valmis mõlemal umbes sama palju. Kui Nõukogude Liidus rajati üks tööstusettevõte keskmiselt kümne aastaga, siis USAs kulus selleks alla kahe aasta. Nõukogude Liit tootis 16 korda rohkem teraviljakombaine kui USA, olles samal ajal maailma suurim teravilja importija.
1980. aastate algul ületas põllumajandussaaduste sissevedu eksporti enam kui 15 miljardi dollari võrra. Kui 20. sajandi algul oli Vene impeerium maailma suurim teravilja eksportija, kontrollides umbes 45 protsenti turust, siis kõigest mõnekümne aastaga oli Nõukogude impeerium muutunud maailma suurimaks teravilja sisseostjaks. Kui veel 1970. aastal importis Nõukogude Liit 2,2 miljonit tonni teravilja, siis juba 1984. aastal oli see arv kakskümmend korda suurem: 46 miljonit tonni.
Vaatamata 1970ndatel kiiresti kasvanud naftatuludele ei moodustanud Nõukogude juhtkond valuuta reservfondi ega paigutanud vahendeid likviidsetesse finantsinstrumentidesse, mis tagaks kehvema hinnakonjunktuuri tingimustes piisava kriisivaru. Teenitud välisvaluuta kulus peamiselt jooksevkonto puudujäägi katmiseks ning üha koormavamate poliitiliste dividendide väljamaksmiseks. Viimaste all pean silmas eeskätt Nõukogude satelliitriikide ja sõbralike režiimide subsideerimist, aga ka kommunistlike ja vasakpoolsete parteide ning töölisliikumiste ja revolutsiooniliste organisatsioonide toetamist kõikjal maailmas. Näiteks ainuüksi aastail 1980–1981 kulutas Moskva Poola abistamiseks toetuste kaudu 690 miljonit dollarit; veel 1987. aastal sai USA kommunistlik partei Moskvalt kolm miljonit dollarit.
Riigi rahaseis hakkas järsult halvenema 1985. aastal. Kui 1984. aastal oli Nõukogude Liidu välisvõlg lääneriikide ees 22,5 miljardit dollarit, siis kõigest nelja aastaga jõudis see peaaegu kahekordistuda: 1988. aastal oli Moskval kohustusi juba 41,5 miljardit. 1989. aastal ulatus riigivõlg 44 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.
Kui 1985. aastal oli Nõukogude Liidul 2500 tonni kullavarusid, siis 1991. aastaks oli sellest järel vaid 240 tonni. Kui 1985. aastal kasvas Nõukogude majandus ametlikel andmetel 2,3 protsenti, siis kuus aastat hiljem oli SKT 11 protsendiga languses.
Nõukogude Liidu rahandusministeeriumi andmetel oli riigieelarve defitsiit 1985. aastal 18 miljardit rubla (ehk 29 miljardit dollarit). Kõigest kolm aastat hiljem oli eelarvepuudujääk juba 90 miljardit rubla (146 miljardit dollarit). Impeeriumi lagunemise majandustegureid uurinud Jegor Gaidar rõhutab, et 1990. aasta alguseks oli riigi majanduse katastroofiline seisund ilmne. Tegu oli finantskollapsiga.
Võit hirmu üle
„Ära karda!” – need lihtsad, kuid samas nii tähenduslikud sõnad ütles paavst Johannes Paulus II 1979. aasta juunis Varssavis. See oli kui kaudne üleskutse kogu Nõukogude impeeriumi rõhutud rahvastele ning kui viitsütikuga pommi käivitamine, mis aastaid hiljem viis murranguliste sündmusteni. Poola ametiühinguliikumise Solidaarsus liider Lech Wałęsa on hiljem meenutanud, et just need paavsti sõnad hirmu alistamisest jäid aastateks saatma tema ja ta kaaslaste tegevust vaba Poola nimel.
Hirmu ja pimeduse ideoloogia ei olnud mitte üksnes sovetiimpeeriumi selgroog, vaid selle eellugu ulatus juba Vene impeeriumi tekkeaega. Tõsi, 19. sajandi teisel poolel ja eriti 20. sajandi esimesel kümnendil hakkas Venemaa liikuma konstitutsioonilise monarhia poole, laiendades ka märkimisväärselt isikuvabadusi. Ometi pöörasid enamlased 1917. aasta riigipöördega vabaduse kraanid kinni ning võimu teostamisel sai mugavaimaks tööriistaks nii füüsiline kui ka psühholoogiline terror. Tulen selle juurde tagasi kolmandas peatükis.
1980. aasta sügisel Gdański laevaehitustehase tööliste loodud iseseisev ja kommunistliku režiimi kontrolli alt väljas ametiühinguliikumine, mis aastaga kasvas Nõukogude-vastaseks ühiskondlikuks liikumiseks, oli Moskvale tõsine šokk. Ungari ülestõusu ja Praha kevade kordumise kartuses mõeldi Kremlis tõsimeeli Varssavi pakti vägede saatmisest Poolasse.
Toonane Poola kommunistlik valitsus suutis siiski vältida Nõukogude vägede sissemarssi, kuulutades 1981. aasta detsembris opositsiooni mahasurumiseks välja sõjaseisukorra. Järgnenud kuude jooksul tapsid võimud kokkupõrgetes üle saja inimese ning tuhanded Solidaarsuse aktivistid vahistati.
