nende väidetavate lastega kohtunud?”
„Ee,” ütles Audrey, „ei.” Barbara täheldas rahuldustundega, et naisesse oli pugenud tilluke kahtluseuss. „Aga ma olen Joaniga nendest rääkinud. Meil Sidneyga on endal ka kaks teismelist.”
„Ahaa,” ütles Barbara. „Rääkinud. Me kõik võime rääkida. Ma võin praegu teiega rääkides viisteist last välja ludistada. Plumps-plumps-plumps-plumps-plumps …”
Viisteist last tähendaks liiga palju plumpse, mõistis Barbara nüüd. Kuna samas vaimus jätkates paistaks ta hullumeelne, jättis ta loendamise järele.
„Või vähemalt viis,” ütles ta.
„Mida te sellega öelda tahate?”
„Et rääkimine pole sama mis nägemine, ega ju?”
„Kas te tahate öelda, et Joan mõtles nad välja?”
„Ausalt öeldes arvan ma, et see Joan ise võib väljamõeldis olla.”
„Kuidas ta saab väljamõeldis olla? Ma ju kohtusin temaga!”
„Jah, aga teate ise, millised nad on. Tahavad vahel ilma meieta õhtut veeta, kui mõistate, mida ma öelda tahan. Üsna süütu lugu. Või vähemalt mina arvan nii.”
„Te tahate öelda, et Joan oli mingisugune …”
„Ei-ei. Valentine lihtsalt tahtis seltsi. Mina olin ilmselt samal ajal kinos või kusagil mujal.”
„See polnud noor naine,” ütles Audrey.
„No see on ju päris armas, et Valentine tahtis kellegi omavanusega õhtut veeta.”
Audrey juurdles tema kallal toime pandud keeruka pettuse üle ja raputas pead.
„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta. „Kui kentsakas.”
Sidney ja Valentine tulid jälle sõpradena lauda tagasi.
„Ma peaksin teid nagu kord ja kohus teineteisele tutvustama,” ütles Valentine. „Audrey, see on Barbara. Ta töötab mu kontoris ja on Matt Monro järele lausa hull. Nii et kui Joan täna pärastlõunal haigeks jäi …”
Sidney abikaasa vaatas Barbarat hämmeldunult ja siis raevukalt.
„Meeldiv tutvuda, Audrey,” ütles Barbara ja läks oma mantlit võtma.
Barbara oli paariminutilist jutuajamist Audreyga veidral moel nautinud, sest see oli võimaldanud tal osaleda sketšis, mille ta ise oli kohapeal valmis mõelnud. Barbara meelest oli materjali hõredust arvestades olnud tegu täitsa kobeda etteastega. Kuid siis kadus adrenaliin tema kehast ning garderoobisabas seistes oli ta täpselt sama tusane nagu Londonis ikka. Barbara oli Marjorie’ga peetud jutuajamisest saadik endale korrutanud, et valik tema ees on masendav, kuid selge: ta võib töötada kosmeetikaletis või haakida end külge Valentine Lawsi sugustele meestele lootuses, et need viivad teda ta sihtpunktile paari tolli jagu lähemale. Aga Barbara oligi end Valentine Lawsi sugusele mehele külge haakinud ning tundnud end lõpuks litsaka ja rumalana, ja järgmisel päeval pidi ta ikkagi uuesti kosmeetikaleti taga olema. Barbara tahtis nutta. Koju tahtis ta päris kindlasti. Tema mõõt oli täis. Ta sõidab koju ja abiellub mehega, kellel on mitu vaibapoodi, ja sünnitab talle lapsi, ja mees hakkab teiste naistega ööklubis käima ja Barbara jääb vanaks ja sureb ära ja loodab, et järgmine kord veab paremini.
Ja teel Talk of the Townist välja kohtus ta Brianiga.
Barbara oleks trepist üles väljapääsu poole minnes Brianiga äärepealt kokku põrganud. Mees ütles tere ja Barbara käskis tal uttu tõmmata ja mees tegi ehmunud näo.
„Te ei mäleta mind, jah?”
