ta mind näeks?“
„Ei, ei. Jää nüüd magama,“ ütleb Emme mulle.
„Ütle seda lutikate asja.“
„Head ööd, head und, ära lase lutikatel pureda end.“
Lutikad on nähtamatud, aga ma räägin nendega ja mõnikord loen neid üle, eelmine kord jõudsin kolmesaja neljakümne seitsmeni. Ma kuulen lüliti klõpsatust ja valgus kaob samal sekundil. Emme ronib Päevateki alla.
Ma olen mõnel õhtul Vana Paganat läbi liistude näinud, aga mitte kunagi tervenisti ja lähedalt. Tema juustes on natuke valget ja need on lühemad kui tema kõrvad. Võib-olla muudab tema pilk mind kiviks. Zombid hammustavad lapsi, et neid elavaks surnuks muuta, vampiirid imevad neid, kuni nad lonti vajuvad, sookollid riputavad neid jalgupidi üles ja mugivad ära. Hiiglased võivad niisama halvad olla, „Olgu elus või olgu surnd, jahvatan ta kondid ja saab tast leib mul’“, aga Jack jooksis kuldmune muneva kanaga minema ja libistas end hästi kiiresti mööda Oavart alla. Hiiglane ronis talle järele, kuid Jack hüüdis oma Emmet, et too kirve tooks, see on selline asi nagu meie noad, aga suurem, ning tema Emme oli liiga hirmul, et ise Oavart maha raiuda, ja kui Jack maha jõudis, tegid nad seda koos ja Hiiglane kukkus kõmaki maha, nii et kogu tema sisikond tuli välja, hahaa. Siis sai Jackist Hiiglasetapja Jack.
Huvitav, kas Emme on juba välja lülitunud.
Ma püüan alati Kapis silmad hästi tugevasti kinni pigistada ja kiiresti välja lülituda, et ma ei kuuleks Vana Pagana tulekut. Siis ma ärkan üles ja on juba hommik, mina olen Emmega Voodis ja võtan natuke rinda ja kõik on korras. Aga täna olen ma ikka sisse lülitunud, kook kihiseb mu kõhus. Ma loendan keelega ülemisi hambaid paremalt vasakule, kuni saan kokku kümme, seejärel alumisi hambaid vasakult paremale ja teistpidi tagasi, pean iga kord kümme kokku saama, kaks korda kümme on kakskümmend, nii palju hambaid mul ongi.
Piip-piip’i ei kosta, nüüd peab kell juba palju üle üheksa olema. Loen uuesti oma hambad üle ja saan üheksateist. Tegin vist midagi valesti või on üks kadunud. Ma näkitsen õige pisut sõrme ja siis veel natuke. Ma ootan tunde. „Emme?“ sosistan ma. „Kas ta tuleb või ei?“
„Tundub, et mitte. Tule siia.“
Ma kargan püsti, tõukan Kapi ukse lahti ja olen kahe sekundiga Voodis. Päevateki all on eriti kuum, ma pean jalad välja pistma, et need ära ei kõrbeks. Ma võtan palju, kõigepealt vasakult, siis paremalt. Ma ei taha magama jääda, sest siis ei ole enam minu sünnipäev.
Mind tabavad valgussähvatused, need torgivad mu silmi. Vaatan kissitades Päevateki alt välja. Emme seisab Lambi kõrval ja kõik on ere, seejärel kostab klõps ja kõik on taas pime. Jälle valge, ta laseb sellel kolm sekundit niimoodi olla, siis pime, siis sekundiks valge. Emme vahib üles Katuseakna poole. Jälle pime. See vist aitab tal uuesti magama jääda.
Ma ootan, kuni Lamp on lõplikult välja lülitatud. Sosistan pimeduses: „Kas said valmis?“
„Anna andeks, et su üles ajasin,“ ütleb ta.
„Pole midagi.“
Ta ronib tagasi Voodisse, külmem kui mina, ma põimin käed ümber tema keskkoha.
Nüüd ma olen viis aastat ja üks päev vana.
Rumal Peenis seisab kogu aeg hommikul püsti, ma surun ta alla.
Kui me pärast pissimist käsi nühime, laulan laulu „On kogu maailm Tema käes“, rohkem kätelaule mulle meelde ei tule, aga näpulindude laul on sõrmedest.
„Lenda ära, Peetrus,
lenda ära, Paulus.“
Minu kaks sõrme tuhisevad läbi Toa ja peaaegu põrkavad õhus kokku.
„Tule tagasi, Peetrus, tule tagasi, Paulus.“
„Ma arvan, et tegelikult on nad inglid,“ lausub Emme.
