armas,” ütles ta lahkumise asemel.
Neist kahest, kes olid suutnud tõsist nägu säilitada, oli üks valulise ilmega. Sophie hinnangu järgi oli ta neist neljast vanim, ehkki ta polnud arvatavasti kolmkümmendki täis. Sel mehel olid prillid ja habe ning ta suitsetas piipu.
„Mis uss teid lollakaid küll hammustas? Ma palun väga vabandust, Sophie.”
„Asi pole üldse nii, nagu sa arvad,” ütles üks lollakatest.
„Mida ma siis arvan?” küsis Sophie.
„Hästi öeldud,” ütles teine lollakas. „Mida ta siis arvas, lollakas?”
Mõlemal lollakal oli Londoni hääldus ja see muutis nad vaatamata heidutavale algusele Sophie silmis sümpaatsemaks. Vähemalt ei saanud nad teda labasuse pärast välja visata.
„Ta arvas: „Aa, nad naeravad mu üle, sest mul on selle rolli jaoks niivõrd vale välimus.” Aga asi polnud üldse selles.”
„Milles siis asi oli?” küsis Sophie.
„Sa näed ühe meie tuttava moodi välja.”
Neljas mees, kes polnud ei lollakas ega piibupopsutaja, vaatas Sophie’t esimest korda põhjalikult. Selle hetkeni oli ta suitsetanud ja ajalehest ristsõnu teinud.
„Arvatavasti olid ta mõtted üldse mujal ja ta ei imestanudki, miks te kõik naerate,” ütles ta.
„Palun väga vabandust, aga me kõik ei naernud,” ütles piibupopsutaja.
Sophie oli vähemalt omaenda rahuloluks sotti saanud, kes on kes. Ristsõnade lahendaja oli Clive Richardson, piibupopsutaja produtsent Dennis, lollakad olid Tony ja Bill, ehkki ta ei teadnud, kumb on kumb.
„Miks mul siis mõtted mujal olid?” küsis Sophie.
„Sest sa olid liiga hõivatud muretsemisega, et sul on selle rolli jaoks nii vale välimus.”
„Sina oled Clive, jah?” küsis Sophie.
„Kust sa tead?”
„Ma tundsin su hääle ära. Kapten Smythe’i tõttu.”
„Käpardite salga” kapten Smythe, vabrikuomaniku juhmakas, peene erakooli haridusega poeg, rääkis naeruväärse häälega nagu kuninganna Elizabeth II, kui too oleks ohmuna sündinud.
Sedapuhku naersid kõik ülejäänud kolm meest, ehkki Clive oli silmanähtavalt puudutatud.
„Oled sa oma osa üldse lugenud?” küsis ta. „Peene kõnepruugiga, väikest kasvu ja õbluke, ülikooliharidusega, kirikuõpetaja tütar.”
„Ma pole su meelest väikest kasvu ja õbluke?” küsis Sophie. „See villane mantel teeb mind paksemaks, kui ma tegelikult olen.”
Ta lisas oma Lancashire’i hääldusele mahlakust, kandmaks hoolt, et ta naeru ikka välja meelitab. Meelitaski, neljast kolmelt. Clive aga oli sellise näoga, nagu ei pruugiks enam elu sees naerda.
„Oh seda naeru, oh seda lusti,” ütles Clive. „Tegelikult on see meie ees olevat stsenaariumi arvestades kohatu.”
„Läheb lahti,” ütles Tony või Bill.
„Vabandust,” ütles Sophie. „Kumb sa oled? Bill või Tony?”
„Mina olen Bill.”
Bill tundus neist kahest see vanem. Ta ei pruukinud vanem olla, kuid Tonyl oli noor nägu ja tema habe polnud nii puhmas.
„Vabandust,” ütles Dennis ja tutvustas kõiki.
„Clive’i meelest on see televisiooni ajaloo halvim komöödia,” ütles Tony. „Sellepärast ongi me naer kohatu.”
„Ja tal on õigus. Me pole täna eriti palju naernud,” ütles Bill süngelt.
„Aga mulle küll meeldis,” ütles Sophie. „Kindlasti oli seda lõbus kirjutada.”
