teegi, ma lihtsalt vaatan sõrmega.“ See on nagu tilluke kraater.
Me nihutame Laua Vanni kõrvale, et saaksime päevitada Vaibal otse Katuseakna all, kus on eriti soe. Ma laulan laulu „Kui päike kaob metsade taha“, Emme lugu „Täis päikest maa“, mina valin laulu „Täis päikest on su naeratus“. Seejärel tahan ma natuke võtta, vasak on täna pärastlõunal eriti koore moodi.
Jumala kollane nägu muudab silmalaud seestpoolt vaadates punaseks. Kui ma silmad lahti teen, on kõik vaatamiseks liiga ere. Mu sõrmed teevad Vaibal varje, väikesi ja kokkusurutuid.
Emme tukastab.
Ma kuulen mingit heli ning tõusen teda äratamata püsti. Pliidi juurest kostab õrn kraapiv hääl.
Elus asi, üks loom, täitsa päris, mitte Telekast. See on Põrandal ja sööb midagi, võib-olla pannkoogipuru. Sellel on saba, ma arvan, et see on… see on hiir.
Lähen lähemale ning see kaob viuhh Pliidi alla, nii et vaevalt näen seda. Ma ei teadnudki, et miski võib nii kiiresti liikuda. „Oo Hiir,“ sosistan, et teda mitte hirmutada. Niimoodi tulebki hiirega rääkida, „Alice’is“ öeldi nii, aga tema räägib kogemata oma kassist Dinah’st ning hiir läheb närviliseks ja ujub minema. Ma panen nüüd käed palveks kokku: „Oo Hiir, tule tagasi, palun, palun, palun…“
Ma ootan tunde, aga ta ei tule.
Emme magab kindlasti.
Ma teen külmkapi lahti, tema sisemuses ei ole väga palju asju. Hiirtele meeldib juust, aga meil pole juustu alles. Võtan leiva välja, pudistan pisut taldrikule ja panen selle maha sinna kohta, kus Hiir oli. Ma teen end kükitades hästi pisikeseks ning ootan veel tunde ja tunde.
Seejärel juhtub kõige imelisem asi, Hiir pistab nina välja, see on terava otsaga. Ma hüppaksin peaaegu õhku, aga ei hüppa siiski, olen hoopis hästi vagusi. Ta tuleb puru juurde ja nuusutab. Ma olen vaid umbes kahe jala kaugusel, tahaksin, et mul oleks mõõtmiseks Joonlaud käepärast, aga tema on Voodialusesse Karpi ära pandud ning ma ei taha end liigutada ja Hiirt ehmatada. Ma vaatan tema käsi, vurre ja keerdus saba. Ta on päriselt elus, ta on kõige suurem elus asi, mida ma olen iial näinud, miljoneid kordi suurem kui sipelgad või Ämblik.
Siis prantsatab miski Pliidile nätaki. Ma karjun ja astun kogemata taldrikule peale, Hiir on läinud; kuhu ta läks? Kas raamat tegi ta katki? See on ruumiline raamat „Lennujaam“, ma vaatan kõikide lehtede vahele, aga teda pole seal. Pagasi kättesaamise ala on rebenenud ega tõuse enam püsti.
Emmel on veider nägu ees. „Sa hirmutasid ta ära,“ karjun tema peale.
Tal on Prügikühvel käes ning ta pühib taldrikukilde kokku. „Mida see põrandal tegi? Nüüd on meil kaks suurt taldrikut ja üks väike järele jäänud, see on kõik…“
Kokk „Alice’is“ loobib imikut taldrikute ja kastruliga, mis lapsel peaaegu nina peast viib.
„Hiirele meeldis puru.“
„Jack!“
„Ta oli päris, ma nägin teda.“
Emme sikutab Pliidi välja, Ukseseina alumises osas on pisike pragu, ta võtab hunniku hõbepaberit ja hakkab sellest tehtud kuulikesi prakku toppima.
„Ära tee. Palun.“
„Anna andeks. Aga kus on üks, seal on ka kümme.“
Selline matemaatika on pöörane.
Emme paneb hõbepaberi käest ja hoiab mul tugevasti õlgadest kinni. „Kui me laseme tal siia jääda, haaravad varsti võimu tema pojad. Varastavad meie toitu, toovad oma räpaste käppadega pisikuid sisse…“
„Nad võivad minu toitu süüa, mul ei ole kõht tühi.“
Emme ei kuula. Ta lükkab Pliidi tagasi Ukseseina vastu.
Pärast kasutame pisut teipi, et „Lennujaama“ raamatu Angaari lehekülg paremini püsti seisaks, aga Pagasi kättesaamise ala on parandamiseks liiga katki.
