As-duuris kohvitantasonaatidel kaheksale tuuletaskule ja neljale kohvitassile uhkelt ette oma võsukese võimeid ja otsekui üleskeeratud lookesi.
„Kui ta kõndima õppis, siis oli tema lemmikkoht klaveri all.”
„Ta armastas Blüthnerit rohkem kui oma kaisukaru Henryt.”
„Teda sai ikka ainult klaverimuusikaga rahustada.”
„Kohe, kui ta esimest korda minu kõrvale klaveri taha istus, märkasin ma, kui andekas ta on.”
„Ja siis ma ütlesin talle: „Vaata, see on D, ja see ka ja see ja samuti see, kõik kaheksa.” Ja tema vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib: „Emme, kas Blüthneril on kaheksa teed?” Kas pole liigutav?”
Naeratus, mis siis ta näole ilmus, oli nii trööstitu, et vahel Laurits pelgas seda oma süüks, et ema oli nii õnnetuks muutunud, kuna tema oli omapäi edasi läinud ja muusika endaga kaasa võtnud, jätnud ema helideta maailma maha.
Steinway kõla oli mahlakas ja täiuslik ja elegantne. Laurits vabanes silmanähtavalt pingest, tal õnnestus isegi veidi ennast kõrvalt vaadata ja kuulata, mida ta mängib. Helid muutusid raskemaks, veerlemine lakkas seal kalmistumüüriäärse lohu juures tol ammu kadunud päikesepaistelisel päeval.
Nüüdseks ei tundnud peale Pelle teda arvatavasti mitte keegi nii hästi kui preili Andersson. Sageli, kui õpetaja istus tundide ajal temast ärapöördunult akna all ja kuulas, valdas Lauritsat äkitselt häbitunne, peaaegu nii, nagu olnuks ta alasti. Ta tundis end niivõrd läbinähtuna, paljastatuna ja läbipaistvana. Õpetaja kõrvad kuulatasid teraselt. Iga heli, mida Laurits mängis, oli tema vorminud, iga pausi, mille poiss tegi, oli tema lavastanud – too kõhn, vaikne, õiglane naine. Aastaid oli ta Lauritsat pidevalt lihvinud otsekui voolav oja väikseid kivikesi ning verminud omal moel tema mängu.
Kui õpetaja oleks Lauritsat nüüd kuulnud, oleks ta rahul olnud. Kaheksandikpausid kandsid ja üleminek neljandikakordidele oli ilmekas. Lauritsa parem käsi trillerdas viimast korda kuueteistkümnendikke mööda heliredelit alla, siis võttis vasak teema üle. Ta märkas, et hakkab higistama. Töömehe higi. Tillukesed piisad pritsisid laiali, kui ta pea tagasi heitis, kui parem käsi justkui nöörist tõmmatult õhku lendas, kaks takti viivitas ja siis ettevaatlikult tagasi klaviatuurile langes.
Välgusähvatus peas, tõdemushetk: siin on saal, žürii. Kuid Laurits ei lasknud end häirida.
Decrescendo.
Koos tempovahetusega vahetus helilaad, meeleolu, ja kõrvalteemas muutus lugu melanhoolseks. Selles oli otsekui küsiv hõige tulvil vaikset pettumust, just nagu oleks keset tühja lava üksildane Hamlet: olla või mitte olla? Ja äkitselt oli tunne, nagu tuleks see otse tema kurgust, tema elust.
Õhtusöök. Draama neljas pildis.
Esimene pilt.
Õhtune meeleolu. Laurits (5) ja tema ema (29) söögitoas. Isa (45) jõuab kliinikust koju.
Nad kuulevad majaukse sulgumist, ikka seesama heli, kui tema portfell eeskoja marmorpõrandale prantsatab, siis sammud – Frida läheb ta mantlit vastu võtma. Hooga avaneb uks: Magnus Simonseni etteaste. Ta läheb ringi ümber laua ja suudleb põgusalt abikaasat põsele.
„Lõpuks ometi,” ütleb Amy. „Me juba tahtsime sind otsima hakata.”
„Tere, kallis, andesta, et ma nii hiljaks jäin,” ütleb mees, paneb oma suure käe Lauritsa kuklale ja sasib tal narritades pead. Siis võtab ta lauaotsas istet.
Frida etteaste. Valge tanukesega ja valge põllega majapidajanna serveerib toitu, valgetel damastlinikutel valged portselankausid, mis auravad ja lõhnavad hästi. Magnus paneb käed kokku ja Laurits järgib tema eeskuju.
