Nõukogude Liidu hegemooniapüüdluste vastu. Deng hoiatas Washingtoni otsesõnu Moskva ekspansiooni eest, lootes sellega võita toetust oma moderniseerimispoliitikale. Kokkuvõttes tähistas Dengi visiit USAsse kahe riigi pingete hajumist ning võimaldas Washingtonil järgmisel kümnendil pühendada rohkem tähelepanu Nõukogude Liidu ambitsioonide tõrjumisele.
1979. aasta oli veel ühe inimese karjääris pöördeaasta. Novembris nimetati NLKP keskkomitee poliitbüroo liikmekandidaadiks Mihhail Gorbatšov.
Salajane majandussõda
Ronald Reagani ülekaalukat võitu 1980. aasta USA presidendivalimistel võib julgelt pidada üheks kaalukamaks tähiseks tolle kümnendi rahvusvahelises poliitikas. Poleks olnud Reagani sihikindlat ja julget poliitikat, poleks ilmselt Nõukogude Liidus sellisel kujul alanud perestroika ning kogu „kurjuse impeeriumi” käekäik oleks võinud võtta hoopis teise arengusuuna.
Nagu eespool juba kirjutasin, oli Reagani kommunismivastasus väga sügavate juurtega. Sestap pole üllatav, et sovetivastane hoiak tema valimiskampaanias kandus üle ka tegelikku poliitikasse pärast tema asumist Valgesse majja 1981. aasta jaanuaris. 30. jaanuaril, kõigest kümme päeva pärast presidendi inauguratsioonipidustusi, võeti riikliku julgeoleku plaanimisrühma (National Security Planning Group) koosolekul esimest korda teemaks varjatud strateegiline pealetung Nõukogude Liidule. Kogu idee taga oli CIA värske direktor William Casey, kelle mõtet rõhuda Nõukogude Liidu nõrkustele toetas ka Reagan.
Reagani administratsiooni Nõukogude-vastast tegevust põhjalikult uurinud Peter Schweizeril õnnestus avalikkuse ette tuua paar olulist lõiku Pentagoni spetsialistide 1981. aasta algul koostatud nn kaitsejuhistest, mida pole senini täies mahus avalikustatud. See dokument kirjeldab kaht eesmärki: anda tagasikäik Nõukogude domineerimise ja sõjalise kohaloleku ekspansioonile üle maailma ning julgustada pikaajalisi poliitilisi ja sõjalisi muutusi sovetiimpeeriumis.
Piltlikult öeldes kohe pärast Ovaalkabinetti sisenemist hakkas president tundma huvi Nõukogude Liidus arenevate sündmuste vastu. Eeskätt huvitasid teda kõiksugu majandusstatistika ning tegeliku olukorra teinekord isegi anekdootlikud kirjeldused. Luureülevaadete lugemine muutus Reaganile iga reede lahutamatuks osaks.
Casey juhtimisel koostatud analüüsid mõjutasid Reagani arusaamisi, kinnitasid tema usku Nõukogude süsteemi haprusesse ning olid julgete ja kaugeleulatuvate strateegiate aluseks. Luureveteran Casey oli Nõukogude Liidu majandusliku nõrgestamise ideele tulnud juba Teise maailmasõja päevil ning pühendus nüüd USA välisluure juhina iga päev Nõukogude majandusinfo lugemisele ja tegevusplaanide väljatöötamisele.
1982. aastal riikliku julgeoleku nõunikuks määratud William Clark meenutab, et Reagani-Casey strateegia oli sihitud „Nõukogude süsteemi muutmisele seestpoolt selle majanduse pideva destabiliseerimise kaudu, hoides kõrgtehnoloogiliste toodete eksporti range kontrolli all, kiirendades samas võidurelvastumist ja paljastades Nõukogude süsteemi sellisena, nagu see on”.
Nõukogude-vastase üldise strateegia täpsem kirjeldus leidis väljenduse paljudes riikliku julgeoleku otsustusjuhistes (NSDD), millest neli olulisimat võeti vastu 1982. ja 1983. aastal. Esimese neist neljast – NSDD-24 – allkirjastas president 9. veebruaril 1982. See kandis pealkirja „Mõnede Euroopa riikide missioon seoses nafta- ja gaasiseadmete ekspordiga Nõukogude Liitu ja krediidi piiramine Nõukogude bloki riikidele”. Direktiivis olid tähelepanu all eeskätt Nõukogude Liidu ja Lääne-Euroopa gaasijuhtme projekt (Urengoi 6) ning viisid, kuidas selle ehitust peatada. Tulen veidi hiljem selle juurde tagasi.
Juba kolm kuud hiljem nägi ilmavalgust Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku strateegia (NSDD-32), mis andis veelgi selgemad eesmärgid ja suunitluse, kuidas Nõukogude impeeriumi huvidele vastu tegutseda. Seda võib pidada ka üheks kõige tähtsamaks juhiseks sel teemal. Lühidalt kokku võttes nägi dokument ette Nõukogude süsteemi nõrgestamise, mis sunniks teda piirama sõjalisi kulutusi ja liberaliseerima majandust ning tugevdaks rahvuslikke liikumisi.
