Naljakas tüdruk. Nick Hornby

fännitar tõstatas võrratu ajastusega Sophie’ küsimuse.

      „Aga räägitakse, et see tüdruk on küll täitsa lootusetu.”

      „Ma arvasin, et ta on uustulnuk.”

      „Ei-ei. Mu tütar nägi teda Clactonis ühes suvelavastuses.”

      Clive vaatas Sophie’le otsa ja Sophie raputas pead.

      „Peab end ei tea kelleks. Mu tütar ootas pool tundi autogrammi ja see Sophie marssis temast joonelt mööda. Aga seda ma küll ei tea, mida mu tütar tema autogrammiga teha kavatses.”

      „Kui sellest tänasest siin midagi välja tuleb, siis vääriks autogramm järsku alleshoidmist,” ütles üks meestest.

      „Jah, aga ei saa ju välja tulla,” ütles naine. „Selle Sophie’ga igatahes küll mitte.”

      „Või selle Clive’iga.”

      „Sophie keerab kõik tuksi.”

      „Mõlemad keeravad.”

      „Clive’i vastu pole mul midagi.”

      „Mulle ei meeldi kumbki. Aga nojah. Mis sa ikka teed?”

      „Ma olen ühte näinud,” ütles naine. „See võtab ligi tunni, kui nad on kõik oma kohtadele pannud ja soojendusmees on oma naljad ära rääkinud.”

      „Kuidas see soojendusvennike oli? Eelmine kord?”

      „Ah, tead küll. Polnud suurem asi. Mitte nii naljakas, kui ta ise arvab.”

      „Ah, kirevase päralt,” ütles mees. „Mul tuleb juba tahtmine koju minna.”

      „Ah, ära mine,” ütles naine. „Järsku polegi asi nii hull.”

      Sophie ajas põsed punni.

      „Kas läheme koridori seisma?” küsis ta.

      „Kõik saab korda,” ütles Clive.

      „Me kõik oleme mulli sees elanud,” ütles Sophie.

      „Mis mulli sees?”

      „Ilusa lödi roosa mulli sees.”

      „Mina küll teadlikult lödi roosa mulli sees ei elaks,” ütles Clive.

      „No ükskõik millist värvi siis. Meile kõigile meeldib see stsenaarium väga. Vähemalt mulle meeldib. Tom Sloanile meeldib Dennis. Dennisele meeldivad Tony ja Bill. Ja nüüd on see mull plaksti katki läinud. Äkitselt.”

      „Mullid plaksatavadki katki,” ütles Clive. „Sellepärast ei tohikski nende sees elada.”

      „Inimesed ei tule selliseid asju vaatama soovist sulle toetust avaldada, eks ole?” ütles Sophie. „Nad tulevad siia, sest neil on igav. Või sellepärast, et nad tahavad näha, kuidas telestuudio välja näeb.”

      „Või sellepärast, et nad on mitu kuud tagasi piletitaotluse sisse andnud, lootuses näha midagi head,” ütles Clive. „Aga näevad hoopis meid.”

      „Me olemegi head.”

      „Enda meelest jah. Aga nemad pole meist kunagi kuulnud. Ja nüüd on nad tigedad nagu herilased. Ma tulin ükskord ühte etendust vaatama, sest kui ma tööd tahtsin, oli produtsent mulle ära öelnud. Läksin sinna, sest lootsin, et see on jube.”

      „Ja oli siis jube või?”

      „Kõik võib olla jube, kui ise tahad.”

      „Isegi head asjad?”

      „Vahel iseäranis head asjad. Nad ajavad inimesi kadedaks.”

      „Ma ei taha, et see kogu maailma ette jõuaks,” ütles Sophie. „Ma tahan, et meil jääks kõik endistviisi.”

      „See on telelavastus,” ütles Clive. „See kuulub maailmale.”

      „Ah, pagan võtku,” ütles Sophie.

      Dennis koputas uksele.

      „Kas kõik on tibens-tobens?”

      Sophie krimpsutas nägu.

      „Ah, kõik saab korda,” ütles Dennis.

      „Kust sa tead?” küsis ta.

      „Sest sa pole tavaline,” ütles Dennis. „See siin on sulle kõige tähtsam asi maailmas. Sa ei keera seda tuksi.”

      Ja Sophie ei keeranudki. Clive oli mänginud paljudes tudengilavastustes, kus harjutuse eesmärk oli oma sõbrad, kursusevennad ja – õed ning kaasaegsed laval pihuks ja põrmuks teha, kuid midagi sellist polnud ta eales näinud: niipea kui punane salvestustuli süttis, kargas Sophie talle kallale nagu tige koer, keda on pimedas saras hoitud ja siis valguse kätte lastud. Sophie oli proovide vältel katsetanud kõikvõimalikke asju, püüdes stsenaariumist rohkem materjali välja pigistada, kui Tonyl ja Billil oli kavas olnud ette anda: ta tegi nägusid, hoidis repliiki kinni paar sekundit kauem, kui keegi oodata võis, leidis intonatsioone ja rõhke, mis võisid lihtsast sõnast „tänan” teha midagi, mis pani inimesed naerma või vähemalt teda vaatama. Nii et Sophie’ hoog ja järeleandmatus poleks pidanud Clive’i üllatama, kuid ta oli Sophie’ pealetungist pahviks löödud: Sophie oli kõikjal, igas pausis, iga repliigi, nii enda kui Clive’i repliigi peal ja all. Oli näha, et vaesel vanal Bertil on järg täiesti kadunud, ja see tähendas, et ka osa Sophie’ etteastest läks kaotsi. Clive’il oli selline tunne, nagu oleks talle jalgpallivõistluse esimese kahe minutiga kolm väravat löödud, ning ehkki ta kahtlustas, et talle käib üle jõu isegi viik, võis ta vähemalt pingutada. Ta sai iga rolliga, mis talle anti, alati tublisti hakkama, aga keegi polnud teda kunagi tagant utsitanud, ja kuna teda polnud utsitatud, lõi ta luuslanki. Sophie ei kavatsenud lasta Clive’il luuslanki lüüa. Ehk oli see teatud vaatevinklist isegi hea. Aga nüüd oli Clive sunnitud etteaste igal sekundil jälgima, kuulama, tunnetama ning reageerima sellele, mida Sophie tegelikult teeb, mitte sellele, mida ta eeldas Sophie’t tegevat. See kõik võttis võhmale.