„Oh Issand Jeesus, tule, meil ise võõraks ole, Sa meile lauda kata, kõik õnnistada võta! Aamen,” palvetab Amy.
„Aamen, beemen,” ütleb Laurits.
Vaikus. Ema aitab tal liha lõigata ja tükeldab kartuleid. Isa jutustab, mis kliinikus toimus. Ema torkab aeg-ajalt vahele: „Kas tõesti?” Või: „Mida Ditlefsen selle kohta ütleb?” Või: „See on ju kohutav!”
Teine pilt. Pärast pearooga.
Oodates, millal Frida toob magustoidu ja kohvi, lööb Lauritsa isa ajalehe lahti ja ema üritab leida õiget silmapilku, millal saaks olulised asjad kõneks võtta. Laurits püüab niikaua mitte kedagi ärritada, kuni on oma magustoidu kätte saanud. Ta kõlgutab laua all jalgu, müksab seejuures ühtelugu lauajalga.
„Laurits, lõpeta!” ütleb Amy.
„Peaminister Erlander manitseb: sotsiaalse riigi mõte seisneb inimeste aitamises, aga mitte nende eest vastutuse võtmises,” loeb Magnus Svenska Dagbladet’i juhtkirja. „Nii-nii. Kui Tage Erlander poleks sotsialist, võiks temast veel tark riigimees saada.”
„Sina ju aitad ka inimesi, eks ole, isa? Sa teed nii, et nad paremini näeksid,” ütleb Laurits toitu mäludes.
„Kahjuks pole see veel kellelgi punaste suhtes silmi avanud,” poriseb Magnus ja keerab lehte.
„Laurits, täis suuga ei räägita,” kutsub Amy poega korrale. Abikaasa poole pöördudes ütleb:
„Noh, mina leian, et too Palme, kelle nad hiljuti riiginõunikuks tegid, on päris sümpaatne mees. Ma nägin teda televiisorist.”
Lauritsa isa pahvatab naerma.
„Õnneks pole naistel poliitikas midagi öelda, muidu loeks lõpuks ainult sümpaatia!”
Laurits kuhjab oma taldrikule kolm väikest pannkooki ja tõstab lusikaga mustikakeedist peale.
„Võib-olla ei peaks mehed siis nii palju sõda mängima,” väidab Amy vaikselt vastu.
„Miks mina ei tohi sõda mängida?” sekkub Laurits taas mäludes ja ajab taldrikust mööda kukkunud tumeda keedisepleki laudlinal laiali.
„Tõesti, kallis, sa peaksid pigem püüdma oma poega korralikult kasvatada, selle asemel et poliitika üle pead murda,” lausub Magnus, paneb ajalehe kokku ja hõikab üle ruumi: „Frida! Me vajame siin lappi!”
„Paistab vere moodi,” märgib Laurits rõõmsalt.
Isa vaatab talle range pilguga otsa.
„Laurits, nüüd aitab!” nähvab talle ema.
Kolmas pilt. Kohvijoomine.
„Preili Andersson käis täna siin,” ütleb Amy.
„Milline preili Andersson?” küsib Magnus hajameelselt ja rüüpab ehtsat oakohvi. Laurits keskendub oma pannkookidele.
„Lauritsa klaveriõpetaja.”
„Ahjaa, õige küll. Ja sa arvad ikka veel, et poiss peaks pigem klaverit klimberdama, selle asemel et skautide juures natuke võimelda?”
Laurits vaatab ema poole. Ema kaelal on punased laigud.
„Õpetaja paistab õige range olevat…”
„Järelikult asjalik inimene.”
„Ta ütles ka, et Lauritsal on annet,” jätkab Amy. „Ma ei ole niisiis eksinud.”
„Kullakene, kas ma olen iial jätnud muljet, nagu kahtleksin ma sinu hinnangus?” küsib Lauritsa isa ja tõuseb lauast.
„Ei, loomulikult mitte, ma ainult mõtlen…”
„Siis tuleb mul ilmselt endal talle kalapüüdmist õpetada. Et poisist ikka mees ka saaks.”
„Oi, jaa, kala püüdma!” hüüatab Laurits ja ajab oma veeklaasi ümber.
„Frida, issand hoia!” hõikab isa. „Kuhu see lapp jääb?”
Amy vaatab aknast välja.
Eesriie.
Isa oli armsa jumala järel kohe teine. See oli alati nii olnud. Laurits oli teda tingimusteta armastanud ja kartnud, ning vaid mõne kirikukülastuse järel oli temas tekkinud veendumus, et ei tohi pahandada