ja kahest tilgutivoolikust lähen talle lähemale, mu paljas tagumik nügib õdesid eest. Mulle tundub, et ta käsib endale obaduse anda, nii et seda ma teengi. Virutan talle põrguliku althaagi, äigan täie jõuga makku.
Tema suu läheb lahti, hambad lendavad välja ning ta ahmib õhku. „Kuradi proteesid pidid mu äärepealt ära tapma,” ähib ta.
„Te ütlesite, et ei soovi elustamist,” lausub õde nördinult.
„Ma ei öelnud, et tahan omaenda hambanärakate kätte lämbuda.”
„Ma arvasin, et see on veresoonte topistus. Kas ka sina arvasid, et see on veresoonte topistus?” pärib üks õde teiselt.
„Olge head ja saatke mind koju, kus võin end vähemalt maha lasta, kui olen valmis.”
„Kas soovite, et helistan kellelegi?” küsib õde.
„Näiteks kellele?”
„Haigla esindajale? Juhtumimenetlejale, patsiendiadvokaadile? Arstile? Öelge ise.”
„Hakake otsast peale ja võtke kõik järjest läbi,” soovitab mees. „Ja tehke jalamaid mu paberites muudatus. On näha, et te ei tea, mida elustamiskeeld tähendab.”
Pool tundi hiljem tuleb keegi naine elustamiskeelu tühistamise blankettidega. „Võib minna aega, enne kui muudatus süsteemi jõuab, nii et vahest panen teie uksele sildi.”
„Tehke mis tarvis,” kostab mees.
„PALUN PÄÄSTKE SEE MEES,” kirjutab õde uksele kinnitatud markeritahvlile, kus on juba meie nimed ja et me oleme KUKKUMISOHUS/KASUTAGE ETTEVAATUSABINÕUSID.
Pärastlõunal tuleb loomasõber tagasi, kaasas fotod Tessiest ja kassist, kes istuvad George’i ja Jane’i sohval meeldiva noormehe kõrval. „Teiega on kombes,” ütleb naine õnnelikult.
Tuleb võmm pargist, vormirõivad seljas, kaasas FTD16 kimp nimega Kõva Kalli – lillevaas, mida kallistab kaisukaru. „Kuulge, ma tahan vabandust paluda – kohtlesin teid halvasti, te oleksite olnud paremat väärt.”
„Hästi,” vastan ma.
Võmm istub voodiservale, me lobiseme veidi, ja kui enam tõesti midagi öelda ei ole, lubab ta, et tuleb mõni teine päev jälle.
„Seda oli valus vaadata. Ta kuulub vist programmi,” ütleb palatikaaslane, kui võmm on läinud.
„Mis programmi?”
„Üks kaheteistkümnest sammust – See-Anon, Too-Anon, Kõik-Anon-Anon. Üheksas samm on lepituse otsimine tehtud paha pärast.”
„Huvitav,” ütlen ma. Tunnen kiusatust rääkida talle, kuidas ma AA-koosolekule tungisin, aga arvestades, kui palju ta neist sammudest teab, on targem jätta üht-teist enda teada.
Kui tuuakse õhtusöök, pole temale midagi.
„Mitte midagi?”
„Mul pole teid sööginimekirjas, aga võin tuua teile vedelikukandiku,” ütleb toidujagaja.
Kergitan oma taldriku termokatet ja leian, et pearoog on äratundmatu.
„Mis see on?” küsin.
Toidujagaja vaatab selle üle. „See peaks olema meie kana-marsala.”„Ma olen suremas,” kurdab palatikaaslane. „Ma ei kavatsegi viimset söömaaega juua, kui tegu pole just väga hea viskiga.”
„Kas soovite tellimismenüüd õdede ruumist? Siin tellitakse alailma väljast toitu.”
„See oleks tore.” Naaber on äkitselt rõõmus; rohkem kui rõõmus – õhinas.
Panen kaane taldrikule tagasi, et aur pakku ei pääseks, ja ootan, mis edasi saab.
„Mida teie õhtuks soovite?” küsib ta menüüd lapates.
„Ükskõik mida peale Hiina toidu.”
Elevil, võtab ta teki alla peidetud mobla ja hakkab numbrit valima. Tema liikumisvõime on piiratud, kuid ta on missioonil. Kõigepealt helistab ta burgerikioskisse ja tellib kaks juustuburgerit deluxe friikartulite ja topelt hapukurgiga, siis pitsabaari, kust palub keskmise pipravorstipitsa, siis delisse, kust tahab riisipudingit ja limonaadi. Palun, et ta küsiks paar tahvlit Hershey mandlišokolaadi. Kui deli mees ütleb, et tellimuse maksumus peab olema vähemalt kakskümmend dollarit, lubab naaber viiskümmend dollarit jootrahaks, kui kuller toob alkoholipoest üht teatud viskit. Mees ütleb, et toob siis ise.
