Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson

saadetud otse turule, kus kauba eest küsiti neli korda kõrgemat hinda. See oli kaupluse juhtkonnast päris hullumeelne tegu. Kõigest kaks aastat enne seda oli Jelissejevi poe direktor Juri Sokolov mõistetud suuremahulise varastamise eest surma. 1982. aastal võimule tõusnud Juri Andropov püüdis toona selliste meetoditega ohjeldada riigis lokkavat varastamist ja korruptsiooni.

      Jelissejevi poe juhtum oli mõnes mõttes Jeltsini kui hilisema populaarse poliitiku enesekuulutus: hoidke alt, siit ma tulen! Peale lihapoe juhtumi püüdis Jeltsin ennast pealinnas kehtestada parteinomenklatuurile harjumatu populistliku käitumisega, sõites näiteks kaamerate vihus tööle trollibussis. Rahvale selline nomenklatuuri hüvedele vastuseismine mõistagi meeldis, mistõttu kogus ta kiiresti populaarsust.

      Kommunistlikus parteis tegi Jeltsin sarnaselt Gorbatšoviga kiire karjäärilennu. Juba neljakümne viie aastasena sai temast 1976. aastal riigi ühe tähtsama piirkonna, Sverdlovski oblasti parteiboss. Karismaatiline ning parteile truu ja otsustav Jeltsin, kelle korraldusel lammutati 1977. aastal Sverdlovski südalinnas viimase Vene tsaari Nikolai II ja tema perekonna tapmispaik – Ipatjevi maja –, jäi kommunistlikule tippnomenklatuurile silma. Sestap polnud imekspandav tema uus karjäärihüpe kohe pärast Gorbatšovi võimuletulekut.

      Gorbatšovil oli oma jalgealuse kindlustamiseks vaja partei tippjuhtkonda uut verd. Jõuline ja iseseisev Jeltsin sobis „vana kaardiväe” taandamiseks hästi. Viktor Grišin, kelle ta Moskva parteijuhi kohal välja vahetas, oli just üks nendest, kellele perestroika tuuled kohe kuidagi ei istunud. Peaaegu kakskümmend aastat Moskvat juhtinud Grišin sihtis kuni viimase hetkeni Tšernenko järglust, kuid ei leidnud poliitbüroos piisavat toetust.

      Kui 1986. aasta kevadel poemüüja Jeltsinit nägupidi veel ei tundnud, siis juba kaks aastat hiljem teadis Nõukogude Liit ja kogu maailm, kes on Boriss Jeltsin. 1987. aasta lõpul, kui ta vastuolude tõttu parteiladvikus häbiväärse avaliku hukkamisega Moskva parteijuhi kohalt tagandati, sai temast Mihhail Gorbatšovi peamine poliitiline vastane. Võib julgelt väita, et Gorbatšovi avalik lubadus 1987. aasta lõpul Jeltsinit iialgi enam võimu juurde lasta oli üks neid saatuslikke hetki, mis määras mitte üksnes nende kahe mehe tulevikusuhted, vaid mõjutas suuresti ka Nõukogude impeeriumi kiiret varisemist.

      Sügava depressiooni, organiseeritud laimukampaania ning kõigele lisaks enesetapukatse üle elanud Jeltsin tõusis uuesti avalikkuse ette 1989. aasta kevadel, kui Gorbatšov oli otsustanud pingete maandamiseks kokku kutsuda rahvasaadikute kongressi. Kuigi kommunistlik partei püüdis 2250 delegaadi määramist ja valimist kõigiti kontrollida, jäi märkimisväärselt kohti siiski vabade valimiste otsustada. Jeltsin võitis valimised ja pääses taas Kremli tribüünile.