Me istume keras Kiiktoolis ning Emme loeb mulle kolm korda „Kaevur Dylanit“, see tähendab, et tal on kahju. „Küsime Pühapäevakingiks ühe uue raamatu,“ ütlen ma.
Ta tõmbab suu kõveraks. „Ma küsisin juba, paar nädalat tagasi. Tahtsin sulle seda sünnipäevaks kinkida. Aga tema ütles, et ma ei tüütaks teda; kas meil ei ole neid juba terve riiul täis?“
Ma vaatan üle tema pea Riiuli poole. Sinna mahuks veel sadu raamatuid, kui me paneksime mõned teised asjad Voodialusesse Munamao kõrvale. Või Kapi otsa… aga seal elavad Kindlus ja Labürint. Nii keeruline on välja mõelda, kus kõikide asjade kodu on, Emme ütleb mõnikord, et me peame asju ära viskama, aga mina leian neile tavaliselt koha.
„Ta arvab, et me peaksime lihtsalt kogu aeg telekat vaatama.“
See kõlab toredasti.
„Siis läheks meie aju pehmeks nagu temal,“ ütleb Emme. Ta kummardab ettepoole, et võtta „Suur lasteluuletuste raamat“. Ta loeb mulle ette need, mis mina igalt lehelt välja valin. Minu lemmikumad on Jacki omad, näiteks „Jack Sprat“ või „Väike Jack Horner“.
Jack, ole nüüd nobe,
Jack, ole kärmem veelgi,
Jack, hüppa üle küünlaleegi.
Ta vist tahtis näha, kas ta suudab hamet mitte põlema panna. Telekas on kõigil hoopis pidžaamad, tüdrukutel öösärgid. Minu magamise T-särk on mu suurim, selle õla kohal on auk, kust mulle meeldib sõrme sisse pista ja end kõditada, kui ma olen välja lülitumas. Siis on veel „Jackie Wackie puding ja pirukas“, aga kui ma lugemise selgeks sain, nägin, et tegelikult on selle pealkiri „Georgie Porgie“. Emme muutis selle minu jaoks ära, see ei ole valetamine, see on lihtsalt teesklemine. Sama lugu oli sellega:
Jack, Jack, pillimehe poeg,
varastas sea ja minema poeb.
Tegelikult on raamatus kirjas Tom, aga Jack kõlab paremini. Varastamine on see, kui poiss võtab midagi, mis kuulub mõnele teisele poisile, sest raamatutes ja Telekas on kõigil inimestel asjad, mis on ainult nende omad – see on keeruline.
Kell on 05:39, nii et me võime õhtust süüa, täna on kiirnuudlid. Kuni need kuumas vees on, otsib Emme piimapakilt raskeid sõnu, et mind proovile panna, näiteks „toiteväärtus“, mis tähendab seda, mis toidu sees on, ja „pastöriseeritud“, see tähendab, et laserkiired on pisikud ära lõhkunud. Ma tahan veel kooki süüa, aga Emme ütleb, et kõigepealt mõnusalt mahlased peedikuubikud. Siis saan kooki, nüüdseks on see üsna krõbe, ja Emme sööb ka veidi.
Ma ronin Kiiktoolile, et otsida Riiuli kaugemast otsast üles Mängude Karp, täna valin Kabe ja mina mängin punaste nuppudega. Nupud on nagu väikesed šokolaadikommid, aga ma olen neid palju kordi limpsinud ja nad ei maitse millegi moodi. Nad jäävad magneti võluga laua külge kinni. Emmele meeldib kõige rohkem Male, aga see paneb mul pea valutama.
Telekaajal valib ta loodusplaneedi, seal matavad kilpkonnad oma mune liiva sisse. Kui Alice seent süües pikaks kasvab, saab Tuvi vihaseks, sest ta arvab, et Alice on vastik uss, kes tahab tema tuvimune nahka pista. Nüüd tulevad kilpkonnabeebid koortest välja, aga kilpkonnaemad on juba läinud – see on veider. Huvitav, kas nad kunagi meres kohtuvad ka – emad ja beebid –, kas nad tunnevad üksteist ära või äkki ujuvad nad üksteisest lihtsalt mööda.
Loodus saab liiga kiiresti läbi ning ma vajutan kahe mehe peale, kellel on jalas vaid lühikesed püksid ja tossud ja kes leemendavad higist. „Oi, lüüa ei tohi,“ ütlen neile. „Jeesuslapsuke saab pahaseks.“
Kollaste pükstega mees virutab karvasele mehele vastu nägu.
Emme oigab, nagu tal oleks valus. „Kas me peame seda vaatama?“
Ma ütlen talle: „Kohe tuleb politsei viiiiiu-viiiiiu-viiiiiu-viiiiiu ja pistab need halvad tüübid vangi luku taha.“
„Tegelikult on poks… vastik, aga see on