ega saanud teada, kas ta ennustus täitub. Nagu nüüd teame, osutus ta hämmastavalt ettenägelikuks. Erinevalt lääne sovetoloogidest, kes pidasid Nõukogude süsteemi elujõuliseks ning soovitasid poliitikutel veel 1991. aastal paati mitte kõigutada, suutis Amalrik ette näha sotsiaalsete ja etniliste vastuolude kasvu ning eksis impeeriumi kukkumisega lõpuks vaid mõne aastaga.
Sotsioloog Tatjana Zaslavskaja tegi 1982. aasta sügisel Novosibirskis ettekande ühiskonna reformimise möödapääsmatusest. Kuigi selles oli päris palju sotsialistlikule poliitökonoomiale omast dogmaatikat, ütles Zaslavskaja muu hulgas: „Teoorias on partei juba ammu tajunud vajadust majanduse riikliku juhtimise ümberkorraldamise (vene keeles perestroika) järele.” See ettekanne sai pärast avaldamist 1983. aasta augustis Washington Postis tuntuks kui „Novosibirski dokument”. Seda on peetud ka Juri Andropovi reformikatsetuste üheks alusdokumendiks.
Kuigi pärast Brežnevi surma KGB esimehe kohalt riiki juhtima tõusnud Andropov mõistis hästi Nõukogude Liidu majandusliku võimekuse kiiret kahanemist, ei suutnud ta peale administratiivsunni ja kahjurluse vastu võitlemise suurt miskit välja pakkuda.
1980. aastate hakul kannatas Nõukogude Liidu juhtimine liidrite vanadusest tingitud haiglaslikkuse tõttu päris tuntavalt. Andropov oli juba võimule tõustes väga haige, juhtides riiki enamasti voodist. 1984. aastal Ka Andropovi surma järel võimule tõusnud 72-aastane Konstantin Tšernenko oli aina tõbine ning suutis Kremli sära tunda vaid kolmteist kuud.
Kui 11. märtsil 1985 määrati Nõukogude Liidu kommunistliku partei uueks peasekretäriks 54-aastane Mihhail Gorbatšov, oli impeeriumi säilitamine muutunud juba väga keeruliseks ja peaaegu ületamatuks ülesandeks. Gorbatšov ütles 1989. aastal, et tal puudus võimule tulles ettekujutus, kui keerulises olukorras Nõukogude Liit asub. Tegelikult oli KGB Gorbatšovi juba 1984. aasta lõpul riigi olukorrast põhjalikult briifinud ning andnud mõista, et impeeriumi säilitamiseks on vaja suurendada majanduse konkurentsivõimet.
1985. aasta aprillis hakkaski Gorbatšov rääkima perestroika’st ja kiirendusest, andmata nendele loosungitele siiski muud sisu kui juba Andropovi ajast tuntud käsumajanduslikud sammud. Võitlevad kampaaniad raiskamise, tööluuside, illegaalsete tulude ja alkoholismi vastu polnud kuigi tõhus viis suurendada tööviljakust ja kiirendada teaduslik-tehnilist arengut. Näiteks on hinnatud, et alkoholismivastane võitlus tõi igal aastal loodetud kasu asemel hoopiski 10 miljardit rubla kahju. Juba üksi need esimesed sammud näitasid, et perestroika polnud Gorbatšovi idee. Nagu eespool juba juttu oli: polnuks Reagani järjekindlat poliitikat ja salajast majandussõda, poleks Nõukogude juhtkond ilmselt ka julgenud ette võtta riskantset süsteemi reformimist ehk moderniseerimist. Näiteks Eestis peeti selle tähistamiseks vajalikuks kasutusele võtta koguni uus sõna: uutmine.
Majanduse elavdamisest olid kõige enam huvitatud KGB ja sõjatööstuskompleks. Sellest räägiti juba 1982. aastal, eriti Ühendriikide ümberrelvastumise valguses. Kindlasti oli oma roll ka alalhoidlikul nomenklatuuril, kes tahtis fassaadi järjekordse moderniseerimise kaudu võimu säilitada. Seepärast on arusaadav, miks püüdis Gorbatšov võimule tulles muuta üldist õhustikku ka välispoliitikas. Pingelõdvendus oli majanduse elavdamise ja hingetõmbepausi kindlustamise huvides möödapääsmatu.
„Euroopa ühisest kodust” rääkides ei soovinud ei Gorbatšov ega ka Andrei Gromõko ehk Härra Ei asemel 1985. aastal välisministriks saanud Eduard Ševardnadze loovutada Nõukogude impeeriumi positsioone. Isegi Afganistanis püüti veel 1986. aastal saavutada sõjalist läbimurret.
Gorbatšov võeti läänes kiiresti omaks. Juba 1984. aasta detsembris oli Gorbatšov lühivisiidil Londonisse kohtunud peaminister Margaret Thatcheriga, kes ütles tulevase Nõukogude liidri kohta paljutähendavad sõnad: see on mees, kellega saab asju ajada.
Lääne poliitikutele oli Gorbatšov võrreldes kõigi oma eelkäijatega sedavõrd uus nähtus, et pani nii mõnegi imestama. Richard Nixoni arvates oli Gorbatšov sündinud suhtekorraldusmagistrina. Reaganile jäi aga silma, et esimest korda kaalub Kremli parteibossi naine abikaasast vähem. Raissa Gorbatšova tegi oma elegantse olekuga silmad ette mõnelegi lääne esileedile.
