selleks ajaks, kui see ekraanile jõuab, on Harold Wilson pukis,” ütles Bill. „Jim saab viibida hea uue Inglismaa sünni juures.”
„Isa lööks mu maha, kui ma leiborist oleksin,” ütles Sophie. „Ta ütleb, et on liiga kõvasti rabanud, et kõike siidikäppadele ja ametiühingutele ära anda.”
Tony vaatas Billile otsa ja Bill vaatas Dennisele otsa ning nad kõik said aru, et teine mõtleb sedasama. Kõik, mida nad tahtsid ekraanile tuua, oli siin nende ees ühesainsas korralikus ja kaunilt kinkepaberis pakis, mille ulatas neile pöörane avastamata talent, kes nägi välja nagu staar. Klassisüsteem, mehed-naised ja nende suhted, snoobitsemine, haridus, Põhi ja Lõuna, poliitika, see, kuidas sellest masendavast vanast maast, kus nad kõik olid üles kasvanud, paistis võrsuvat uus.
„Aitäh sulle,” ütles Bill Sophie’le.
„Kas te annate siis Brianile teada?” küsis Sophie.
„Mida me talle teada anname?”
„No tead küll … Kas ma teie arvates sellesse ossa sobin.”
Kõik mehed hakkasid laginal naerma, isegi Clive.
„Sa oledki ju Barbara,” ütles Bill.
„Aga te lubaksite mul teda mängida?”
„Me tahame, et sa teda mängiksid.”
„Ma pole midagi sellist kunagi varem teinud.”
„Ühelgi meist polnud varasemat kogemust,” ütles Dennis. „Kui nad mulle „Käpardite salga” andsid, polnud mul komöödia eetrisse toomisest halli aimugi.”
„Selle üle ei tasu isegi mitte nalja visata,” ütles Tony.
„Kerge nagu käkitegu,” ütles Bill.
„Sina, Dennis, ei võta ikka üldse õppust,” ütles Clive.
Dennis pööritas silmi.
„Aga … Kas ma ei peaks kõigepealt mõnes hirmus halvas näidendis naljakat sekretäri mängima?”
„Ole aga lahke, kui tahad,” ütles Bill. „Ja kohtume viie aasta pärast. Aga tegelikult pole meil aega su karjääri kavandada, sest meil on hädasti vaja kedagi, kes Barbarat mängiks. Nii et kui see sind ei huvita, lase jalga.”
„Ma arvan, et ma saan hakkama,” ütles Sophie.
„Sina?” küsis Bill üllatust teeseldes. „Soh. Täitsa hea mõte. Mis sa arvad, Tony?”
„Hm,” ütles Tony. „Ma ei tea. Kus ta mänginud on?”
Sophie teadis, et nad teevad nalja, kuid talle kippusid silma pigem meeleheite- kui naerupisarad.
„Jätke selle vaese tüdruku piinamine,” ütles Dennis.
Stsenaristid oigasid pettumusest.
„Vaat mis,” ütles Tony. „Kui veab, kohtud õigel ajal õigete inimestega.”
„Ja meie kohtusime õigel ajal õige inimesega,” ütles Dennis.
Kulus jupp aega, enne kui Sophie mõistis, et jutt käib temast.
Järgmisel hommikul läks Sophie Briani juurde.
„Ma sain tööd,” ütles ta.
„Sa ei pea seda tegema,” ütles Brian. „Ma ju ütlesin sulle. Tee nii, nagu ma ütlen, ja kõik saab korda.”
„Ma arvasin, et tohin kuu aega kõike omamoodi teha.”
„Jah,” ütles Brian. „Aga ma ei tahtnud, et sa pärast Barkers of Kensingtoni tagasi läheksid.”
„Derry and Tomsi.”
„Järsku on see sammuke karjääriredelil kõrgemale, ma ei tea. Aga mina siin küll mingit vahet ei näe.”
„Ei,” ütles Sophie. „Ma töötasin Derry and Tomsis. Sinna ma tagasi ei lähe. Ma sain selle Komöödiateatri rolli.”