Strateegilise pasjansi kolmanda lüli – NSDD-66 – kiitis president heaks 1982. aasta novembris ning see käsitles Nõukogude Liidu majanduse toimemehhanismide halvamist, rünnates strateegilisi baasvahendeid. Viimane juhis selle seerias – NSDD-75 – sai presidendi allkirja 1983. aasta jaanuaris ning määratles Washington eesmärgina põhimõtteliste muudatuste esilekutsumise Nõukogude süsteemis.
Kõik need neli juhist ja terve rida teisigi dokumente viitavad sihikindlale ja ühe teravikuga tegevusele. Võib öelda, et 1982. aastal kuulutati Washingtonis välja salajane majandussõda Nõukogude Liidu vastu. Mõistagi ei räägitud sellest avalikult. Moskvas küll mõningal määral aimati Reagani plaane, kuid ometi lasti ennast tõmmata hukatuslikesse avantüüridesse, eriti võidurelvastumise vallas.
Et lugeja mõistaks paremini Reagani valitsuse salajase majandussõja olemust, peatun lähemalt kahel peamisel komponendil: võidurelvastumisel ja impeeriumi eluarteri – energiatööstuse – vastu suunatud tegevusel.
Strateegilise kaitse algatus, mille president Reagan käis välja teleesinemises 23. märtsil 1983, on võib-olla üks kõigi aegade tuntumaid ja edukamaid strateegilisi avantüüre.
Nii mitmelegi presidendi enda nõunikule üllatusena tulnud ambitsioonikas avaldus hakkas kiiresti oma elu elama. Algatuse sisuks oli 1960. aastatel Ühendriikide kaitseministri Robert McNamara leiutatud strateegilise ründekontseptsiooni (MAD – mutual assured destruction ehk vastastikune tagatud häving) asendamine strateegilise kaitse ideega. Reagan uskus, et raketikaitse võimaldab luua eeldused „vastastikku tagatud ellujäämiseks”.
Reagani mõttele lisas teatava annuse dramaatilisust üha globaalsemaid mõõtmeid võttev telemeedia. Mäletatavasti oli uudistekanal CNN alustanud oma teedrajava globaalvõrguga 1. juunil 1980. Saades innustust 1977. aastal linastunud George Lucase „Tähesõdade” filmist, paiskasid telekanalid eetrisse fantastilisi visandpilte sellest, kuidas kosmoses paiknev ülivõimas laserrelv hävitab kõik Ameerika poole liikuvad Nõukogude Liidu tuumaraketid. See andis vastastele idee tembeldada plaan „Tähesõdadeks”.
Imerelv kosmoses oli mõistagi liialdus ning Vaiksel ookeanil korraldatud raketikatsetused olid osavad pettemanöövrid, kuid vaatamata sellele võitis USA initsiatiivi strateegilises vägikaikaveos Nõukogude
Liiduga. Mis aga kõige tähtsam, Nõukogude Liit lihtsalt ei saanud vastamata jätta ning oli sunnitud üha pingelisemast eelarvest eraldama ressursse uutele relvastusprogrammidele.
Nõukogude majandus oli 1980. aastateks peaaegu täielikult allutatud sõjatööstuskompleksi huvidele. Selle heaks töötas 87 protsenti tehastest ja 80 protsenti teaduspotentsiaalist. Seetõttu polnud ime, et kvantitatiivselt oli üle 5 miljoni meheline armee kõige massiivsema relvastusega. Isegi juhul, kui kõik Nõukogude Liidu tankitehased oleks 1980ndate keskel seisatud ja NATO liikmesmaade tankitoodang oleks suurenenud kolm korda, läinuks kümme aastat, enne kui lääs oleks sotsialismileerile järele jõudnud.
Seda teades suurendas Washington märkimisväärselt kaitsekulutusi tervikuna, lisades iga aasta veerandi võrra rohkem ressursse. See võimaldas Ameerika Ühendriikidel 1980. aastate keskpaigas esimest korda viimase paarikümne aasta jooksul sõjaliste kulutuste poolest Nõukogude Liidust mööduda. Esimese kuue aastaga ostis Reagani administratsioon kaks korda rohkem strateegilist relvastust (lennukid, raketid, laevad), kui seda oli tehtud eelmisel kümnendil. Kahekordistusid ka kulutused arendus- ja teadustegevusele. Seda kõike võimaldas USA majanduse kiire elavnemine 1980. aastate algul, millele oli aluse pannud vabariiklaste julge poliitika.
Mõistagi ähvardas strateegilise kaitse algatus raputada kogu Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide strateegilist tasakaalu. Kui lisada veel Washingtoni soov paigaldada samal ajal Lääne-Euroopasse keskmaatuumaraketid Pershing II, siis pole imestada, miks Moskvas võeti Reagani initsiatiiv vastu varjamatu närvilisusega. Nii kujunes 1983. aasta kogu külma sõja üheks pingelisemaks aastaks, mil kaks blokki olid vaid kukesammu kaugusel katastroofilisest kokkupõrkest.
Nõukogude Liidus oli 1982. aasta lõpul toimunud liidrivahetus, kui vanadusse surnud Leonid Brežnevi asemel tõusis tippu seda kohta pikalt sihtinud Juri Andropov. KGB kauase esimehena oli ta kindlasti paremini