Paljuski just väline efekt ja Nõukogude Liidu ressursinappusest tingitud pingelõdvenduspoliitika panid aluse läänes siiani tuntud gorbimaaniale. Kindlasti lisasid sellele suure annuse tuge ka rahumeelsed revolutsioonid Ida-Euroopas ja Saksamaa veretu taasühinemine. Selle põhjal sündis ka nüüdisaja ühe idealistlikuma filosoofi Francis Fukuyama idee ajaloo lõpust.
Mis seal salata, võrreldes kas või 1983. aasta tuumahüsteeriaga oli kahe suurriigi kokkupõrke võimalus märkimisväärselt kahanenud. Reagani ja Gorbatšovi kohtumine Reykjavikis 1986. aasta oktoobris ei andnud küll otseseid tulemusi, kuid vähemalt taastas läbikäimise tippude tasemel. Järgmisel aastal sõlmisid Moskva ja Washington kesktegevusraadiusega tuumarakettide leppe (INF), mis viis selle arsenali vähendamiseni. 1. jaanuaril 1988 pöördusid Gorbatšov ja Reagan vastastikku oma riikide telekanalites uusaastatervitusega rahvaste poole. Veel mõni aasta tagasi tundus selline samm mõeldamatu.
Ometi peitus naeratava ja pealtnäha sõbraliku Gorbatšovi fassaadi all jätkuvalt dogmaatiline kommunist ja impeeriumi kaitsja. Nii näiteks kuulutas Gorbatšov 9. juulil 1987 poliitbüroo istungil, kus arutati Krimmi tulevikku, et „Krimmi tagasiandmine Vene NFSVle lööb lõhe sinna, kus see pole meile praegu üldse vajalik: „sotsialistliku impeeriumi” slaavi tuuma”.
USA suursaadik Moskvas Arthur Hartman kirjeldas oma kuus aastat kestnud ametiaja lõpul 1987. aastal Gorbatšovi kui „väga ortodoksset meest, kes tahab näha marksistlik-leninliku süsteemi toimimist”. Hartman lisas, et kui Gorbatšov räägib demokraatiast, siis rahva suurem kaasatus ei tähenda talle sugugi rahva kaasatust otsuste tegemisel.
Veel 1988. aasta novembris, kui olid juba lubatud piiratud tegevusaladega kooperatiivid ning individuaalne töövõtt polnud enam karistatav, ütles Gorbatšov: „Eraomandus on teatavasti inimese ekspluateerimise alus teise inimese poolt ning meie revolutsioon toimus just selleks, et see likvideerida, andes kogu vara rahvale. Soovida seda taastada tähendaks keerata aeg tagasi.”
Vaatamata Gorbatšovi dogmaatilisele seisukohale laienes majandustegevuse vabadus 1980ndate lõpus siiski märkimisväärselt. Kahe aastaga, 1987. aastast kuni 1989. aasta lõpuni, asutati Nõukogude Liidus umbes 100 000 kooperatiivi, kelle tegevuskasum võrdus viie protsendiga sisemajanduse kogutoodangust.
Kuid tippnomenklatuuri kartus võimust ilma jääda ei võimaldanud siiski laiaulatuslikke turumajanduslikke reforme. Katsed kopeerida Hiina eeskuju jooksid kiiresti liiva. Ometi võimaldas riikliku kõikehaaravuse mõningane mõranemine majanduses kahandada hirmu, et isikliku initsiatiivi eest saab karistada.
Ent kõige olulisem samm, mille Gorbatšovi tegevus ja tema edutatud liberaalsemate vaadetega ideoloogiasekretäri Aleksandr Jakovlevi nõuanded esile kutsusid, oli glasnost ehk avalikustamine. Just see oli kõige mõjusam relv, mis viis Nõukogude Liidu mõne aastaga „kurjuse impeeriumist” jõuetu ja kokkuvariseva süsteemi lävele.
Riigi suletus ja infoleviku kontrollimine on olnud keskseid tegureid kogu Venemaa ajaloos. Nii näiteks pani 1760ndatel aastatel Peterburi külastanud Šoti õpetlane William Richardson tähele, et „pool Venemaad võib hävitada, ilma et teine pool juhtunust midagi teada saaks”. Richardson ilmselt ei teadnud, et näiteks veel kuni 1703. aasta jaanuarini olid Venemaal kõik kohalikud ja välismaised uudised riigisaladuseks. Venemaa esimese konstitutsiooni (1833) autor Mihhail Speranski, kelle töid hoiti avalikkuse eest salajas üle saja aasta, on öelnud, et mitte kusagil mujal ei erine poliitikute sõnad reaalsusest nii palju kui Venemaal.
Elanikkonna madal haridustase, infokanalite nappus ja riiklik tsensuur olid impeeriumi kooshoiu lahutamatuteks vahenditeks läbi sajandite, mida vaid aeg-ajalt lõdvendati. Esimest korda tõusis avalikustamine Venemaal teemaks Aleksander II valitsemise ja reformide ajal 19. sajandi teisel poolel, kuid lõpuks suleti enamlaste riigipöördega ühiskond taas täiesti. 1960ndate sula, millele eelnes stalinistliku terrori vaibumine, oli vaid napp hingetõmme enne uut survet.
20. sajandi meediarevolutsioon kino-, raadio- ja telelevi näol ei murendanud Nõukogude impeeriumi. Ühest küljest oli piiratud elanike