„Selle naisukese rolli?”
„Ei, nad lähevad riski peale välja ja panevad mind meest mängima.”
„No tule jumal appi,” ütles Brian.
„Ma arvasin, et see rõõmustab sind.”
„Muidugi ei rõõmusta. Stsenaarium polnud suurem asi, sa ei sobinud sellesse rolli, sarja sellest ei tule ja mul kulub selle võrra rohkem aega, et sind aerosooliga üle võõbata.”
„Nad teevad stsenaariumi ümber.”
„Miks?”
„Ma ütlesin neile, et see pole suurem asi.”
„Ja see meeldis neile või?”
„Paistis meeldivat. Nad kirjutavad minu jaoks uue.”
Brian jäi teda jõllitama.
„Oled sa kindel, et see ikka päriselt aset leidis? Kes seal olid?”
„Clive, Dennis, Tony ja Bill.”
„Ja on see neil Tomiga kooskõlastatud?”
„Kes see Tom on?”
„Tom Sloan. Meelelahutusosakonna juhataja.”
„Veel mitte.”
„Ah soo.”
„Mida see tähendab?”
„Vast meil ei maksa veel esmaspäevast bikiiniosturetke ära jätta.”
„Sa kavatsesid koos minuga bikiine ostma minna?”
„Mitte mina, kallis. Patsy. Rinnakate ja noorte bikiinides naiste vaatamine mind ei huvita. Ma olen oma naisesse kõrvuni armunud ja mind huvitab ainult raha.”
Sophie mõistis nüüd, et Brian aina rõhutas ja rõhutas oma tundeid abikaasa vastu selsamal põhjusel, miks kõrgust kartvad inimesed keelduvad kõrge hoone katuselt alla vaatamast: Brian kartis. Iga kord, kui Sophie Briani kontorisse läks, tuli sealt välja järjekordne noor kaunitar. Tegelikult oli see armas. Brian oli tõepoolest oma naisesse kõrvuni armunud ja tahtis, et nii ka jääks.
Tom Sloan ütles Dennisele, et tal ei tuleks pähegi võtta Cicely rolli mingit tundmatut näitlejatari.
„Mnjah,” ütles Dennis, „tema nimi pole enam Cicely. Tema nimi on Barbara ja ta on pärit Blackpoolist. See on täiesti uus stsenaarium.”
„Huvitav, kes küll nõustuks mängima mingit Blackpooli Barbarat?”
„Sophie Straw,” ütles Dennis.
„Kes on Sophie Straw?”
„Tema on see naine, kelle palkamine sulle pähegi ei tuleks.”
„Selge,” ütles Tom. „Nii et su ainus argument on ringikujuline.”
„See oli poiste tahtmine.”
„Ah nii? Aga sina?”
See oli ka Dennise tahtmine, aga iga kord, kui ta Tom Sloani kabinetis oli, keeldusid sõnad „jah” ja „ei” tal üle keele tulemast. Nad ei sisaldanud vähimalgi määral hägusust, mida kohtumised ülemustega paistsid nõudvat. Vanasti oli Dennis avastanud, et jälgib kõigi ülejäänute käitumist, enne kui panustab kindlalt ja pöördumatult teele või kohvile, kui just seda parajasti pakuti. Aga Sophie’t tahtis ta tõepoolest. Sophie oli tema meelest vaimukas ja lummav ja kaunis. Ning tema meelest pidi Sophie rolliga, mida poisid talle kirjutasid, oivaliselt hakkama saama. Kui Tom endale kindlaks jääb, kahetsevad nad kõik.
Ah, põrgusse.
„Minu meelest on see huvitav mõte,” ütles ta. Ta tundis, kuidas pulss taguma hakkas.
„Hea mõte?”
Dennis lõi kõhklema.
„Noh. Kõige arvesse võttes leidub minu meelest maailmas palju halvemaid mõtteid.”
Dennis ei teadnudki,