võtan võltskivi alt varuvõtme, et sisse minna.
„Enamik inimesi ei kasuta varuvõtit,” nendib ta.
Kehitan õlgu ja teen ukse lahti. Põrandal on kirjake. „Sa oled nõme ihnuskoi. Sa pead rohkem maksma.”
Näitan võmmile valgetest kastidest installatsiooni „Minu elu”, teen talle ringkäigu majas, viin ta üles magamistuppa ja selgitan, miks pole öölampe. Osutan George’i kabineti poole, kus on palju perefotosid „parematest aegadest”, mida see ka ei tähendaks.
„Näib, et olete õiges kohas,” sõnab võmm lahkudes. „Hoidke end.”
See juhtub veidi hiljem, hambaid pestes: mu peale kohiseb õudne tunne nagu vetevoog, tunne, nagu vajuksin põhja. Pesen hambad puhtaks, loputan, vaatan end peeglist. Mu peas, mu silmas tuikab valu, mu nägu jaguneb peeglis pooleks, pool vajub pänni, nagu hakkaks nutma. See lihtsalt langeb. Püüan grimassi teha, muigan, aga välja kukub hale poolnaeratus. Nagu pilkaksin ma ennast, nagu oleks mulle tehtud novokaiinisüst. Suskan hambaharja varrega põske, löön nagu noaga, aga ei tunne midagi. Seal seistes tõden, et oleksin justkui lösakil, justkui ümberkukkunud marionett. Ainult üks käsi kuulab sõna. Astun vannitoast välja, komistan. Tunnen, nagu oleks pea kilesse mähitud, ma ei tunne päris valu, vaid otsekui veeldumist, nagu sulaksin ja immitseksin omaenda kaela pidi alla. Vaatan, kuidas mu nägu veel rohkem ära vajub, see läheb täiesti lõdvaks – olen sada aastat vanemaks jäänud. Tahan teise ilme näole manada, aga ei saa.
Oletan, et see läheb mööda. Oletan, et mulle läks midagi silma, seepi, ja tuleb ise välja. Lähen vannitoast ära ja panen end riidesse – tundub, nagu võtaks see tunde. Olen kurnatud. Ma ei tea, kas heita pikali või toimetada edasi. Mulle koidab, et vajan abi. Koer vaatab mind imeliku pilguga. „Kas midagi juhtus?” küsin ma. „Ma ei saa aru, mida ma ütlen, kas sina saad?”
Parem jalg on nagu kummist, vetrub, kipub alt kaduma. Tahan arstile helistada, aga peale selle, et mulle ei tule number meelde, ei oska ma ka telefoni käsitseda. Olgu, mõtlen ma, sõidan siis haiglasse.Vean end majast välja autosse. Lükkan tagurpidikäigu sisse, siis hooman, et mul pole süütevõtit ja mootor ei käi. Võtan jala pidurilt ja astun välja.
Auto hakkab mööda sissesõiduteed veerema.
Oksendan sinnasamasse, kus seisan.
Auto veereb tänavale vastutulevale autole ette. Need põrkavad kokku.
Mina seisan endiselt sissesõiduteel okselombi kõrval.
Võmm, kes kohale tuleb, on seesama, kes mind parklast teab. „Kuidas te võite nii vara hommikul juua?” küsib ta.
Ma ei saa vastata.
„Teda polnud autos,” ütleb naabrinaine. „Ta seisis seal.”
Püüan öelda „haigla”, aga ei saa; katsetan „kiirabiga”, aga see on pikk ja segane; lõpuks purskub mul suust „HULL” täiesti selgesti.
Teen žesti, samasuguse žesti, nagu teeksin restoranis arvet soovides. Näitan käega, nagu kirjutaksin, ja keegi ulatab mulle paberi-pliiatsi.
„Miski on pahasti,” kirjutan suurte viltuste tähtedega. Ponnistus võtab minult viimsegi jõu, ma kukun ristseliti maha. Kuulen kedagi ütlevat: „Võime vett tuua,” ja pean aru, kas olen muutunud taimeks, mida peab kastma.
Kiirabi. Liiga vali. Kõik on liig: kallaletung, solvang. Liiga kiiresti, liiga aeglaselt, iiveldus, ma pole kunagi nii tugevat iiveldust tundnud, ja ma murran pead, kas mind mürgitati. Võib-olla selles asi ongi, võib-olla tuli see pritsimisvahendist, võib-olla kastikoopast elutoas, võib-olla eritub sealt mürgiseid aure, mu eelmine elu mädaneb kastides ja eritab mürgiseid aure. Seda mõeldes muretsen, et mu loogilisel mõtlemisel on midagi viga.
