Ei maa ega meri. Anne von Canal

kuulnud, et nüüd antakse meil kirjandusauhindu isegi koristajatele! „Koristaja aruanne” – no keda küll peaks see huvitama…”

      „Magnus, Laurits on kaksteist. Ja ta mängib Liszti. Sa võiksid rahulikult veidi uhkust tunda.”

      Lauritsa pilk kui haavatud hirvel.

      „Ma arvasin, et me oleme seda teemat piisavalt arutanud, mu kallis,” ütleb Magnus, tõstmata silmi ajalehelt.

      „See pole ometi liialt nõutud, et sa kordki poisi meeleheaks kontserdile tuleksid,” väidab tema ema vastu. „Taevas hoidku, sa ei pea ju viis tundi jutti Wagnerit kuulama.”

      Õhk säriseb. Amy põrnitseb jäigalt enda ette. Magnus vaatab aknast välja.

      „Mul ükspuha,” ütleb Laurits kiirelt, et olukorda leevendada. „Sofia isa ei tule ka sel aastal…”

      Tema isa tõstab pea, just nagu oleks ta alles nüüd poega märganud.

      „…tal on uus naine,” lõpetab Laurits lause ja vaatab ühe otsast teise otsa.

      „Noh, suurepärane!” Tema ema virutab salvräti lauale. Seda pole ta iial enne teinud. Ta tormab söögitoast välja. Uks paugatab ta järel nii kõvasti kinni, et esivanemate galerii seinal väriseb.

      Magnus kargab püsti, kihutab esikusse ja müristab:

      „Siin majas ei paugutata uksi!”

      Magnuse lahkumine. Käib kõva uksepauk, kui ta välja läheb. Laurits jääb üksi laua taha istuma.

      Eesriie.

      Ta mängis Liszti „La Campanellat”.

      Pilk ema poole – ema pilgutas talle silma. See oli peaaegu nii nagu alati. Isale ei julgenud ta otsa vaadata.

      Vahejuhtumit õhtusöögi ajal rohkem ei mainitud. Professionaalse üksmeelega oli see maha maetud ja Laurits oli püüdnud mitte loota, mitte uskuda, et isa tuleb kontserdile. Pärast esmast rõõmu oli see olnud vaat et ehmatus – näha teda ema kõrval istumas. Sest Laurits teadis väga hästi, et seal pimeduses, pealtvaatajate poolel, oli külm sõda tema vanemate vahel jõudnud järgmisesse etappi. Kuigi ta polnud iial mõistnud, mille pärast õigupoolest sõditi, oli juba ammugi selge see, et tema ja muusika polnud midagi enamat kui materjal läbirääkimisteks peaaegu võitmatutes positsioonilahingutes.

      Kuid see oli tema õhtu.

      Liszt. „La Campanella”, kelluke. Väike kelluke, mis varem oli alati helisenud jõulude ajal, kui kingitusi toonud jõululaps aknast välja lendas, kell, mis polnud iial ühelegi kõõritavale lapsele saatuslikuks saanud. Laurits lasi selle lahti. Tema huuled liikusid muusikaga kaasa, see oli veidrus, millest ta ei suutnud vabaneda, olgugi et preili Andersson ta tähelepanu ühtelugu sellele pööras. Ta mängis kiiresti. Seda poleks pidanud tegema, kuid ta ei suutnud ennast pidurdada.

      Lõpuks inimesed plaksutasid, ema suutis suurivaevu istuma jääda, isa plaksutas samuti, kuid tema nägu jäi varju, nähtamatuks. Laurits kummardas, siis pööras ringi, kadus eesriide taha. Silmanurgast nägi ta, kuidas vanemad trügisid teiste ees tooliridade vahelt välja ja liikusid väljapääsu suunas. Amy pöördus korra veel tema poole ja tõstis rusikas käe. Laurits oli mänginud. Tema oli võitnud.

      Garderoobis kohtas Laurits Sofiat, kes teda arglikult naeratades õnnitles. Ilma kadeduseta, üksnes tulvil tunnustust. Tüdruk helendas. Tema sõnad tabasid hella kohta, umbes sinna, kus kiikudes alati mingi kihelus tekkis.

      „Sa olid ka tasemel,” vastas Laurits mitte just veenvalt. Ta polnud ju teise mängu lõpunigi kuulanud.

      „Läks kah,” ütles Sofia ja langetas pilgu. „Keskmises osas oli mul parema käega raskusi.”

      „Kuulda küll polnud.”

      Ta kõhkles, oleks tahtnud tüdrukult tühja-tähja küsida, talle midagi kena öelda. Kuid tal ei tulnud midagi pähe. Mitte midagi. Ta vaid vaatas ja naeratas. Tema ema saabus ja arglik põhjavalgus, mis äsja oli garderoobis helendanud, kustus. Amy embas poega, surus teda enda vastu. Ta vänge parfüüm mattis Lauritsal hinge.

      „See oli priima, mu ingel.” Ema sasis tal juukseid. „Su isa oli sõnatu.”

      „Kus ta on?” küsis Laurits.

      „Ta pidi ära minema, mingi hädajuhtum.”

      Laurits noogutas, teadmata, mida peaks ütlema.

      Ta heitis pilgu Sofiale, kes parajasti oma noote kotti pani. Tüdruk ei vaadanud tema poole.

      „Kas see seal pole mitte see väike Sofia?” küsis ema vaikselt ja ometi liiga kõvasti. „Vaene laps. Säärane isa. See on kohutav, kuidas inimesed taga räägivad.”

      „Ema,” ütles Laurits anuvalt.

      „Nojah. Aga nagu öeldud, oli su isa sõnatu. Mina olen seda ju alati teadnud…”

      Piisavalt sõnatu, et järgneval kuuel aastal klaverimängu õppimise kohta enam ühtki sõna pillata, ei head ega halba.

      Suuremat edu poleks saanudki olla.

      Haydni tunnete vahelduvvool voogas ta sõrmedest välja. Tempo oli kõrge, pinge lahenes puänteeritud kuueteistkümnendikes ja lennulistes passaažides.

      Lauritsa huuled järgisid tantsu, vaevunähtavalt, keeleotsal tundis ta midagi soolakat, võib-olla oli see veel Chopini ookeani vaht, võib-olla higi või nutmata pisarad ema, isa, Sofia pärast.

      Ta ei näinud Sofiat enam kunagi. Jah, arvatavasti oli see olnud tema esimene armastus ja ta polnud sellest aru saanud.

      Kuu pärast kontserti oli läbipaistvast Sofiast saanud nähtamatu Sofia. Lühidalt loitma löönud huviga sosistati skandaale janunevas kõrgemas seltskonnas, et ema olevat hullumajas ja vaene laps sattunud oma liiderliku isa juurde, kuid jutuainet polnud piisavalt ja nii unustati perekond Stjernström peagi.

      Alles siis, kui Laurits uusaastahommikul 1976 rahuaktivistide gruppi kuulunud linalaka Maja külmi huuli suudles, oli ta korraga kahetsustorkega taibanud, et Sofia helendus polnud iial kustunud ja seda jagus olevikkugi. Olevikku, kuhu ta ise tegelikult enam ei kuulunud, olevikku, kus Laurits suudles Majat ja Lauritsa karvad kasvasid, habe samuti. Ja ka tema maailm.