kohtusid, lobises ta temaga ega pannud tähelegi, et veedab tema seltsis rohkem aega kui kellegi teise seltsis. Nende vestlused polnud kunagi tundelised. Nad rääkisid igasugu asjadest ja ärist. Nagu enamik kveekeritüdrukuid, oli Mercy kasvanud vaikseks, mehi endaga võrdseks pidavaks naiseks ja tal oli kindlasti hea pea äriasjade peale. Kui ta päris laevade kohta, näitas ta talle räägitava mõistmisel üles kiiret taipu. Ta ei flirtinud Johniga ja John ei flirtinud temaga. Ta ei pannud teda proovile, vaid paistis leppivat temaga niisugusena, nagu ta on. John tundis end tema seltskonnas hästi ja õnnelikuna.
Kord või kaks oli ta talle kiindunult naeratanud või puudutanud kergelt tema õlga, mis oleks võinud esile kutsuda vastureaktsiooni. Kuid tüdruk oli alati pidanud seda sõpruse märgiks, ei millekski muuks. Hiljuti oli John isegi mõelnud, kas ta hoiab temaga tahtlikult distantsi.
Kui nad tol õhtul jutlust kuulama läksid, muutus kõik.
Kristluse ajaloos on olnud mitmel korral karismaatilisi jutlustajaid: mehi, kes koguvad enda ümber teisi ja inspireerivad neid, nii et pannakse alus mingile liikumisele. Ja iga liikumine jätab nagu tulvav jõgi tulevastele põlvkondadele maha viljaka pinnase.
John Master oli kuulnud vendadest Wesleydest mõne aasta eest. Need olid suurest usust ja jutlustamistahtest innustunult pannud anglikaani kirikus koos mõne Oxfordi sõbraga aluse evangeelsele liikumisele. 1736. aastal oli John Wesley tulnud Ameerika kolooniatesse, lootes Georgias Savannah’s pöörata ristiusku sealseid indiaanlasi. Kuigi ta naasis paari aasta pärast kodumaale veidi pettununa, tuli Georgiasse kohe tema Oxfordi sõber George Whitefield. Vahepeal edenes Wesleyde evangeelne misjonitöö Inglismaal. Nende jutluste tekstid jõudsid üle Atlandi Philadelphiasse, Bostonisse ja New Yorki. Mõned kirikumehed pidasid nende liikumist sündsusetuks ning nimetasid neid tõsiseid noormehi põlglikult metodistideks. Kuid nende tulised jutlused innustasid paljusid.
1739. aasta suvel, kui George Whitefield oli käinud Inglismaal Wesleydega nõu pidamas, tuli ta tagasi, et levitada jumalasõna kõigis kolooniates. Tema esimene peatuskoht oli Philadelphia.
„Tead, ta on üsna silmapaistev,” ütles Mercy John Masterile.
„Kas sa käisid tema jutlusi kuulamas?”
„Muidugi käisin. Koos Ben Frankliniga, kes on tema sõber. Tead, härra Franklin ei lase ühelgi kuulsal isikul päevaks ajaks linna jääda, ilma et temaga tutvust teeks,” lisas ta naeratades.
„Kas ta jättis sulle hea mulje?”
„Väga hea. Tal on tugev ja nii selge hääl, et seda võib kuulda mitme miili taha. Nagu meie Issandal mäejutluse ajal. Ja kuigi ta räägib samade sõnadega nagu teised jutlustajad, kirjeldab ta asju nii, et sa tunned, nagu näeks neid oma silme ees. See on väga liigutav. Ta rääkis lageda taeva all tuhandetele kuulajatele. Paljud olid päris kaasakistud.”
„Kas härra Franklin ka?”
„Enne kui me sinna läksime, ütles ta mulle: „Whitefield on tubli mees, kuid ma ei lase end tal ninapidi vedada. Näed, tegin oma taskud rahast tühjaks. Siis ei teki mul kiusatust talle midagi anda, kuni mu pea on selge.””
„Franklin ei andnud talle siis midagi?”
„Vastupidi. Härra Whitefield kogus raha Georgia orbude jaoks ning jutluse lõpul oli härra Franklin nii vaimustatud, et laenas mult raha, mida korjanduskarpi panna. Ta maksis pärast mulle muidugi tagasi,” lisas Mercy.
Whitefield oli kaks korda New Yorgis käinud. Anglikaanid ja Hollandi reformikiriku õpetajad ei lasknud tal oma kirikutes jutlustada. Kuid presbüterlaste vaimulik võttis ta lahkelt vastu. Ta jutlustas ka kirikute uste taga. Mitte kõik ei hoolinud tema sõnumist. Kui ta rääkis vajadusest jagada orjadele jumalasõna, arvasid mõned, et ta õhutab tüli. Novembri viimasel päeval pidi ta jälle linna tulema.
„Kas tuled teda kuulama?” küsis Mercy.
„Ma vist ei viitsi,” vastas John.
„Mulle meeldiks, kui ta jälle lageda taeva all jutlustaks,” ütles tüdruk. „Kuid ma ei saa üksi sellisesse rahvahulka minna. Sinust oleks lahke, kui sa mind saadaksid,” lisas ta veidi etteheitvalt.