1983. aasta suveni kestnud sõjaseisukord halvas tõsiselt Solidaarsuse tegevust, kuid ei suutnud seda hävitada. Olgugi et enamik ametiühinguliikumise liidreid jäi vahi alla 1986. aasta amnestiani, suutis organisatsioon säilida ning tänu lääne salajasele abile kõige keerulisema aja üle elada.
Ka siin mängis suurt rolli Ronald Reagani tegevus. Salajase majandussõja üks eesmärke oli vähendada Nõukogude Liidu võimekust oma satelliite toita ning viimased impeeriumi emamaa küljest lahti rebida. Kui Lääne-Euroopa riigid püüdsid hoiduda Moskva kritiseerimisest seoses Poola sündmustega, siis Ühendriigid vaid tugevdasid survet.
Selles poliitikas leidis Reagan endale suurepärase ja väga tähtsa partneri. Paavst Johannes Paulus II ja president Reagan kohtusid kokku seitsmel korral, neist esimene, neljakümneminutiline jutuajamine, leidis aset 7. juunil 1982 Vatikanis. See oli väga tähendusrikas kohtumine, sest mõlemad tajusid hästi nii Poolas kui ka Ida-Euroopas toimuvat.
Reagan on hiljem öelnud: „Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud suur viga ja midagi peab ette võtma. Just Solidaarsus oli relv, mis pidi asja otsustama.” Vatikani kohtumisel lepiti kokku salajases kampaanias, et kiirendada kommunistliku impeeriumi lagunemist.
Nii Reagan kui ka Vatikani kirikupea olid ühel arvamusel, et kui Poolas suudetakse esile kutsuda demokraatlikke muutusi, võib see mõjutada arenguid ka teistes Ida-Euroopa riikides. Seepärast keskendus Ühendriikide poliitika vaatamata Poola võimude repressioonidele Solidaarsuse elushoidmisele ja toetamisele. 2. septembril 1982 kirjutas Reagan alla salajasele riikliku julgeoleku otsustusjuhisele (NSDD-54), mis käsitles Ühendriikide poliitikat Ida-Euroopas.
See juhis on siiani suures osas salastatud. Avaliku teksti kaudu on võimalik siiski mõista, et Valge maja seadis pikaajaliseks eesmärgiks vabastada Ida-Euroopa riigid Nõukogude impeeriumi mõju alt, arendada seal demokraatlikke ja turumajanduslikke väärtusi ning lülitada nad Euroopa Ühenduse koosseisu. Täpsemalt mõeldi nende riikide all Bulgaariat, Tšehhoslovakkiat, Ida-Saksat, Poolat, Ungarit ja Rumeeniat. Jugoslaaviat käsitleti eraldi juhises.
Taktikaliste sammude all peeti silmas eeskätt majanduslikku mõjutamist, võimaldades juurdepääsu nii lääne krediidiasutustele, enamsoodustusrežiimi kaubavahetuses kui ka liikmelisust rahvusvahelises valuutafondis. Tähtsaks peeti ka idaeurooplaste kultuurilist mõjutamist, et vabama liikumise kaudu tõmmata neid rohkem lääne mõju alla.
Esimene osa Ühendriikide toetusrahast jõudis Solidaarsuseni juba 1982. aasta märtsis, vaevalt kolm kuud pärast sõjaseisukorra kehtestamist. Selle abil anti välja põrandaalust kirjandust ning Varssavis pandi tööle salajane raadiojaam, mis oli infopiirangute tingimustes eriti tähtis.
Kuigi rahaline abi Poolale ja teistele Ida-Euroopa riikidele polnud kuigi suur (algul kaks miljonit dollarit aastas), aitas see ikkagi tublisti kaasa opositsiooniliste organisatsioonide tekkele ja tugevnemisele ning nende avalikule ja põrandaalusele tegevusele.
1986. aasta oktoobris avaldas 122 Ungari, Poola, Ida-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia dissidenti üleskutse heita kõrvale sovetiike. Lech Wałęsa, Václav Haveli ja teiste algatatud kiri oli ajastatud Ungari ülestõusu 30. aastapäevale ning leidis Ida-Euroopas laialdast vastukaja. Selles öeldi muu hulgas: „Meie ühine eesmärk on võitlus poliitilise demokraatia, omavalitsuse põhimõtetel rajaneva pluralismi, jagatud Euroopa rahuliku taasühinemise ja selle demokraatliku integratsiooni, aga samuti vähemuste õiguste eest meie riikides.”
Presidendi ja paavsti ennustus täitus. Paljuski just tänu Solidaarsuse sitkusele ja võidule Poolas, mis vormistati ametlikult esimestel poolvabadel valimistel 1989. aasta juunis, toimusid sama aasta sügisel murrangulised revolutsioonid kõigis Ida-Euroopa riikides. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 märkis Nõukogude impeeriumi varisemist Ida-Euroopas. Kuid see ei tähendanud veel impeeriumi enda hukku.
Dissidentlik kirjanik Andrei Amalrik kirjutas 1969. aastal oma raamatus „Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?”, et marksistlik doktriin on pikendanud Vene impeeriumi eluiga, kuid ei suuda selle langemist ikkagi ära hoida. Amalrik ennustas, et Nõukogude Liitu hakkab muu hulgas lagundama rahvuslike tendentside tugevnemine mittevene rahvaste