siis kahju ei olnud? Et mingi mõttetu teineteisest möödarääkimise tõttu kaotasid sa oma head sõbrad? Et sa ei lahendanud arusaamatust, mis oleks võib-olla täiesti lahendatav olnud?”

      Mojito klaas oli tühjaks saanud. Sara andis baarmenile märku ja tellis klaasi punast veini. Erinevate veinide hulgast valis ta pärast hetkelist kaalutlemist välja Napas valmistatud Cabernet Sauvignoni. Tsukuru Highballist oli veel pool järel. Jää oli ära sulanud, klaasi ümbrus oli veepiiskadega kaetud ning klaasialus niiske.