Scowcrofti kartustele. 1991. aasta sügisel varises mõne nädalaga kokku impeerium, mille nimel oli sajandeid võideldud ja verd valatud. Nõukogude Liit tundus oma huku eel paljudele küll nõrgenevana, kuid KGB ja sõjakompleksi kestev mõjuvõim ei ennustanud kiiret lõppu.
See polnud siiski mitte esimene kord Vene impeeriumi ajaloos, kui väliste ja sisemiste tegurite kokkulangemine tingis tõsise tagasilöögi sajanditega vormitud ja sügavale juurutatud ekspansioonipoliitikas. Ajaloo inerts oli alati peale jäänud ning näiliselt murrangulised muutused olid lõppenud impeeriumi taastamisega viisil või teisel.
Tulen raamatu viimases peatükis selle teema juurde tagasi ning püüan siis vastata, kas seekordne murrang on tugevam kui sajandeid kaalu kogunud inerts. Mõistmaks aga 1991. aasta sündmusi ja Vene impeeriumi olemust laiemalt, ei pääse me mööda lühikesest sissevaatest kaugemasse minevikku.
Tuntud ajaloolane ja demokraat Juri Afanasjev vastas 1990. aastate keskel mu küsimusele, miks Venemaa ei suuda või ei taha poliitiliselt moderniseeruda, väga kiiresti, osutades kaardile seinal. „Kas sa tead ühtegi teist riiki maailmas, kus territoorium laiub üheteistkümnel ajavööndil Läänemerest Beringi väinani? ” küsis Afanasjev vastu.
Venemaa territoriaalsele hoomamatusele ja sajandeid kestnud ekspansioonile on tähelepanu pööranud paljud ajaloolased. Siiani üks mõjukamaid Vene ajaloolasi Vassili Kljutševski kirjutas juba 19. sajandi teisel poolel, et „Venemaa ajaloo fundamentaalseks põhiteguriks on olnud kas migratsioon või kolonisatsioon”. Samas on Kljutševski ka rõhutanud, et „Venemaa ajalugu on iseennast koloniseeriva riigi ajalugu”. Selle all võib silmas pidada asjaolu, et Vene impeeriumi kujunemisloo ja kiire kontinentaalse ekspansiooni käigus hägustusid emamaa ja kolooniate piirid.
See on üks tegur, mis on hoidnud impeeriumiinstinkti elujõulisena kuni tänapäevani. Olen selle kinnituseks toonud sageli näite, mida kogesin Moskvas Postimehe korrespondendina töötades. 1995. aastal sattusin mõneti juhuslikult tunnistama ilmekat situatsiooni, kus inertne impeeriumiinstinkt kõige eredamalt väljendus. Toonane ekspeaminister Jegor Gaidar korraldas oma erakonna peakontoris seminari liberalismi ajaloo teemal. Kohal olid tuntud professorid Moskva ülikoolist ja teistest kõrgkoolidest. Jutt käis enamasti ajaloo ja tänapäeva seoste üle, eeskätt demokraatlikku traditsiooni silmas pidades. Kuid ühtäkki võttis üks esineja, professor Viktor Šelohhajev, hüüatada: tema on veendunud, et ühel päeval hakkab Venemaa võitlema Balti sadamate pärast. „Ma olen kindel, et mitme inimpõlve järel hakkavad meie lapsed sõdima sellesama Baltikumi pärast. Selline on ajalugu, selline on reaalsus. Praegu on olukord küll märkimisväärselt muutunud. Kuid nii loogika kui ka kogemus on jäänud,” ütles professor Šelohhajev. Sama ootamatult, kui see teema tõusis, pöörduti jälle tagasi demokraatia jutu juurde.
See on juhuslik, kuid siiski kõnekas näide. Tegu polnud ju paadunud šovinisti või populistiga nagu India ookeanis Vene sõduri saabaste pesemisest unistanud Vladimir Žirinovski, vaid professoriga, kes demokraatlikke protsesse vähemalt mõista püüdis. Ometi polnud temagi vaba aastasadadega kujunenud imperiaalsetest harjumustest ja hinnangutest.
Aga mis seal rääkida ühest professorist, kui muret impeeriumi taandumise pärast avaldasid ka demokraatliku tiiva poliitikud. Nii näiteks ütles president Jeltsini lähikonda kuulunud Galina Starovoitova, et „piisab vaid ühest pilgust kaardile, mõistmaks meie geograafilisi kaotusi. Me jääme nende sadamatega, mis olid Peeter I valitsusaja alguses”. Galina Starovoitova enda saatus oli traagiline. Ta mõrvati 1998. aasta novembris Peterburis. Mõrva tellijaid pole leitud.
Veel üks näide, kolmandast vaatenurgast. Venemaa kommunistliku töölisliikumise kunagisi juhte, ajakirjaniku ja Kuuba diktaatori Fidel Castro austajana tuntust kogunud Viktor Anpilov ütles mulle 1996. aasta kevadel otse: „Tuleb taastada igipõlised Vene alad. Igipõlised Vene alad on need, mis kehtestati Peeter I valitsemise ajal.” Punkt.
Vene impeeriumi algusaegadeks loetakse sageli 16. sajandi keskpaika. Just siis tegi esimene Vene tsaar Ivan IV oma suurimad vallutused, liites Moskva võimu alla üksteise järel Kaasani ja Astrahani khaaniriigi. Need väga hästi organiseeritud ja võimukad islamiriigid olid esimesed Moskva vallutuste seas.