„Mis siis, et tellin rohkem, kui jõuan ära süüa? Ma olen suremas, mul pole vaja ülejääkide pärast muretseda. Kas on midagi erilist, mida võiksin teile tellida, midagi, mille nimel oleksite valmis surema – ma ei tahtnud teravmeelitseda?” küsib palatikaaslane.
Varem maitses mulle kaaviar, otse pannilt tulnud juustupliinid, šokolaadiekläärid, siis veel sõõrik, mida sõin vist oma nelikümmend aastat tagasi, aga ei unusta iial, apelsinikringlike, mida sõin 1972. aasta presidendivalimiste ajal ühel külmal hommikul valimisjaoskonna ees ja mis oli peaaegu täiuslik, nii et täiuslikum ei saagi üks toit olla. Aga tõsiasi on see, et ma laman haiglavoodis ja mul pole isu mitte millegi järele. „Aitäh,” ütlen ma, „aga lepin sellega, mida teie valite.”
Me ootame. Kas neil ketšup ja sinep ikka on meeles? Kas peaksime majoneesi pärast uuesti helistama? Räägime unelevalt, kuidas me mõlemad majoneesi armastame, ja ta küsib, kas ma olen saanud Belgia friikartuleid ja dipikastet, soolast ja särtsuvalt tulist. Jah, olen küll, ja mulle aitab kirjeldusestki.
Aega läheb kauem, kui võiks arvata. Haiglas tuleb teed otsida, all on turvaprotseduurid – ei tea, kas juustuburgerid kästakse lahti võtta? – liftid, koridorid.
„Kas võtaksite kapist mu püksid?” küsib palatikaaslane. Tõusen aeglaselt üles, lähen kapi juurde, vedades taga tilgutituge, juhtmeid ja vasakut jalga, mis pole päris töökorras. „Vaadake taskusse.”
Tema taskud on rahast pungil, seal on kahekümneliste patakad ja rahakott reisitšekkide, eurode ja Inglise naeltega.
„Paistab, et lähete täie panga peale,” üritan nalja visata.
„Viimased korrad olen kodust välja minnes alati pangaautomaadi juurest läbi käinud. Iial ei tea, mis võib juhtuda, ja kõige hullem on ilma rahata olla. Me elame majanduses ja sureme majanduses – kuhu ka ei läheks, igal pool peab tippi viskama. Kui oled allakäiguspiraalil, siis pole ju mõtet veel ka halva teenindusega leppida, kui juba niigi vajud. Maksin oma matused juba ammu ette ära. Kui tahate eurosid, siis võtke.”
„Ma ei sõida kuhugi,” ütlen välisvaluutat tema taskusse tagasi pannes.
Veame kihla, kui kaua kulleritel kulub meie ülesleidmiseks. Mina pakun kolmkümmend kaheksa minutit ja võidan, ning palatikaaslane annab mulle sada dollarit „preemiaks”, kui juustuburgerid kohale jõuavad. Pitsa jääb napilt teiseks. „Ma pole varem patsientide tellimust täitnud, aga sellest pole midagi,” ütleb kuller. „See tähendab, peaasi et te nakkusohtlikud ei ole.” Deli kuller saabub viimasena. „Vabandage, et mul nii kaua läks. Pidin kassasse asendaja vaatama.” Ta annab üle kotitäie head-paremat koos viskiga. Mu palatikaaslane koorib pakist võla katteks veel ühe sajalise ning pakub kullerile juua.
„Jätan seekord vahele,” sõnab too. „Pean tööle tagasi minema. Uudishimust küsin, mis teil viga on, et lamate voodis ja tellite riisipudingit ja viskit.”
„Ma olen suremas,” vastab mu palatikaaslane, „ja teate, mis kõige hämmastavam? Oleksin täna äärepealt tõepoolest surnud, mul olekski surra lastud, aga jäin ellu ja nüüd tunnen end oivaliselt, mitte et elaksin igavesti, aga mul pole suremise vastu midagi.” Ta vaikib hetke. „Ma olen suremas,” kordab ta. „Olen seda täna öelnud rohkem kordi kui kunagi varem ja ühtäkki osutub see tõeks, midagi, mis ootab ees nagu peatselt linastuvate filmide reklaam kinos.”
„Eks me kõik ole suremas,” ütleb delimees. „See tähendab, varem või hiljem on meil kõigil minek.”
Haigla toidutooja