välja. Prooviesinemisele tulles oli Sophie välja näinud nagu filmistaar, aga Tomi jaoks, kes oli range presbüterlane, oli ta oma sära veidi mahendanud. Kleit oli pikem ja huulepulk veidi tagasihoidlikum.
„Sa näed võrratu välja,” ütles Dennis, kui nad lifti ootasid.
„Tänan,” ütles Sophie.
„Ma mõtlen, vestluse jaoks.”
„Aa.”
„Ja … muidu ka. Sa näed muidu võrratu välja ja oled vestluse jaoks paslik. Üheaegselt. Vapustav ja paslik.”
Dennis otsustas sellega piirduda.
„On sul mulle mõni nõuanne?” küsis Sophie. „Kas ma peaksin flirtima?”
„Praegu?”
„Tom Sloaniga.”
„Aa. Jah. Ma saan aru, mida sa mõtled. Ei, mitte flirtima. Ta on väga umbusklik inimeste suhtes, kes räägivad tema meelest seda, mida ta kuulda tahab.”
„Selge pilt. Mis siis, kui ta ütleb ei? Mida me siis teeme?”
„Küll me tegeleme selle probleemiga siis, kui häda käes on.”
„Häda ongi kohe käes.”
Lift oli kohale jõudnud, kuid Sophie ei astunud sammukestki lähemale. Uksed sulgusid ja lift kutsuti mujale.
„Brian ei usu, et ta nõusse jääb.”
„Sa võidad ta südame.”
„Aga mida me siis teeme, kui ei võida?”
„Ma ei tea,” ütles Dennis. „Meil tuleks siis üks vestlus maha pidada.”
„Kas te teeksite selle lihtsalt ilma minuta ära?”
„Poistele see ei meeldiks. Nad kirjutavad seda sinu jaoks.”
„Mida nad siis teha võiksid?”
„Pole aimugi.”
„Mille vahel neil valida on?”
„Eks see oleneb vist sellest, kui tigedad nad on.”
„Mis siis, kui nad on hästi tigedad?”
„No küllap nad võivad minema marssida ja seda konkurendile näidata.”
„Aga konkurendil pole ju Komöödiateatrit?”
„Ei ole. Nad peaksid terve sarja visandama, aga mõtteid neil jagub. See selleks. Nii hulluks asi ei lähe.”
„Kas sina tuleksid ka koos meiega ära?”
„Ei. Ma olen BBC töötaja. Kahju küll. Mujal makstakse palju rohkem raha. Aga no kuule. Kõik saab korda.”
Lift tuli tagasi ja sedapuhku astus Sophie sisse.
„Aitäh,” ütles ta, kui uksed olid sulgunud.
„Mille eest?”
„Mul on siis midagi vastu põrutada, kui ta mu ära põlgab.”
„Ei,” ütles Dennis. „Ei. Sellist asja me Tomile mainida ei taha. Ta vihkab seda teist kampa. Kõik tema parimad töötajad on sinna üle läinud.”
„Nüüd ma saan aru küll, miks,” ütles Sophie.
„Tom pole ju midagi veel teinudki!” ütles Dennis.
Kui liftiuksed ülal lahti läksid, ei tahtnud ta väljuda, täpselt nii, nagu Sophie polnud all tahtnud lifti astuda. Aga Sophie oli juba väljas ja Dennis oli kohustatud tal sabas silkama.
„Niisiis,” ütles Tom Sloan, kui neile oli pakutud teed ja kui nad olid rääkinud Sophie’ lemmikseriaalidest BBC-s. „Ma saan aru, et poisid kohendavad stsenaariumi natuke sinu jaoks ümber.”
„Nad viskavad vana täitsa välja.”
„Mulle see täitsa meeldis.”
„Mnjah,” ütles Sophie, „maitse üle ei vaielda,” ja hakkas naerma.
Dennis tundis äkitselt tungi tualetti minna.
„Mis sellel viga oli?”
„Uh, see oli hirmus,” ütles Sophie. „Need kaks olid täielikud idud.”
„Ja mina veel lootsin, et sellest saab seriaal,” ütles Sloan ja hakkas naerma.
„Ei-ei,” ütles Sophie kindlalt. Oli näha, et ta pingutas kõvasti, et Tomile mitte öelda, mida too kuulda tahtis.
„Mnjah,” ütles Sloan, „asi on selles, et kui ma meelelahutusosakonna juhina tahan, et mingist asjast saaks seriaal, siis tavaliselt ka saab.”
„Kas „Kurat võtku” oli teie idee?”
Dennis ei teadnud, kas ta suudab sinna jääda. „Kurat võtku” oli komöödiasari Kuradist. Kurat oli näinud hullupööra vaeva inimkuju omandamisega, et ta saaks provintsilinna valitsuses autoregistris töötada. See polnud ülemäära hästi peale läinud ei kriitikutele ega publikule ning teist hooaega enam ei tellitud. „Kurat võtkust” ei rääkinud keegi, vähemalt mitte valju häälega.
„Paraku ei saanud ta ikkagi jalgu alla,” ütles Sloan. „Minu arvates oli seal mõndagi väga head.”
„Jalgu poleks ta alla saanud isegi siis, kui te oleksite need jalad ise proteesipoest kohale vedanud ja talle alla kruvinud,” ütles Sophie. „Te ju ei taha jälle samasugust käkki hambusse.”
Tom Sloan oli esmalt võlutud olnud, ent see tunne asendus ärrituse ja mõõduka raevuga.
„Häid Põhjast pärit naisnäitlejaid, kes suudaksid Barbarat mängida, on jalaga segada,” ütles Sloan.
Sophie oli hämmeldunud.
„Tõesti või? Komöödianäitlejaid?”
„Jah.”
„Nagu näiteks?”
„Näiteks Marcia Bell. Ta on väga hea näitleja.”
„Pole kuulnudki.”
„Milline kokkusattumus, sest meie polnud ka teist kuulnudki,” ütles Sloan.
„Marcia Bell, Dennis?”
Mõlemad pöördusid Dennisele otsa vaatama.
„Noh,” ütles Dennis, „eks ta muidugi ole üks võimalik variant.”
Sophie ei tõmmanud käega üle kõri, sest ta püüdis viksilt käituda, kuid ta suutis vaevumärgatava naeratuse ja silmadega mõista anda, et lööb Dennise maha.
„Kui naljakas ta on, Dennis?” küsis Sophie.
„Skaalal? Ühest kümneni?” küsis Dennis ja hakkas naerma.
„Jah,” ütles Sophie.
„Kui soovid,” ütles Sloan.
„Noh,” ütles Dennis, „kui ta on heas vormis …”
„Millal ta on parimas vormis olnud?”
Dennis tõusis.
„See selleks,” ütles ta. „Suur-suur tänu, Tom, et leidsid aega tere öelda.”
„Ah, pole tal häda midagi,” ütles Sophie. „Ta teab, et mul on õigus.”
Dennis vaatas Tom Sloanile otsa. Polnud päris selge, kas kumbki neist väidetest õige oli. Dennis istus uuesti maha.
„Siis on veel see teine asi,” ütles Sophie, „et kas te tõesti tahate, et me kõik teise firmasse üle läheme?”
„Kes need „meie kõik” on?”
„Dennis mitte,” ütles Sophie. „Tema jääb siia, eks ole, Dennis? Ta on pealaest sokiaukudeni BBC poiss.”
Dennis naeratas ebalevalt. Ta eeldas, et see polnud kompliment.
„Aga Bill, Tony ja mina … Jama on selles, et seal makstakse kõvasti rohkem.”
„Neil