muretsenud ta ka sellepärast, et tal Tōkyōs ühtegi sõpra ei olnud.
Sara vaatas silmi kissitades Tsukurut ja küsis siis: „Kas sul siis Tōkyōs sõpru ei tekkinud?”
„Mul ei õnnestunud kellegagi sõbraks saada. Miskipärast…” meenutas Tsukuru. „Ma pole kunagi olnud teab mis suhtleja tüüp, samas, päris nelja seina vahele ma end ka ei sulge. See oli mul esimene kord elus omapead elada ning mul oli vabadus teha, mida tahan. Ses mõttes sain võrdlemisi mõnusalt päevi mööda saata. Tōkyōs on kogu linna kattev raudteevõrgustik ja lugematul hulgal jaamu – ainuüksi juba nende kõigi ülevaatamine võttis oma aja. Käisin erinevates jaamades, uurisin nende konstruktsiooni, visandasin need lihtsal moel üles ning tegin silma jäänud asjadest märkmeid.”
„See võis päris tore olla,” ütles Sara.
Ülikoolipäevad ise siiski nii põnevad ei olnud. Üldainete hulgas oli erialaloenguid vähe, enamik loenguid olid keskpärased ja igavad. Kuna aga Tsukuru oli ülikooli sissesaamise nimel kõvasti vaeva näinud, osales ta pea kõikidel loengutel. Lisaks õppis ta innukalt saksa ja prantsuse keelt ning käis ka inglise kõnekeele tunnis. Ta avastas – endalegi üllatuslikult –, et tal on keelte peale annet. Kuid ühtegi inimest, kes oleks temas isiklikku huvi äratanud, Tsukuru ümber ei olnud. Võrreldes värvika ja põneva nelikuga, kellega ta keskkooli ajal ringi liikus, puudus teistes elavus, kõik näisid monotoonsed ja isikupäratud. Ta ei kohanud kordagi kedagi, kellega oleks tahtnud tihedamalt läbi käia või pikemalt juttu ajada. Seepärast veetis ta enamiku ajast Tōkyōs üksi. Tänu sellele luges ta rohkem raamatuid kui varem.
„Kas sul kurb ei olnud?” küsis Sara.
„Eks ma üksik olin. Aga kurb otseselt mitte. Samas, tollal võtsin seda pigem kui loomulikku seisundit.”
Ta oli veel noor ja maailma asjadest suurt midagi ei teadnud. Tōkyō oli tema jaoks uus paik ning erines suuresti sellest keskkonnast, milles ta seni oli elanud. Seda erinevust oli rohkem, kui ta oli osanud ette aimata. Linna mõõtmed olid hiiglaslikud ning selle sisu äärmiselt kirju. Valikuvõimalusi oli liialt palju, inimesed rääkisid veidral moel, aeg liikus halastamatult kiiresti. Seepärast ei suutnud Tsukuru ümbritseva maailmaga kuidagi tasakaalu saavutada. Õnneks oli tal sellistel hetkedel alati koht, kuhu pageda. Piisas tal vaid Tōkyō jaamast shinkansen’ile istuda ning juba poolteise tunni pärast oli ta „kohas, kus valitses häirimatu harmoonia”. Seal voolas aeg rahulikult ning ees ootasid sõbrad, kes teda soojalt vastu võtsid.
„Aga kuidas hetkel sinuga lood on? Kas sa oled ümbritseva maailmaga tasakaalu saavutanud?” uuris Sara.
„Olen praeguses firmas töötanud juba neliteist aastat. Töökoha suhtes mul midagi halba öelda ei ole ja töö sisu on mulle ka meelt mööda. Kolleegidega saan samuti hästi läbi. Olen mitme naisega suhetes olnud. Lõpuks ei tulnud küll miskit välja, kuid selleks oli erinevaid põhjusi olnud. Kõik ei olnud minu süü.”
„Seega oled üksi, aga mitte üksildane.”
Aeg oli alles varajane ja nad olid ainsad kliendid. Klaveritrio esitas vaikselt džässi.
„Küllap,” ütles Tsukuru pärast väikest kõhklust.
„Aga enam sul kohta, kuhu tagasi minna, ei ole, ega? Kohta, kus sinu jaoks valitseb häirimatu harmooniline sõprus?”
Ta mõtles korraks selle üle, kuigi erilist vajadust selleks polnud. „Enam sellist paika ei ole,” vastas Tsukuru vaiksel häälel.
Selle koha haihtumisest sai ta teada ülikooli teise aasta suvel.
2
See juhtus ülikooli teise aasta suvevaheajal. Tazaki Tsukuru elu muutus tol suvepiiril täiesti. Otsekui oleks järsku mäeseljandik oma taimestiku täielikult välja vahetanud.
Nagu ikka, pakkis ta kohe, kui ülikoolis vaheaeg algas, oma asjad (palju neid just ei olnud) ja istus shinkansen’ile. Korraks Nagoya vanematekodus hinge tõmmanud, helistas ta oma neljale sõbrale, kuid ei saanud kellegagi neist ühendust. Kõik olid kodust ära. Küllap olid nad neljakesi kogunenud ja kusagile välja läinud, arvas Tsukuru. Ta jättis kõigile koju teate, läks seejärel üksi linna peale jalutama ning käis aja surnukslöömiseks äritänava kinos vaatamas filmi, mida ta tegelikult vaadata ei tahtnud. Hiljem, pärast seda, kui ta oli perega koos õhtust söönud, proovis ta uuesti oma neljale sõbrale helistada. Keegi neist ei olnud veel koju tagasi jõudnud.