„Ei,” ütles Barbara ja tal oli hea meel, et ei mäletanud. Mees polnud ilmselgelt mäletamist väärt. Täitsa nägus oli ta küll ja seljas oli tal pealtnäha väga kallis ülikond, aga ta oli veelgi vanem kui Valentine Laws. Tema juures polnud mitte kui midagi usaldustäratavat.
„Me tutvusime selle Arthur Askey filmi esilinastusel, kus te mängisite.”
„Ma pole üheski filmis mänginud.”
„Oi,” ütles mees. „Vabandust. Te siis polegi Sabrina?”
„Ei ole ma jah mingi kuradi Sabrina, kurat võtku. See kuradi Sabrina on, kurat võtku, minust palju vanem. Ja jah, ta tuleb jah minuga ühest kandist, ja jah, tal on suur büst. Aga kui ükski teist kunagi mõnd naist ülaltpoolt kaela vaataks, õpiksite te meil vahet tegema.”
Mees mugistas naerda.
„Palun väga vabandust,” ütles ta. „Mul on hea meel, et te Sabrina pole. See polnud eriti hea film ja tema oli kirjeldamatult kehv. Kuhu te muidu lähete?”
„Koju.”
„Te ei tohi veel koju minna. Matt Monro pole ju veel alustanudki.”
„Miks ma ei tohi koju minna?”
„Sest te peaksite siia jääma ja ühe klaasikese jooma. Ma tahan teie kohta kõike teada.”
„Selles ma ei kahtle.”
Selle mehega võis Barbara vigurdada, sest Barbara ei tahtnud temast midagi ja tal oli üldse kõigist meestest kõrini.
„Ma pole see, kelleks te mind peate,” ütles mees.
„Ma ei pea teid mitte kellekski.”
„Ma olen väga õnnelikus abielus,” ütles mees.
Ühtäkki ilmus tema kõrvale naeratav, kütkestav naine. Ta oli mehest natuke noorem, aga ei midagi skandaalset.
„Siin ta ongi,” ütles mees. „See on minu abikaasa.”
„Tere,” ütles naine. Ta ei paistnud Barbara peale vihane olevat. Ta lihtsalt tahtis, et teda tutvustataks.
„Mina olen Brian Debenham,” ütles mees. „Ja see on Patsy.”
„Tere,” ütles Patsy. „Sa oled nii ilus.”
Barbara hakkas aimu saama, millega siin võib tegu olla. Kusagilt tema fantaasia soppidest tuli abielupaar, kes üritas talle külge lüüa. Ta ei osanud sellele isegi nimetust anda.
„Ma üritan teda veenda, et ta meie seltsis klaasikese jooks,” ütles Brian.
„Ma saan aru küll, miks,” ütles Patsy ja mõõtis Barbarat pilguga. „Ta on täpselt sinu vurhvi. Ta näeb välja nagu Sabrina.”
„Talle vist ei meeldi, kui inimesed niimoodi ütlevad.”
„Ei meeldi jah,” ütles Barbara. „Ja mulle ei meeldi, kui mees üritab oma abikaasa silme all mulle külge lüüa.”
See tõlgendus tundus kõige ohutum. Kuna Barbaral selle teise asja jaoks sõna puudus, ei üritanudki ta neid selles süüdistada. Selle, mis on subrett, kavatses ta kindlasti välja uurida. Mine tea, järsku nad üritasidki temast subretti teha.
Brian ja Patsy hakkasid naerma.
„Oi, ega ma ei ürita teile külge lüüa,” ütles mees. „Asi pole seksis. Asi on milleski veel riivatumas. Ma tahan teie pealt teenida. Ma olen teatriagent.”
Barbara läks oma mantliga garderoobi tagasi ja siis kõik pihta hakkaski.
3
Briani pealekäimisel ei läinud Barbara enam Derry and Tomsi tagasi.
„Ma pean kaks nädalat ette teatama.”
Ta oli juba helistanud ja end haigeks valetanud, et Brianit tolle kontoris külastada. Rohkem vabu päevi Barbara võtta ei saanud.
„Miks?”
„Miks?”
„Jah, miks?”
„Sest …” Barbarale ei tulnud meelde ühtki põhjust peale selle, et reeglid näevad niimoodi ette. „Kuidas ma üüri makstud saan?”
„Ma leian sulle tööd.”
„Mul