mõtles tegelikult sageli Johnist. Ta käis Masterite kenast majast tihti mööda. Ta teadis, kuidas Mercy Master ja tema lapsed välja näevad. Ta oli kuulnud kõrtsides neid klatšitavat. Veidi haiglane uudishimu sundis teda neid jutte kuulama. Kuid John Master oleks olnud üllatunud, kui oleks teadnud, kui hoolega Charlie White tema elu jälgib.
Nad istusid nurka puust laua taha ja võtsid napsi.
„Kuidas su perel läheb, Charlie? Kas kõik on hästi?”
Charliel oli habe ajamata ja tema näole olid tekkinud kortsud. Silmad olid mustade juuksesalkude all kissis.
„Kõik on hästi,” tunnistas ta. „Räägitakse, et ka sul läheb hästi.”
„Läheb küll, Charlie.” Seda polnud mõtet eitada. „Sõda on paljudele inimestele head teinud.”
Johni ema oli kolme aasta eest surnud ja isa Dirk oli ärist tagasi tõmbunud ning läinud elama Manhattanist põhja pool Westchesteri maakonnas ostetud farmi. Ta oli seal oma eluga rahul ja tema eest hoolitses majapidajanna. „Sa oled nagu vana hollandlane, kes on oma bouwerie’sse tagasi läinud,” ütles poeg talle südamlikult. Ja kuigi Dirkile meeldis, et talle räägiti, mis linnas toimub, oli perekonna äri nüüd täielikult John Masteri käes. Ja sõja tõttu edenes see paremini kui kunagi varem.
Sest Prantsusmaa ja Suurbritannia vana vastasseis oli võtnud uue pöörde. Kui kaks suurriiki olid eelmisel sajandil sõdinud ülevõimu pärast Indias, suhkrukaubanduse pärast Lääne-Indias ja karusnahakaubanduse pärast põhjas, olid nende kokkupõrked Ameerikas peamiselt lühiajalised ja toimusid irokeeside abil Hudsoni või St. Lawrence’i jõe ülemjooksul, New Yorgist kaugel põhjas. Hiljuti aga olid mõlemad püüdnud haarata oma kontrolli alla Ohio orgu, mis ühendas prantslaste Louisianat Mississippi jõe ääres põhjapoolsete aladega. 1754. aastal oli Virginiast pärit kogenematu noor ohvitser George Washington tunginud oma jõududega Ohio orgu ja rajanud sinna väikese fordi, mille prantslased kohe hävitasid. See oli iseenesest väike intsident. Kuid Londonis sundis see Briti valitsust otsustavalt tegutsema. Oli aeg vana vaenlane Ameerika kirdeosast lõplikult välja ajada. Nad olid tõsist sõda alustanud.
„Ma peaksin oma varanduse eest tänama George Washingtoni,” ütles John Master rõõmsameelselt.
Sõda oli tähendanud kaaperdamist ja John oli sellest head kasu saanud. See oli riskantne äri, kuid ta arvestas sellega. Enamik merereise tõi kahjumit, kuid vähesed tabatud laevad andsid ülisuurt kasumit. Kuna ta oli osanik umbes tosinas kaaperlaevas ja jagas riski, ületasid tema tulud kulutused. Tegelikult võis ta oma investeeringuid iga aastaga kahe- või kolmekordistada. See oli rikka mehe mäng. Kuid ta võis seda endale lubada.
Peamist kasu aga sai New York Briti vägedest. Varsti saabus Inglismaalt prantslastega sõdima kümme, kakskümmend ja õige pea kakskümmend viis tuhat punakuuelist sõdurit ning ligi viisteist tuhat meremeest. Nad tulid New Yorki ja Bostonisse.
Armeed ja laevastikku tuli varustada. Ja mitte ainult seda. Ohvitseridele tuli ehitada maju ja osutada igasuguseid teenuseid. Peale Kariibi mere piirkonna kaupadega varustamise sai John Master valitsuselt suuri tellimusi teraviljale, puidule, tekstiilile ja rummile ning teised kaupmehed, keda ta teadis, said samuti. Tagasihoidlikud käsitöölised, kes ei suutnud nõudlust rahuldada, tõstsid hindu. Tõsi, mõned mustatöölised kurtsid, et teenistusest vabad sõdurid võtavad neilt osa töökohti ära. Kuid üldiselt said Charlie-sugused töömehed ennekuulmatult suurt palka. Enamik New Yorgi inimesi, kel oli midagi müüa, võisid südamest öelda: „Jumal õnnistagu punakuubesid.”
„Ma saan kõvasti tööd ehitusel,” ütles Charlie. „Ei või kurta.”
