oli keelanud talle vaid üht asja. Maamaja. See polnud farm nagu vanad bouwerie’d, sellised nagu Stuyvesantidel. Maamajal võis olla küll mõnisada aakrit põllumaad, kuid see polnud peaasi. See oli koht, kuhu põgeneda kuumal ja niiskel suvel ebatervisliku linna eest. See oli eelkõige silmarõõmuks, villa ja park, kus härrasmees võis näidata oma head maitset. See oli vana traditsioon. Rikkad härrasmehed olid rajanud selliseid parke renessansi ajal, keskajal ja Rooma riigi ajal. Nüüd oli New Yorgi kord. Mõni maamaja asus Manhattanil. Seal olid Wattide maja Rose Hill, Murray Hill ja mõned, mis olid saanud nime niisugustelt Londoni linnaosadelt nagu Greenwich ja Chelsea. Mõni, nagu van Cortlandtide mõis Bronxis, oli veidi kaugemal põhja pool. Kui hea võiks tema abikaasa mõnes sellises paigas välja näha. Ta võiks seda ju endale lubada. Kuid mees oli järeleandmatult keeldunud.
„Me võime alati minna isa farmi,” ütles ta naisele. Kaugemal põhjas Dutchessi maakonnas oli John juba ostnud kaks tuhat aakrit ja puhastas seda metsast. „Wentchesterist ja Dutchessist saab põhjapiirkonna leivaait,” ütles ta. „Ja ma hakkan seal oma maal teravilja kasvatama.” Ja naine ohkas, sest kveekerina teadis ta, et mehel on õigus.
Kuid aeg-ajalt mõtles ta endiselt, mida võiks oma abikaasa heaks linnas teha. Neil olid oma maja, uhke mööbel, portreed. Mida veel?
Miks mitte hauakamber. Mausoleum. Kui sa võid ehitada maja, kus elada mõni aasta, võid palju väiksemate kuludega ehitada ka hauakambri, kus puhata kogu igaviku. Mausoleum teeks mehele au. Nad maetaks sinna kõrvuti ja nende järeltulijad samuti. Võis teha projekti. Võis palgata arhitekti. Võis näidata plaane teistele inimestele. Ta oli nüüd tegelenud selle asjaga kuu aega, kuid salaja. Uusaastal mõtles ta abikaasat üllatada.
Ja kui abikaasa nüüd oodatust varem, kell kolm koju tuli ja naise koos arhitektiga plaanide juurest leidis, oli Mercy üsna pahane.
John Master silmitses oma hauakambri plaani. See oleks sobinud Rooma keisrile. Ta teadis, et mõned selle piirkonna maavaldajad, eelkõige presbüterlased, naersid New Yorgi kaupmeeste pretensioonikuse üle, ja ei pannud neile seda süüks. Ent kui ta armastava pilguga oma naist vaatas, täheldas ta vaid: „Aga Mercy, ma olen veidi üle neljakümne ja sa tahad mu juba maha matta.” Ja kui armastav naine ei suutnud selles mingit nalja näha ning hauakambri pöörane suursugusus teda uuesti rabas, istus ta Chippendale’i toolile ja purskas naerma.
Kuid õige pea tõusis ta püsti, suudles naist ja ütles, et on tänulik. Ning naeris endamisi, et on naise plaanile jälile saanud. Sest juhtumisi valmistus ka tema üllatust tegema. Kuid ta mõtles rahulolevalt, et tema saladusest ei tea naine midagi.
„Kas James tuli Charlie White’i juurest tagasi?” küsis ta ja talle öeldi, et pole tulnud. „Väga hea,” sõnas ta. See tähendas ilmselt, et poiste kohtumine läks hästi.
Keskpäeval oli Charlie White oma pojaga juba õues. Tänav, kus nad elasid, asus Broadwayst lääne pool, mitte kaugel Montayne’i kõrtsist ja umbes pool miili Kolmainsuse kirikust, mille juurde see maa kuulus. Kui linna moodsate kvartalite tänavad olid kenasti sillutatud ja majad tellistest, siis ühismaa lähedal asuvad tänavad, kus Charlie elas, olid porised ja lagunevad majad olid tehtud värvimata plankudest. Kuid see oli üsna rõõmsameelne linnaosa.
Õues seisis Charlie veovanker, millel oli punasega maalitud number. Charliel oli kolm poissi ja kaks tüdrukut. Vanim poiss oli meremees ja vanuselt järgmine tuletõrjuja, kes sõitis uhkelt ringi Londonist saadetud uue tuletõrjevankriga. Noor Sam aitas isa. Ta polnud kindel, mida James Masteri tulekust arvata.
„Mida ma peaksin tegema, kas viima ta tänavale austreid müüma?” küsis ta. Austrid olid vaeste inimeste toit. Sam teenis nende müügiga veidi raha.
„Tee, mida tahad,” vastas isa. Rohkem polnud vaja öelda. Kui rikkast James Masterist peaks saama Sami sõber … Noh, kes teab, kuhu selline sõprus võib välja viia.