Mõlemad stsenaristid turtsatasid täpselt ühekorraga.
„Lõbus kirjutada,” ütles Bill. „Oi, oli seda vast lõbus kirjutada, Tony!”
„Eks ju,” ütles Tony. „Mul on nii hea meel, et ma stsenarist olen!”
„Minul ka,” ütles Bill. „Päev otsa lõbu laialt!”
Nad mõlemad jäid Sophie’t põrnitsema. Sophie oli kimbatuses.
„Ei olnud lõbus,” ütles Tony. „Õudne oli. Täielik piin. Nagu ka kõik muu, mida me teeme.”
„Ja enne kui sa midagi öelda jõuad,” ütles Bill, „see küsimärk oli Dennise idee. Meie jälestame seda.”
„Mul oleks väga hea meel, kui sa sellest kirevase küsimärgist kogu aeg ei jahvataks,” ütles Dennis. „See on esimene asi, mida sa oled kõigile öelnud, kes siit uksest sisse astuvad.”
Dennis hakkas raevukalt piipu kolkima vastu üht tuhatoosi, millesarnaseid laual oli pool tosinat. Kõik tuhatoosid ajasid üle ja saal haises nagu suitsetajate vagun, ehkki nad haarasid enda alla vaid ühe väikese nurga.
„Sinu kirevase küsimärgi all on meie nimed,” ütles Tony. „Me katsume komöödiate kirjutamisega elatist teenida. Sinu pärast ei taha meile keegi enam tööd anda.”
Dennis ohkas.
„Ma olen möönnud, et see oli viga, ma olen vabandust palunud, me viskame selle välja, üritaks nüüd selle asja seljataha jätta.”
„Aga kuidas me saame seda teha, kui sina peaksid olema komöödiaprodutsent ja meie teame nüüd, mis komöödia sinu arvates on?”
„Mida ma sinu arvates tegema peaksin? Ütle ja ma teen.”
„Liiga hilja,” ütles Tony. „See on meie kolleegidele juba laiali saadetud.”
„Nagu näiteks Sophie’le siin,” ütles Clive. Sophie mõistis, et Clive on jälle sarkastiline.
Kõige rohkem käis Sophie’le närvidele see, et Clive oli väga nägus. Tema välimusega näitlejad ei kisanud tavaliselt raadio naljasaadetes tobedalt nagu eesel; nad olid alati liiga hõivatud rinnakate tele- või kinopreilikeste päästmisega plindrist. Sophie’ meelest oli Clive isegi ilusam kui Simon Templar. Tal olid täiesti rööpast välja viivad eresinised silmad ja Sophie’t kadedaks ajavad põsesarnad.
„Kas see oli sinu meelest naljakas, Sophie?” küsis Dennis.
„See küsimärk?”
„Ei,” ütles Bill. „Me teame, et see polnud naljakas. Stsenaarium.”
„Aa,” ütles Sophie. „Mnjah. Nagu ma ütlesin. See meeldis mulle väga.”
„Aga kas see oli sinu meelest naljakas?”
„Naljakas,” kordas Sophie, just nagu poleks ta seda omadust nende komöödiastsenaariumi hindamisel varem kaalunudki.
„Naljad ja muu.”
„Mnjah,” ütles Sophie. Ja seejärel, kuna nüüd oli ta nende kõigiga kohtunud ja see pidi jääma viimaseks korraks: „Ei.”
Miskipärast paistis see vastus Billi ja Tonyt rõõmustavat.
„Mis me ütlesime!” ütles Bill Dennisele.
„Te ütlete alati, et kõik on jube,” ütles Dennis. „Kunagi ei tea, millal teid uskuda.”
„Mis sellel sinu meelest viga on?” küsis Bill.
„Kas tohib ausalt?” küsis Sophie.
„Jah. Me tahamegi ausust.”
„Kõik,” ütles ta.
„Nii et kui sa ütlesid, et see meeldis sulle …”
„Ei meeldinud,” ütles ta. „Üldse ei meeldinud. Ma ei tee nalja …”
„Sa pole siin ainus,” ütles Clive.
„Aga …