Nad rääkisid oma perest ja vanadest aegadest ning jõid kogu õhtu. Ning noorust meenutades paistis Johnile, et see polnud sugugi paha, et ta oli veetnud nii palju aega Charlie-suguste poistega. Ma võin nüüd neljakümneselt olla rikas mees ja elada mugavalt, kuid tean, mis elu käib tänavatel, sadamas ja kõrtsides, ning ajan oma äri seepärast paremini, mõtles ta. Ta teadis, mida Charlie-sugused mehed mõtlevad, sai aru, kui nad valetavad, ja oskas nendega ümber käia. Ta mõtles oma pojast Jamesist. James oli tubli poiss. Ta armastas teda ja oli temaga igati rahul. Ta oli näinud vaeva tema harimisega, seletades, kuidas linnas kaubeldakse ja mida selle juures silmas pidada. Ta suunas ta õigele teele. Kuid John leidis, et uus põlvkond kasvab üles liiga saksikuna. Ta arvas, et James peaks saama samasuguseid õppetunde, nagu oli saanud tema.
Nii et kui Charlie hiljem mainis, et tema poeg Sam on samuti kolmeteistkümnene nagu James, kallutas John end äkki talle lähemale ja ütles: „Tead mis, Charlie, sinu Sam ja minu James peaksid kokku saama. Mis sa arvad?”
„See meeldiks mulle, John.”
„Mis oleks, kui ma saadaksin ta sinu juurde?”
„Sa tead, kust mind leida.”
„Ülehomme siis. Keskpäeval.”
„Me ootame.”
„Ta tuleb. Teeme viimase napsi.”
Kui nad lahku läksid, oli paavst juba tuhaks põlenud.
Järgmisel hommikul rääkis John Master oma pojale Charlie White’ist ja palus pojal meest homme külastada. Õhtul tuletas ta seda veel kord meelde. Järgmisel päeval, enne kui James välja läks, andis ta täpsed juhtnöörid, kuidas Charlie maja leida, ja ütles, et poeg hiljaks ei jääks. James lubas täpselt keskpäeval kohal olla.
Mercy Masteril oli sel pärastlõunal samuti külaline. Ta oli valinud sobiva aja. Poeg James ja tema vanem õde Susan olid mõlemad välja läinud. Abikaasa ei pidanud niipea koju tulema. Kui arhitekt saabus, juhatas Hudson ta võõrastetuppa, kus proua oli väikese laua puhtaks teinud, ning peagi laotati sellele joonised.
Mercy kavandas oma mehe hauakambrit.
Mitte et ta oleks tahtnud Johni surma. Kaugel sellest. Tegelikult oli see osa kirglikust soovist, et Johnil oleks hea nii surnuna kui ka elavana. Ja kveekerina tegutses ta ses asjas praktiliselt.
Mercy kirg oma abikaasa vastu oli aastatega ainult tugevnenud. Kui ta nägi mõnd uut parukat või viimase Londoni moe järgi tehtud uhket kuube või hiilgavat tõlda, mõtles ta kohe: minu John näeks sellega hea välja. Kui ta nägi mõnd uhket siidkleiti, kujutas ta ette, kuidas Johnile meeldiks teda seda kandmas näha ja kui head nad siis koos välja näeksid. Kui ta nägi naabri kenas majas Chippendale’i stiilis tooli või ilusat tapeeti või kena hõbeserviisi, tahtis ta neid ka endale osta, et teha oma maja veel elegantsemaks ja abikaasat väärivaks. Ta lasi moes oleval kunstnikul härra Copleyl maalida Johni ja enda portree.
Tema kirg oli süütu. Ta polnud oma kveekerlikke juuri kunagi läbi lõiganud. Tema toredusearmastus ei olnud mõeldud maailmale näitamiseks, et nad on teistest paremad. Ent kuna ta abikaasa oli tubli mees, keda oli õnnistatud ärilise eduga, ei paistnud Jumala poolt pakutud heade asjade nautimine kahju tegevat. Selles järgis ta kindlasti kveekerite eeskuju. Philadelphias valitsesid kveekeritest oligarhid oma linna nagu Veneetsia ülikud ning New Yorgi lähistele oli rikas kveeker Murray ehitanud suurejoonelise villa, mida kutsuti Murray Hilliks.
Siin linnas polnud Jumal andnud elegantsile kunagi selliseid avaldumisvõimalusi. Kui Johni nooruses oli Bostoni ja Euroopa haritud kõrgkiht pidanud New Yorki kuidagi matslikuks, siis nüüd muutus suhtumine kiiresti. Rikaste klass oli tänavate möllust eraldunud. Väikesed George’i-aegsed tänavad ja väljakud sulgusid suursugusesse rahusse. Vana fordi ees asus meeldiv park, mida kutsuti Londoni Vauxhalli ja Ranelagh Gardensi eeskujul Keeglimuruks ja kus lugupeetud inimesed võisid nüüd jalutada. Teatrietendusi ja kontserte võis olla vähe, kuid aristokraatlikud Briti ohvitserid, kes olid hiljuti linna saabunud, tundsid end rikastes majades nagu kodus. Ühe rikka kaupmehepere ‒ Waltonite ‒ maja oma tammepaneelide ja marmorsammastega vestibüüliga pani isegi Briti kuberneri häbenema.
Inglismaa. Mis seal tehti, oli õige. Briti laevandusseadused kindlustasid selle, et vähesed Mandri-Euroopa kaubad jõudsid Ameerika sadamatesse. Inglismaa varustas kõigega, mida elegantne elu nõudis. Portselan ja klaas, hõbe ja siid, kõikvõimalikud maitsekad