Tegelikult oli Charlie White sellest külaskäigust üsna elevil. Pärast kõiki aastaid pidi see tema lapsepõlvesõprust Masteriga uuendama. Kas vanad ajad tulevad tagasi?
Eelmisel õhtul oli ta rääkinud oma perele ajast, mida nad olid John Masteriga koos veetnud. Ta oli võtnud õhtul mõne napsi. Võib-olla ta hooples pisut. Lapsed olid oma isa sõprusest alati teadnud, kuid mitte palju ja isa rääkis sellest harva. Teda õhtul kuulates olid nad seepärast veidi üllatunud ja üsna huvitatud.
Charlie abikaasa oli vähem huvitatud. Proua White oli matsakas muretu naine. Ta armastas Charliet, kuid tundis pärast aastatepikkust abielu tema nõrkusi. Mehe veomehetöö ei läinud kunagi nii hästi, nagu tema isal oli läinud. Ta ei keskendunud alati käesolevale tööle. Naine kartis, et mees pettub selles kokkuviimises, ja kindlasti ei tahtnud ta, et lastele mõni narr mõte tuleks. Abieluaastad Charliega olid teinud ta skeptiliseks.
„Nii et sa tegid John Masteriga mõned napsid ja kutsusid tema poja siia.”
„See polnud minu mõte,” kostis Charlie. „See oli Johni ettepanek.”
„Kui ta purjus oli.”
„Ma olen teda küll purjuspäi näinud. Ta polnud purjus.”
„Kas arvad, et rikas noor Master tuleb siia?”
„Ma tean, et tuleb. Tema isa ütles mulle.”
„Noh, võib-olla tuleb ja võib-olla ei tule,” ütles naine. „Kuid ma ütlen sulle üht, Charlie. John Master tahab midagi. Ma ei tea, mida ta tahab, ent kui ta selle saab, unustab ta su jälle ära, nagu varem unustas.”
„Sa ei mõista teda,” sõnas Charlie. „Ta on mu sõber.”
Lapsed vaatasid kõik tema poole. Naine ei öelnud midagi.
„Küll sa näed,” ütles Charlie.
Nüüd nad siis ootasid Samiga. Tänaval oli palju sagimist. Aeg-ajalt ilmus nähtavale mõni lugupeetud isik, kuid noorest James Masterist polnud mingit märki. Möödus veerand tundi. Sam heitis pilgu isale.
„Küll ta tuleb,” ütles Charlie.
Möödus veel veerand tundi.
Kell üks lausus Charlie pojale: „Sa võid nüüd tuppa minna, Sam.”
Kuid ta ise jäi veel kauaks tänavale vahtima.
Kell kuus õhtul läks James Master kodu poole ja lootis, et isa pole seal. Ta ei teadnud ikka veel, mida öelda.
Ta oli mõelnud minna Charlie White’i majja. Ta oli peaaegu minemas olnud. Vähemalt kavatses õigel ajal kohal olla. Kuid miski hoidis teda tagasi. Ta polnud tegelikult tahtnud Sam White’iga kohtuda. Mitte seepärast, et ta vaese rahva peale ülevalt alla oleks vaadanud. Seda polnud. Kui isa poleks ainult kõike tema eest ära korraldanud.
Ta muidugi teadis, milles asi oli. See oli isa järjekordne plaan tema harimiseks. Ta arvab, et mul peaks olema selliseid sõpru nagu Sam White, et ma mõistaksin maailma ja kasvaksin üles, nagu tema kasvas.
Kui isa seda talle vaid pidevalt meelde ei tuletaks ja juhtnööre ei annaks. Jamesile paistis, et kuigi isale ei saa seda öelda, oli see rohkem tema süü, et ta kohtumisele polnud läinud.
Ehk oli see lihtsalt saatus. Ta oli juba teel olnud, kui kohtas üht sõpra, mis sundis teda viivitama. Ja pärast oleks ta ikka peaaegu läinud, kuid sai aru, et viivitus oli olnud liiga pikk ja nüüd on juba hilja minna.
Nii et kõige parem on ehk öelda, et ta polnud kohta üles leidnud ja läheb järgmine päev uuesti. Ta oli juba peaaegu otsustanud nii teha, kui kohtus isaga maja ees mõni minut varem, kui võis oodata.
„Noh, James, kuidas läks?” Isa naeratas ootusrikkalt. „Charlie on silmapaistev tüüp, mis? Ja milline Sam on? Ega käbi pole kännust kaugele kukkunud?”
„Noh …” James vaatas isa põnevil nägu. „Ei. Ta on üsna vaikne, tundub mulle.”
„Kuid ta oli sõbralik, ma loodan. Ja sina olid ka?”
„Ja, ja, olin.” Ta oli nüüd oma jutuga nii kaugele läinud. Kas peaks selle lõpetama ja üles tunnistama? Isa