kuningalt ordeni – see oli Lauritsa arusaama järgi veel üks tõend tema jumalikkusest. Ja isegi kõikjalolus suutis ta isa kõigevõimsamaga sammu pidada: ta nägi kõike – Stalini abiga. Viimast hoidis ta oma kabinetis, kus too hõljus jäledas formaliinipurgis ja neid jälgis.
„Stalin näeb kõike,” oli Magnus rahulikult öelnud, kui Laurits esimest korda sinna pühamusse siseneda tohtis. Isa vaatas talle läbi oma suurte prillide otsa. „Kõike, Laurentius. Ka siis, kui mind kodus ei ole.”
Ta pani käe poja pea peale ja naeratas. Väiksem ja tühisem ei saa iial ollagi. Tehtud maatasa selle kuulutuse kaalukusest, aupaklikkuse raskusest.
Stalinit kartis ta rohkemgi veel kui doktor Lagerkrantzi ja tuumapommi. Ja ka ema ei tahtnud näpuotsagagi seda purki puudutada, kus hõljus suur, veresoontest ümbritsetud sinise iirisega silmamuna.
Veel nüüdki tundis Laurits ebamugavust, kui ta kamandati isa kabinetti „mõni sõna juttu ajama” ja see diktaatori detail teda riiulihämarusest põrnitses. Kontrollivalt. Karistavalt.
„Kui Stalin 1953. aastal suri, siis lahkas teda üks vene kolleeg patoloogiast,” jutustas isa alati, kui selleks võimalus avanes. „Iga arsti unistus, kas pole? Ta oli mulle teene võlgu – ma olin aidanud tal kunagi läände tulla. Jah! Tutvusi peab omama! Ja siis ma ütlesin: „Andrejevitš, reserveeri mulle üks silm, kui saad!” Ning me jagasime vennalikult, nii nagu head seltsimehed. Mina sain vasaku silma, endale võttis ta parema.”
Laurits uskus seda lugu. Ta uskus kõike, mida isa rääkis. Ta uskus jumalat.
Jumala kõrval, nii-öelda Peetruse funktsioonis, oli ristiisa Jon. Tema arvamus oli ainuke, mida Magnus kuulda võttis – ka siis, kui see teinekord tema enda omast erines. Lauritsale meeldis onu Jon, isegi väga, ja seda hoolimata asjaolust, et Jon oli isa kõige lähedasem sõber. Võib-olla aga just sellepärast. Kui onu Jon neil oli, muutus õhkkond soojemaks. Jon mängis tennist ja purjetas, kutsus teda Laurentiuseks, naljatas temaga ja tõi välismaareisidelt väikeseid kingitusi, mida Laurits aaretena hoidis. Väike puuelevant Aafrikast seisis tema toas raamaturiiulil ja Texas Rangersi pesapallikinnas – olgu rõhutatud: kasutamata – rippus trofeena seinal.
Onu Jon oli Odinvägenil sage külaline, tema tulekud katkestasid nii korrapäraselt argipäeva, et omakorda igapäevaseks olid muutunud summutatud meestehääled, mis segatuna sinise sigarisuitsuga Magnuse kabinetist välja tungisid, mõnikord isegi naerupahvakud; nende silinderkübarad, mida Frida käepärast hoidis, kui nad pärast klaasikest konjakit raamatukogus siirdusid looži koosolekule; nende tõsine usalduslikkus, kui nad arutasid asju, millest Laurits midagi ei mõistnud.
Mõnikord enne magamajäämist küsis Laurits endamisi, miks ei oleks võinud isa vähemalt natukenegi onu Joni moodi olla, või – veel parem – miks ei võinud onu Jon tema isa olla; ilmselgelt talus ta Lauritsat paremini ja teadis oluliselt täpsemalt, millist Matchboxi autot temasugune poiss parajasti hädasti vajas. Ent kuigi Laurits ei leidnud iial sellele küsimusele rahuldavat vastust, oli kuidagi lepitavalt rahustav see, et ilmselt vajas ka jumal nõuandjat. See muutis ta peaaegu inimlikuks.
Keskmise osa viimased kaheksandikud kõlasid vaikselt ja õrnalt; ta hoidis hinge kinni, et end koguda ja leida taas üles teema kergust, mis pidi nüüd helama veel mänglevamalt, vabanenumalt.
Ta lasi kuueteistkümnendikel vabalt voolata, hingas nohinal läbi nina välja – ja seal oli taas see naeratus. Pelle naeratus. Tema parim sõber, kes oli nüüd kuskil Hispaanias. Ilma temata.
Enne veel, kui nad joosta suutsid, olid Laurits ja Pelle koos liivakooke teinud ja kahtlemata jätkanud sõprust, mille olid sõlminud nende emad ammu enne poiste sündi. Oli üks must-valge foto, millel kaks noort viiekümnendate aastate daami, juuksed tupeeritud, seljas pliiatsseelik, istusid pingil, põlved viltu seatud ja näol lai kevadine naeratus. Pilt tulvil usaldust tuleviku ja elu vastu. Kolm aastat hiljem oli Vivian surnud, Pelle orvuks jäänud, vanaisa Oscar tema eestkostja ja Amy üksildane. Ainult see foto – Amy ja Vivian 1957 –, mis mustas raamis rippus Oscari raudteevahimajakese seinal, jutustas sellest, et kunagi oli kõik olnud teisiti. Laurits ja Pelle vaatasid seda sageli, kujutledes toda päeva, mil neid veel olemas polnud. Aga need naised seal olid kui võõrad ja poisid ei tundnud neist puudust.