John ei saanud pärast seda enam keelduda.
Oli kõle sügispäev, kui nad Broadwayle läksid. Nad möödusid Kolmainsuse kirikust ja presbüterlaste palvemajast. Mõni tänav edasi möödusid nad kveekerite palvemajast. Veel kaugemal, kus vana indiaanlaste tee kaheks hargnes, jäi paremale suur kolmnurkne ühismaa. Ning sinna vooriski rahvas külmast hoolimata kokku. Kui John ja Mercy kohale jõudsid, oli seal juba suur hulk rahvast.
Ühismaa keskele oli püstitatud kõrge puust poodium. Seal oli igasugust rahvast: lugupeetud kaupmehi oma peredega, käsitöölisi, õpipoisse, meremehi, mustatöölisi ja orje. John arvestas ringi vaadates, et kuulajaid on üle viie tuhande, ja neid tuli kogu aeg juurde.
Kuigi oodati üle poole tunni, pidas rahvahulk end võrdlemisi hästi ja vaikselt ülal. Õhus oli tunda pinevat ootust. Viimaks nähti poolt tosinat meest poodiumi poole minevat ja kui nad sinna jõudsid, läks üks neist trepist üles ja pöördus näoga rahva poole. John oli oodanud mingisugust sissejuhatust, kuid polnud midagi sellist. Ei mingeid laule ega palveid. Lugenud valju häälega lõigu pühakirjast, läks jutlustaja kohe asja juurde.
George Whitefieldil oli seljas valgete vaimulikupaeltega lihtne must rüü. Ta kandis suurt parukat. Kuid John võis oma kohalt näha, et jutlustaja on alles kahekümnendates eluaastates.
Aga millise enesekindlusega ta jutlustas! Ta rääkis neile loo Laatsarusest, kes surnust üles äratati. Ta tsiteeris pikalt pühakirja ja kirikuisasid, kuid nii, et seda oli kerge jälgida. Rahvahulk kuulas süvenenult, tema õpetatuse ees aupaklikkust tundes. Siis kirjeldas ta stseeni piltlikult. Ta ei hoidnud end tagasi. Kujutage ette keha, mis pole üksnes surnuna hauas, vaid lausa haiseb, rääkis ta. Kujutage ette neid seal. Ta kirjeldas stseeni nii elavalt, et John Masterile tundus, et ka tema tunneb mädaneva keha lehka.
Kuid episoodi vaimset sõnumit silmas pidades ei veennud Whitefield kuulajaid ainult selles, et sündis ime. Sest kas polnud Laatsarus selline nagu nad kõik? Patust haisvad ja Jumala jaoks surnud, kui nad ei lase Kristusel end üles äratada. Ja John pidi paratamatult mõtlema oma kombelõdvast minevikust ja tajuma jutlustaja sõnades sügavat tundeküllast tõde.
Järgmisena sõitles Whitefield kuulajaid pattude ja loiduse pärast, mis ei lase neid kurjusest ära pöörduda. Ta tõi välja kõikmõeldavad vastuväited, miks inimene ei peaks Jumala juurde tulema, ning vastas neile kõigile. Ja siis, olles kuulajaid liigutanud ja häbistanud, nii et neil polnud kuhugi peituda, alustas ta oma kihutuskõnet.
„Tule, kiirusta ja käi Jumalaga,” tõstis ta häält. „Peatu, peatu, oh patune!” kõmistas ta vägeva häälega. „Pöördu, pöördu, oh uskmatu inimene. Ära viivita enam, ütlen ma sulle, ära astu enam sammugi oma praegusel teel.” Rahvas oli nüüd temaga. Nad olid tal peos. „Hüvasti, ihulikud lõbud,” karjus ta. „Ma ei käi enam teie teed. Hüvasti, uhke elu. Oh, et midagi sellist võib teie hinges olla! Jumal lõpetab selle oma vägeva käega. Jah, lõpetab.” Ja nüüd karjus ta ekstaatiliselt ning rahva hulgas pöördusid näod taeva poole, mõnel särades, mõnel pisarsilmil. „Kohtumõistja on ukse taga. Tema, kes tuleb, ei viivita.” Ta hüüdis neile, et nüüd on aeg, nüüd on käes tund, mis peab viima neid lunastusele. „Ja me särame oma Taevase Isa kuningriigis nagu tähed taevavõlvil, igavesest ajast igavesti …”
Oleks ta kutsunud neid sel hetkel ette astuma, oleks ta käskinud neil põlvili langeda, oleks enamik seda teinud.
Ka John Masteril olid tahtmatult pisarad silmis ning temas tulvas suur soe tunne. Ning vaadates Mercyt oma kõrval ja nähes tema näol sellist kiirgavat headust, sellist rahulikku kindlust, paistis talle, et kui ta võiks olla temaga kogu elu, saaks ta tunda armastust ja õnne ja rahu, mida pole kunagi varem tundnud.
Siis otsustaski ta neiuga abielluda.
Vanemad olid palunud, et ta ootaks oma armastuse kuulutamisega. Õpi teda paremini tundma, et võiksid kindel olla, andsid nad nõu. Nad arvasid, et