Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes

ei ütleks ära šokolaaditükikesest,” sõnab ta.

      Annan talle terve tahvli. „Laske hea maitsta.”

      Kõht punnis, friikartuleid ja marinaadi röhitsedes ning tilgutituge järel vedades viin prügi koridori ja topin vastasseina prügikasti. Õed näikse rahul olevat, et ma nii toimekalt liigun, laiska kehapoolt kaasa lohistades, endal üks kittel õiget- ja teine tagurpidi seljas, et šikilt tagumikku katta.

      Me vaatame telekast politseisaadet ning kella kümne ja üheteistkümne vahel läheb naabrimees rahutuks, tunneb end ebamugavalt, kutsub õe ja palub Maaloxit. Talle öeldakse, et Maaloxit tema ravikaardil pole. Ta küsib, kas muidu on tema paberid korda tehtud.

      „Jah,” ütleb õde.

      „Hästi,” ütleb tema.

      „See, et ma ennist elasin, ei tähenda, et ma nüüd suremas ei ole,” tuletab ta mulle meelde.

      Millalgi pärast südaööd äratab mind hirmus heli. Toanaaber on köökus, silmad pealuust välja tungimas, nagu vaevleks ta õudse unenäo küüsis. Vajutan kellanuppu. „Ruttu,” on kõik, mida suudan öelda. Enne kui abi kohale jõuab, on mu naaber juba lõdvana selili vajunud.

      Alguses tuleb üks õde, siis terve palatitäis ja elustamiskäru. Nad tormavad, karjuvad, murravad ravimiampulle katki, süstivad ta seda ja toda täis. See on jõhker ja hirmuäratav ning mingil hetkel saab selgeks, et kuidas nad ka ei püüaks, paremaks ei lähe. Kui talle on antud kaks elektrišokki, nii et keha kargas sõna otseses mõttes voodilt üles, ja sellal, kui nad on ikka tal kallal nagu raisakotkad, lähen ma palatist välja. Kõnnin nõrka jalga taga vedades koridoris edasi-tagasi, lõpuks lähen uuesti palatisse ja seisan nurka surutuna, kuni arstid kell kaksteist nelikümmend kaheksa „lõpust” teatavad. Nad katavad ta puhta linaga ja lähevad koos oma imekäruga minema. Kõik kohad on prahti täis: süstalde osad, marli, plastitükid. Mu naaber lamab lina all. Astun lähemale, ma pole kunagi näinud keha, mis ei hinga. Värske lina voldid vajuvad tema peal välja. Võtan tal käest, puudutan tema nägu, tema jalga. Laip on alles soe, inimlik, aga tühi, lihased vajuvad luudest eemale, kõik pinged on hajunud. Meid jäetakse kahekesi, umbes tunni aja pärast tulevad kaks turvameest ratasraamiga ja viivad ta ära. Alles ta oli ja juba läinud – liiga imelik, et mõista.

      Palatis on ikka veel friikartulilõhn.

      Mul on tarvis rääkida. Mis saab, kui helistan koju? Kas automaatvastaja räägib minuga Jane’i häälega? Kui räägin, kui palun, kui vatran piisavalt kaua, ehk võtab koerahoidja mu kõne vastu. Kui haugun, ehk haugub Tessie vastu. Ma tahan Tessiele helistada. Tessiele ja Jane’ile.

      Tahan juba numbri valida, kui õde tuleb mulle unerohtu pakkuma.

      „See pole kerge,” ütleb ta.

      Võtan tableti vastu. Õde kallab kruusi vett, taipamata, et segab seda viskiga. Sõnagi lausumata neelan kõik alla, unerohu, viski.

      Õde jääb minu juurde, kuni ma magama jään.

      Hommikul on kõrvalvoodilt linad ära võetud, põrand pestud, praht minema viidud.

      Möödunud öö kohta ei lausuta sõnakestki.

      Keskhommikul tuleb haiglatöötaja kilekotiga, tühjendab mu naabri kapi ja sahtli ning küsib minult. „Kas on veel midagi?”

      „Näiteks mida?”

      „Nagu te ei teaks. Olite öö otsa tema asjadega siin, võib-olla võtsite midagi.”

      „On veel viskipudel; kui tahate, siis võtke endale,” ütlen ma. „Aga kui te süüdistate mind huupi varguses, sest juhtusin lamama kõrvalvoodis, siis lähete küll üle piiri …”

      „Võib-olla oli tal veel midagi, näiteks kell või sõrmus.”

      „Mul pole aimugi, mis tal oli või ei olnud.”

      Mees põrnitseb mind nagu gorilla, nagu kõrilõikajakamp, kes saadeti patsiente raputama.

      „Ma ei pea seda taluma.” Tõstan telefonitoru, valin 9 välisliini jaoks ja siis 911.

      Mees maadleb minuga telefoni pärast. „Jätke rahule,” ütleb ta toru minult ära krabades ja hargile lüües.

      Hetk hiljem, kui mees on veel palatis, heliseb telefon ja ma vastan. 911 operaator helistab tagasi. Selgitan olukorda. Ta ütleb, et kuna ma katkestasin kõne, peavad nad saatma kellegi kontrollima, ega mind pantvangis hoita. Kõrilõikajakamp vahib mind uskumatult. „Sa raisk,” ütleb ta. „Sa raiskade raisk.”

      „Mida te nüüd teete, kas peksate mu läbi?”

      Ta vaatab mind uuesti ja raputab pead. „Teil pole üldse huumorimeelt,” viskab ta lahkudes.

      Politsei saabub tunni aja pärast – jumal tänatud, et tegemist polnud tõelise hädaolukorraga.

      „Kas kõik on hästi?” küsitakse minult.

      „Nii hästi, kui antud asjaoludel võib oodata,” vastan ma.

      Üks politseinik annab mulle oma nimekaardi, juhuks kui mul edaspidi ebameeldivusi tekib. „Teid üllataks,” ütleb ta, „kui palju meile helistatakse haiglatest, vanadekodudest; laste juures vangis olevad vanainimesed, eakate väärkohtlemine; see on tõsine probleem.”

      Ma polnud end eakaks pidanud. Alles mõni minut tagasi olin mees, kel pool elu ees, nüüd äkki olen eakas.