Õigupoolest oli Vene impeeriumiks kasvanud Moskva suurvürstiriigi laienemine alanud kohe pärast mongoli impeeriumi taandumist 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandi algul. Mongoli impeerium, mis oma tipphetkel oli ajaloo suurim riik, mängis algul Moskva ja hiljem kogu Venemaa autoritaarse võimumudeli kujunemisel ning ekspansioonipoliitika tähtsustamisel kahtlemata suurt rolli. Khaanid nõudsid halastamatult ja jõuliselt täielikku allumist kõikidelt alamatelt, ühtviisi nii talupoegadelt kui ka aadlikelt. Pole üleliigne lisada, et tsaar Boriss Godunov põlvnes ise Kuldhordi järeltulijatest: ta oli 14. sajandi keskpaigast Moskva vürstide teenistuses olnud tatari khaani Tšeti lapselapselapselapselaps.
Tahe saavutada vaenlasele ebamugavat strateegilist sügavust niigi rasketes looduslikes tingimustes muutus Moskva vürstidele ja hiljem Vene tsaaridele kinnisideeks, mille nimel oldi piiritult valmis kurnama riigi majandust ja pärisorjusesse surutud elanikkonda. Korduv ajalooline kogemus poolakate, prantslaste ja sakslaste sissetungide näol vaid tugevdas sellist mõtteviisi. Ka NATO laienemine viimasel kümnendil on Venemaal kõige enam kirgi kütnud just sellesama strateegilise sügavuse kaotamise pärast.
Konstantinoopoli langemine 1453. aastal Osmani impeeriumi võimu alla andis Bütsantsi juurtega Moskva vürstidele lisaargumendi oma territoriaalset haaret kasvatada. Tähtsusetu pole seegi, et juba alates 1325. aastast oli Moskva veneõigeusu keskus.
1462. aastal oli Moskva suurvürstiriik kaks korda väiksem kui tänapäeva Eesti. Just siis tuli võimule kahekümne kahe aastane Ivan III, kes järgmise neljakümne kolme aasta jooksul pani aluse sajandeid kestma jäänud ekspansioonile. Teda on muide kutsutud ka „Vene alade kogujaks”, sest üksnes tema võimu ajal laienes Moskva suurvürstkond kolm korda.
Ivan III kõige olulisemad saavutused, mis kujundasid Moskva juhtpositsiooni hilisemas kiires maade ühendamises, olid Novgorodi ja Pihkva vabariigi okupeerimine ja annekteerimine. Mõlemal juhul oli Moskva ülevõimu kehtestamise käekiri sedavõrd sarnane sajandeid hiljem toimunud sündmustega, et sellest võrdlusest ei saa mööda minna. Nii on 1940. aastal toimunud Eesti okupeerimine ja annekteerimine suuresti sarnane Ivan III vallutustega, mis jätavad Lenini ja Stalini vaid usinate õpipoiste rolli. Sovetistamine polnud midagi muud kui impeeriumi keskvõimu tahte pealesurumine.
Rohkem kui nelisada aastat enne enamlaste riiki kasutasid Moskva vürstid võimu kindlustamiseks vallutatud aladel ja seal elavate inimeste meelsuse muutmiseks küüditamist, tapmist ja ülesostmist. Novgorodi moskvastamine kestis veel aastaid pärast ametlikku annekteerimist 1478. aastal: tapeti tuhandeid kohalikku eliiti kuulunud kaupmehi ja teisi linnakodanikke, üle miljoni hektari põllumajandusmaad konfiskeeriti ja jagati Ivan III kuulekatele, peamiselt Moskvast pärit bojaaridele.
Sama kordus Pihkvas. 1510. aastal korraldas Ivan III järeltulija, Moskva suurvürst Vassili III, Pihkva alistamise auks sealsele koorekihile suurejoonelise vastuvõtu. Pidustuste kõrghetkel lasi Vassili kõik külalised arreteerida ning nad koos pereliikmetega Venemaa keskaladele küüditada. Pihkva kesklinna elanikud sunniti kodust lahkuma ning nende asemele toodi peamiselt Novgorodist üle kolmesaja kaupmeheperekonna. Linna garnisoni moodustas samuti Novgorodist toodud ratsaväeüksus.
Eesti koges sellist käekirja esimest korda Liivi sõja ajal 16. sajandil, kui Ivan IV väed rüüstasid linnasid ja külasid, tappes ja küüditades tuhandeid inimesi. Vaatamata hirmu külvamisele jäi tsaaril tookord oma peaeesmärk siiski saavutamata.
Pihkva ühendamine andis Moskvale ühe ettenägematu tulemuse, mille mõju hilisemale Vene ajaloole on väga raske üle hinnata. Aastail 1514–1521 kirjutas Pihkva Jelizari kloostri erakmunk Filofei (Philotheus) suurvürst Vassili III-le saadetud läkitustes esimest korda üheks mõtteliseks tervikuks Kolmanda Rooma idee.
Filofei kirjutas, et „tänapäevaks on kõik kristlikud riigid uskmatute käe läbi hukkunud. Vaid Vene tsaari riik püsib Kristuse tahtel, mis tähendab, et ta on kogu maailma õige usu hoidja ja Jumala valitud riik, mis on kohustatud kuni aegade lõpuni hoidma usu puhtust Kristusesse. Kõik kristlikud riigid on nüüd ühinenud ühtseks