Järgmise päeva ennelõunal helistas ta uuesti, kuid ikka ei olnud kedagi kodus. Ta palus perekonnaliikmel edasi öelda, et kui sõber koju tuleb, siis helistaks temale. Selge, annan teate edasi, ütles telefoni vastu võtnud pereliige. Ent vastuvõtja häälekõlas oli midagi, mis Tsukurut häiris. Eelmisel päeval ta seda ei märganud, kuid nüüd tundus hääl kuidagi veider. Talle jäi mulje, nagu ei tahetaks miskipärast temaga vestelda. Tundus, nagu tahetaks kõne võimalikult kiiresti lõpetada. Eriti külmana kajas Shiro vanema õe hääl. Tsukuru oli Shiro vanema õega seni ikka hästi läbi saanud (ta ei paistnud küll nii silma kui temast kaks aastat noorem õde, kuid oli ikkagi kaunis naine) ning tavaliselt viskas ta, kui Tsukuru Shirole helistas, võimaluse korral ikka mõne nalja. Või vähemalt tervitas soojalt. Seekord aga katkestas ta ilmselge vastikustundega kõne kiiresti ära. Pärast seda, kui ta oli kõigi nelja koju helistanud, tundis Tsukuru end kui mingi eriti paha haigust tekitava bakteri kandja.
Küllap pidi midagi juhtunud olema, mõtles Tsukuru. Tema äraoleku ajal pidi juhtuma midagi, mis pani teised temast eemale hoidma. Midagi kohatut, midagi ebameeldivat. Kuid ükskõik kui palju ta ka poleks oma pead vaevanud, ei suutnud ta välja mõelda, mis see oli või mis see üldse olla võis.
Rinda rõhus tunne, nagu oleks ta kogemata mingi tüki alla neelanud. Tüki, mida ta ei suutnud ei välja oksendada ega ka seedida. Sel päeval ei astunud ta sammugi kodust eemale, vaid ootas telefonikõnet. Isegi kui ta üritas midagi teha, ei olnud ta võimeline keskenduma. Ta jättis veel mitu korda neljale sõbrale pereliikmete kaudu teate, et on Nagoyas tagasi. Alati oli seepeale varsti tagasi helistatud ja teda elevil häälel tervitatud, kuid seekord hoidis telefon rangelt vaikust.
Õhtul helistan veel kord ise, mõtles Tsukuru, ent muutis siis meelt ega helistanud. Võib-olla olid kõik tegelikult kodus. Tahtmata aga telefonile vastata, lasid sõbrad öelda, et nad on väljas. Võimalik, et nad olid perelt palunud: „Kui Tazaki Tsukuru helistab, siis öelge, et mind pole kodus.” Seepärast oligi telefoni vastu võtnud perekonnaliikme hääletoonis kerget ebamugavust.
Miks küll?
Ta ei suutnud põhjust välja mõelda. Viimati kogunes grupp maikuu alguse pikkade pühade ajal. Kui pühad lõppesid ning Tsukuru pidi taas shinkansen’ile istuma, et tagasi Tōkyōsse sõita, tulid teised neli teda koguni jaama saatma ja lehvitasid lahkuva rongi suunas hoolega. Otsekui saadaks sõdurit kaugesse piirkonda rindele.
Pärast seda kirjutas Tsukuru Tōkyōst Ao aadressil mitu kirja. Shiro oli arvutiasjanduses üsna lootusetu, mistõttu vahetas Tsukuru sõpradega tavaliselt paberkirju. Ao oli kirjade vahendamise ülesande enda peale võtnud. Saates kirja tema nimele, käis see ka teiste grupiliikmete käest läbi. Nii jäi ära kõigile neljale eraldi sarnase sisuga kirjade kirjutamise vaev. Tsukuru kirjutas peamiselt elust Tōkyōs. Sellest, mis talle silma jäi, mida koges, mida tundis. Ning sellest, et ükskõik mida nähes või mida tehes mõtles ta alati, et oleks tore, kui teised tema kõrval oleks. Täiesti siiralt. Muud erilist ta ei kirjutanud.
Ka neli sõpra kirjutasid korduvalt ühiselt Tsukurule. Midagi halvamaigulist nende kirjades ei olnud. Nad lihtsalt andsid üksikasjaliku ülevaate sellest, mida nad Nagoyas tegid. Näis, et nad nautisid täiel rinnal üliõpilaselu linnas, kus nad olid sündinud ja kasvanud. Nad kirjutasid, kuidas Ao oli ostnud kasutatud Honda Accordi (selle tagaistmel oli plekk, nagu oleks koer sinna kusnud) ning kuidas nad sellega Biwa järve ääres käisid. Autosse oleks rahulikult ka viis inimest ära mahtunud (kui muidugi mõni just ülemäära paks ei olnud). Seepärast oli neil kahju, et Tsukurut kaasas ei olnud. Ning lisasid lõppu, et ootavad suve, mil kõik taas kokku saavad. Tsukurule paistsid need olevat südamest kirjutatud read.
Tol