„Mis?“
„Oi ei, anna andeks, pühakud.“
„Mis on pühakud?“
„Eriti pühad inimesed. Nagu tiibadeta inglid.“
Olen segaduses. „Kuidas nad siis õhku saavad tõusta?“
„Ei, nemad on näpulinnud, nemad oskavad küll lennata. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et neile on pandud nimed püha Peetruse ja püha Pauluse, kahe Jeesuslapse sõbra järgi.“
Ma ei teadnud, et tal on veel sõpru peale Ristija Johannese.
„Tegelikult istus püha Peetrus ükskord vangis…“
Ma naeran. „Beebid ei istu vangis.“
„See juhtus siis, kui nad olid täiskasvanuks saanud.“
Ma ei teadnudki, et Jeesuslaps suureks kasvab. „Kas püha Peetrus on paha?“
„Ei, ei, ta pandi eksikombel vangi, pahad politseinikud panid ta sinna. Aga ta muudkui palvetas, et ta välja saaks, ja tead mis? Üks ingel laskus alla ja lõi ukse lahti.“
„Lahe,“ lausun ma. Aga mulle meeldib rohkem, kui nad on lapsed ja jooksevad koos paljalt ringi.
Kostab naljakat kopsimist ja kraaps-kraaps. Katuseaknast tuleb valgus sisse, tume lumi on peaaegu kadunud. Emme vaatab ka üles, ta naeratab pisut, palve vist toimis.
„Kas praegu on ikka veel see võrdne asi?“
„Ah et pööripäev?“ küsib ta. „Ei, nüüd hakkab valgus tasahaaval võitjaks jääma.“
Ta lubab mul hommikuks kooki süüa, seda pole ma kunagi varem saanud. See on krõbedam, aga ikka hea.
Telekast tuleb üsna uduselt multikas „Lemmikloomad!“, Emme muudkui liigutab Jänkut, aga too ei tee neid eriti teravamaks. Ma teen lillast paelast tema traadist kõrva külge lipsu. Soovin, et „Tagahoovi sõbrad“ oleksid Telekas, ma pole nendega juba ammu kokku saanud. Pühapäevakink ei ole veel kohal, sest Vana Pagan ei tulnud eile õhtul, tegelikult oli see parim osa minu sünnipäevast. Me ei palunud nagunii midagi põnevat, palusime uusi pükse, sest mu mustadel pükstel on põlvede kohal augud. Minul pole aukude vastu midagi, aga Emme ütleb, et ma näen nendega välja nagu kodutu, aga ta ei oska selgitada, mida see sõna tähendab.
Pärast vanni mängin riietega. Emme roosa seelik on täna hommikul madu, ta tülitseb minu valge sokiga. „Mina olen Jacki parim sõber.“
„Ei, mina olen Jacki parim sõber.“
„Ma virutasin sulle.“
„Ma panin sulle nätaka ära.“
„Ma panen sulle oma lendava laskelennukipumbaga tou kirja.“
„Aga minul on hiigelsuur megatransformerirelv…“
„Kuule,“ ütleb Emme, „kas mängime palli?“
„Meil ei ole enam Rannapalli,“ tuletan talle meelde. Ta läks kogemata pauguga katki, kui ma ta jalaga hästi kiiresti vastu Köögikappi lõin. Ma tahtsin nõmedate pükste asemel hoopis uut palli küsida.
Aga Emme ütleb, et me võime ise palli teha, ning me kägardame kokku kõik lehed, millel ma olen kirjutamist harjutanud, paneme need poekotti ja pigistame seda, kuni see meenutab pisut palli, seejärel joonistame sellele hirmsa kolme silmaga näo. Sõnapall ei lenda nii kõrgele kui Rannapall, aga iga kord, kui me ta kinni püüame, teeb ta valjusti kraps. Emme oskab kõige paremini palli kinni püüda, aga mõnikord teeb see tema haigele randmele haiget, ning mina oskan kõige paremini visata.
Kuna hommikusöögiks oli kook, sööme pühapäevaseid pannkooke hoopis lõunaks. Pannkoogijahu ei ole eriti palju alles, nii et koogid on õhukesed ja suured, mulle see meeldib. Mina saan neid kokku lappida, mõni murdub pooleks. Moosi on vähe, nii et me segame ka selle sisse vett.
Minu pannkoogi nurgast tilgub moosi, emme nühib Käsnaga Põrandat. „Kork hakkab ära kuluma,“ ütleb ta läbi hammaste, „kuidas me seda