aga kohevad ja rohelised, mitte valged ja lamedad. (Üle ääre ajav karikas teeb kindlasti kõik läbimärjaks.) Ma võtan nüüd pisut, paremast, sest vasakus ei ole eriti midagi. Kui ma olin kolmene, võtsin kogu aeg hästi palju rinda, aga sellest ajast peale, kui neljaseks sain, on mul igasuguste värkidega nii palju tegemist, et ma võtan ainult pisut päeval ja õhtul. Tahaksin samal ajal rääkida ja juua, aga mul on ainult üks suu.
Hakkan peaaegu välja lülituma, aga mitte päriselt. Emme vist lülitus, saan sellest tema hingamise järgi aru.
Pärast uinakut ütleb Emme, et ta mõtles välja, et me ei pea mõõdulinti paluma, vaid saame ise ka joonlaua teha.
Me kasutame ära Iidse Egiptuse Püramiidi küljes olevat hommikusöögihelveste karpi, Emme näitab mulle, kuidas lõigata välja tema jala pikkune riba, sellepärast seda jalaks nimetataksegi, seejärel tõmbab ta selle peale kaksteist väikest kriipsu. Ma mõõdan tema nina, see on kaks tolli pikk. Minu nina on üks toll ja veerand, kirjutan selle üles. Emme paneb Joonlaua aegluubis kukerpalle tegema mööda Ukseseina, kus minu kõrgused on kirjas, ta ütleb, et olen kolm jalga ja kolm tolli pikk.
„Kuule,“ ütlen ma, „mõõdame Toa ära.“
„Mis asja, kas tervenisti?“
„Kas meil on midagi muud teha?“
Ta vaatab mind kummaliselt. „Vist mitte.“
Ma panen kõik numbrid kirja, näiteks Ukseseina kõrgus selle jooneni, kust Katus algab, on kuus jalga ja seitse tolli. „Tead mis,“ ütlen Emmele, „Iga korgiplaat on õige pisut suurem kui Joonlaud.“
„Ähh,“ lausub ta endale vastu pead laksates, „nende mõõt on vist ruutjalg, tegin joonlaua pisut liiga lühikese. Loeme siis lihtsalt plaadid ära, nii on kergem.“
Mina hakkan Voodiseina kõrgust lugema, aga Emme ütleb, et kõik seinad on ühekõrgused. Üks reegel on ka see, et seinte laius on sama mis Põranda laius, mina loen mõlemat pidi kokku üksteist jalga, see tähendab, et Põrand on ruudukujuline. Laud on ring, see ajab mind segadusse, aga Emme mõõdab ta ära keskelt, kust ta on hästi laiem, sealt on ta kolm jalga ja üheksa tolli. Minu tool on kolm jalga ja kaks tolli pikk ja Emme oma täpselt niisama palju, see on minust üks toll vähem. Siis tüdineb Emme mõõtmisest pisut ära ja me teeme sellele lõpu.
Ma värvin kõik numbrid eri värvi oma viie rasvakriidiga, mul on sinine, oranž, roheline, punane ja pruun, ning kui ma valmis saan, näeb paber välja nagu Vaip, aga veel segasem, ja Emme arvab, et võiksin seda õhtusöögi ajal lauakattena kasutada.
Täna õhtul valin spagetid, meil on ka värsket brokolit, mida ma ei vali, see on meile lihtsalt hea. Ma lõikan brokoli Siksak-noaga tükkideks, vahepeal neelan paar tükki tervelt alla ka, kui Emme ei vaata, ja ta ütleb: „Oi, kuhu see suur tükk on kadunud?“, aga tegelikult ei ole ta pahane, sest toored asjad teevad meid eriti elavaks.
Emme ajab kõik kuumaks Pliidi kahel rõngal, mis lähevad punaseks. Mul ei ole lubatud nuppe katsuda, sest Emme töö on teha nii, et meil ei juhtuks kunagi sellist tulekahju, nagu Telekas näeb. Kui rõngad kunagi millegi vastu puutuvad, näiteks käteräti või isegi meie riiete vastu, hakkavad leegid kõike oma oranžide keeltega limpsima ja põletavad Toa süteks ning meie köhime ja lämbume ja kisame maailma suurima valu käes.