See oli Lauritsa jaoks kõige toredam: pärastlõunal vanaisa Oscari köögilaua ääres, kaerapuder kaneeli ja suhkruga, kõrvale valgest klaaspudelist Julmusti limonaadi, ja vaikus, mis ümbritses tasast kopsimist, kui Oscar parandas puust jalale tõmmatud kinga, sellal kui Pelle ja tema koduste ülesannete kallal pead murdsid. Ajalehe krabisemine, Oscari kõhklev ümisemine. Pliidi all põlevate puude ja naha lõhn, soojus.
Loomulikult käis Pelle ka Simonsenide villas. Ilma et see oleks talle mingit muljet jätnud, hooletu enesestmõistetavusega, vabamalt kui keegi teine. Talle meeldis tüse Frida, samuti Frida tehtud maksaklimbisupp, Amy vastu oli ta viisakas ja Magnust kohtles täieliku aupakliku ükskõiksusega.
„See Pelle on üks kavaldaja,” leidis Magnus kord teed juues. „Paneb Lauritsale vaid rumalaid mõtteid pähe…”
„Ta on ometi nii viisakas poiss,” ütles Amy. „Mina küll temas midagi halba ei leia.”
„See’p see on,” vastas Magnus ja Laurits ei saanud enam lahti tundest, et isa hääles oli olnud virvendus austusest, mille sära polnud teda iial riivanud. Ta kirus end maapõhja, kuna ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas ise kavaldajaks saada.
Magnuse mõõdupuu järgi oli kõige rumalam mõte, mille Pelle iial Lauritsale pähe oli pannud, kindlasti see, et ei tohi kõike uskuda, mida talle räägitakse. Nad olid siis umbes üheksa-aastased, kui Pelle talle tõestas, et ta isa valetab.
Nad olid lipsanud pimedasse kabinetti, et Stalinit lähemalt uurida. Olid tõmmanud ninna naha ja sigarisuitsu lõhna ning ettevaatlikult seinal rippuvat sebranahka puudutanud. Hämar ruum oli tundunud veel jubedam kui muidu. Laurits hoidis end Stalinist kaugemale, kuid Pelle läks põrnitseva silmamuna juurde. Ta silmitses seda mõnda aega vaikides ja ütles siis:
„Ma pean sellest Oscarile rääkima.”
Pomm plahvatas järgmisel päeval.
„Tule, lähme vaatame seda silma veel.”
Laurits leidis, et ühest korrast oli täiesti piisanud. Kuid Pelle ei andnud järele. Lauritsa vastuväidetest hoolimata avas ta tasakesi ukse ja kadus lõvikoopasse. Vaikus koridoris värises. Või oli see Lauritsa süda? Ta ei suutnud sõbrale järgneda. Vahtis kui nõiutult pimedusse, mis oli Pelle neelanud. Too ilmus mõni sekund hiljem välja ja tõmbas ukse selja taga hoolimatult kinni. Laurits võpatas.
„See pole ilma peal Stalin. Papa ütles, et tol olnud pruunid silmad. Ja tema peab ometigi teadma.”
Laurits oleks kui keele alla neelanud, mitte ainult sellepärast, et pidi tunnistama, et Oscaril on õigus, vaid ka sellepärast, et ta sõber julges uksi paugutada ja tema isa suisa valetamises süüdistada. Ta oli hirmust peaaegu minestanud – mis siis, kui Pelle eksib?
Majauks avanes. Sammud. Pelle oli eksinud! Stalin oli nad tabanud, paljastanud – ja juba isa tuligi. Laurits haaras sõbral käest ja nad tormasid välja. Tormasid sissesõiduteelt alla, tormasid maanteele, tormasid helerohelistest kaskedest mööda, kaupmees Möllerist mööda. Alles kirikuplatsil jäid nad hingetult seisma.
„Professor valetab,” ütles Pelle ähkides.
Laurits oli kummargil ja ahmis õhku, käed puusa toetatud. Ta ei tõstnud pilku. Kõri kipitas. Ta oleks tahtnud nutta, kui see polnuks nii kohutavalt häbistav, ja lisaks veel ülestunnistus, et tal polnud õigus. Ta ajas end sirgu.
„Võta oma sõnad otsekohe tagasi, minu isa ei valeta!”
Ta tonksas Pellet rindu.
„Valetab küll.”
„Ei valeta.”
„Ahah, aga kuidas on selle lollaka looga kõõritamisest? See on ju samuti vale!”
„Kuidas sa seda nüüd nii hästi tead?”
„Silmad ei jää sugugi alatiseks kõõritama, kui ainult mingi