Katkemine, tromb, insult, väike leke peas. Röntgen, MRI, vereanalüüs, koe plasminogeeni aktivaator, arütmia, invasiivne radioloogia, tserebraalangioplastika, unearteri endarterektoomia, stentimine.
Süüdistan George’i: George’i ja tema kirjutuslauda, George’i ja kiiret internetti. Süüdistan juhtunus kõike, alustades iga päev liiga kaua tolle laua taga istumisest ja lõpetades mu viimase aja harrastustega, süüdistan ülemäära ohtra seksi põhjustatud liigset kehalist pingutust ja ka pinget, traumat. Süüdistan George’i ja George’i kuradi ravimikappi. „Uudistemehena” uskus George, et ta peab kõigest kõike teadma. seetõttu oli tema ravimikapis kõike alustades Viagrast ning lõpetades Levitra, Cialise, Tadalise, Revatio ja muuga. Tema arvuti, tema ravimikapp ja viimaste nädalate sündmused, nimelt see, mis juhtus Jane’iga, põhjustasid ühtekokku maania, seksuaalse hulluse, mis saab järsu lõpu, kui laman kiirabiosakonnas ratasraamil.
Kas see oli suur või väike maavärin, hoiatus? Kas läheb paremaks – kas tunne, nagu magaksin vee all, läheb ära?
Õde seisab mu raami juures. „Härra Silver. Teie kindlustusega on probleem. Tundub, et see on tühistatud. Kas teil on ravikindlustuskaart?”
„Tessie,” püüan seletada, et pole kedagi, kes annaks Tessiele süüa ja viiks teda jalutama. Keegi ei pööra mulle tähelepanu, keegi ei tee midagi, kuni tõmban tilguti nõela välja. „Koeraraisk tuleb jalutama viia.” Mind püütakse pikali suruda, küsitakse, kas koer on päriselt olemas, selgitatakse, et olemas on vabatahtlike lemmikloomahooldajate programm.
„Helistage mu advokaadile,” palun.
Mulle tuuakse telefon.
Ma ei tea, miks Larry number seisab reljeefsena mu silme ees justkui helistaja nimi mobla kuvaril – Train ja Traub, 212-677-3575.
„Larry,” ütlen ma. „Teata Claire’ile, et mul on insult.” Ütlen seda ja kuulen end lausuvat midagi, mis kõlab nagu „Ütle näärile, et mullin sülti”.
„Mida?” küsib Larry.
Pingutan rohkem: „Palun ütle Claire’ile, et mul on insult.”
„Kas see oled sina?”
„Kes muu see olla võiks?”
„Kas see on tüngakõne?”
„Ei,” vastan. Kuulen, kuidas ma räägin, ja see kõlab, nagu oleksid mul kivid suus.
„Ma ei saa talle öelda,” keeldub Larry. „See on manipuleerimine. Pealegi kust ma tean, et sul on tõesti insult ja sa pole end täis joonud?”
„Ma olen kiirabiosakonnas, Larry; minult küsitakse kindlustuskaarti ja mina muudkui kordan: „Ärge muretsege, mul on kindlustus.””
„Sul pole kindlustust,” vastab Larry. „Claire tühistas selle. Ta palus minul selle tühistada.”
Oksendan jälle, pritsin okset üle ratasraami ja EKG juhtmete.
„Et te olete juriidiliselt veel abielus, on sul tagasinõudeõigus. Sa võid selle vaidlustada.”
„Ma ei jaksa praegu midagi vaidlustada, jaksan vaevu rääkida.”
„Ehk on haiglas patsiendiadvokaat.”
„Larry, palu, et Claire faksiks mulle kindlustuskaardi koopia,” ütlen ja õde võtab telefoni.
„Härra Silverit ei tohi ärritada, tal oli ajuinsult. Ärritus pole sugugi hea.”
Larry ütleb õele midagi ja too annab mobla mulle tagasi. „Ta soovib veel midagi öelda,” sõnab ta.
„Hästi,” ütleb Larry. „Ma tegelen sellega. Ajan selle asja korda. Võta seda kui vastutulekut, võta seda kui minu viimast vastutulekut sulle.” Kas ka Nixon pidi sellise jampsiga tegelema või sai ta rahus pühenduda spagetikausile?
Mõtlen Nixoni veenipõletikule; kas esimene haigushoog vasakus jalas tabas teda 1965. aastal Jaapani-reisi ajal? Mõtlen temast 1974. aasta sügisel kohe pärast tagasiastumist, kui tema vasak jalg paistetas jälle üles ja paremas kopsus oli tromb. Oktoobris oli tal operatsioon, siis tekkis verejooks ja ta jäi novembri keskpaigani haiglasse, ning kui kohtunik John Sirica saatis endisele presidendile kohtukutse, ei lubanud tervis tal tunnistama minna.
Lamades