Mulle ei meeldi keeva brokoli lõhn, aga see pole nii hull kui rohelised oad. Köögiviljad on kõik päris, aga jäätis on Telekas, tahaksin, et ka see oleks päris. „Kas Taim on toores asi?“
„Nojah, aga mitte selline, mida süüakse.“
„Miks tal enam õisi pole?“
Emme kehitab õlgu ja segab spagette. „Ta väsis ära.“
„Ta peaks magama minema.“
„Ta on üles ärgates ikka väsinud. Võib-olla ei ole tema potis olevas mullas piisavalt toitu alles.“
„Ta võib minu brokoli endale saada.“
Emme naerab. „Mitte sellist toitu, taimede toitu.“
„Me võiksime seda Pühapäevakingiks küsida.“
„Mul on juba niigi pikk nimekiri asjadest, mida küsida.“
„Kus?“
„Lihtsalt peas,“ ütleb Emme. Ta tõmbab spagetiussi välja ja hammustab seda. „Neile meeldib vist kala.“
„Kellele?“
„Taimedele, neile meeldib halvaks läinud kala. Või olid need kalaluud?“
„Väkk.“
„Võib-olla järgmine kord, kui kalapulki sööme, võiksime tükikese Taime alla matta.“
„Mitte minu omast.“
„Olgu, tükike mõnest minu omast.“
See, miks mulle spagetid kõige rohkem meeldivad, on lihapallide laul, ma laulan seda, kui Emme meie taldrikuid täidab.
Pärast õhtusööki toimub midagi imelist – me valmistame sünnipäevakooki. Vean kihla, et see tuleb delicioso, peal niisama palju küünlaid, kui minul on vanust, ja need põlevad, mida ma pole kunagi päriselt näinud.
Mina olen parim munapuhuja, ma panen selle veniva möksi lakkamatult välja voolama. Koogi jaoks pean kolm tükki puhuma, ma kasutan nöpsikut pildilt „Impressioon. Päikesetõus“, sest hirmus hobune saaks vist vihaseks, kui ma „Guernica“ seinalt alla võtaksin, kuigi ma panen alati nöpsiku kohe tagasi. Emme arvab, et „Guernica“ on parim meistriteos, sest see on kõikse rohkem päris, aga tegelikult on see üks suur segadus: hobune kisab ja näitab suuri hambaid, sest temasse on torgatud oda, lisaks on seal üks härg ja naine, kes hoiab löntis last, kes ripub, pea alaspidi, ja silma meenutav lamp, ja kõige hullem on suur kobakas jalg pildi nurgas, ma kardan alati, et see astub mulle peale.
Ma tohin lusika puhtaks limpsida, seejärel paneb Emme koogi Pliidi kuuma kõhtu. Mina proovin munakoortega ühekorraga žongleerida. Emme püüab ühe kinni. „Väikesed nägudega Jackid?“
„Ei,“ lausun ma.
„Kas teeme neist soolataina pesad? Kui me homme peedid üles sulatame, saame mahla kasutada, et tainast lillaks värvida…“
Ma raputan pead. „Paneme need Munamaole juurde.“
Munamadu on veel pikem kui kogu Tuba ümberringi, me oleme teda teinud sellest ajast peale, kui ma olin kolmene, ta elab Voodi all keras ja kaitseb meid. Enamik tema mune on pruunid, aga mõni koht on valge, mõnele on pliiatsite või rasvakriitide või Pastakaga muster joonistatud või jahuliimiga midagi peale kleebitud – hõbepaberist kroon ja kollasest paelast vöö ning niidijupid ja salvrätitükid juusteks. Tema keeleks on nõel, mis hoiab kinni punast niiti, mis temast otse läbi jookseb. Me ei võta enam eriti Munamadu välja, sest mõnikord ta läheb sassi ja tema munad lähevad aukude juurest katki või tulevad isegi lahti ning me peame neid tükke mosaiigi tegemiseks kasutama. Täna panen tema nõela uue muna ühest august sisse ja pean muna raputama, kuni see tuleb teravana teisest august välja, see on üsna keeruline. Nüüd on ta kolm muna pikem, ma kerin ta eriti ettevaatlikult uuesti kokku, nii et ta mahub hästi Voodialusesse.
Koogi ootamiseks kulub tunde ja tunde, me hingame imehead lõhna sisse. Seejärel, kui kook jahtub, teeme asja, mille nimi on glasuur, aga see ei ole klaasist, see on vees ära sulatatud suhkur. Emme määrib seda üle terve koogi. „Nüüd võid šokolaadikommid peale panna, kuni mina käsi pesen.“
„Aga meil pole šokolaadikomme.“
„On!“ ütleb ta, hoides üleval väikest kotti ja raputades seda sahh-sahh. „Ma panin kolm nädalat tagasi paar tükki pühapäevakingist kõrvale.“
„Kaval Emme. Kus sa neid hoidsid?“
Ta tõmbab suul nagu luku kinni. „Mis siis, kui mul on mõni teine kord peidupaika vaja?“
„Ütle mulle!“
Emme ei naerata enam. „Karjumine teeb mu kõrvadele