hiljem lehekülgi välja rebitud; kummipaelaga kokku köidetud kontserdipiletid; minu lõputunnistus; ajaleheväljalõiked minu esimese näituse kohta. Ja fotod pojast, keda ma armastasin nii tugevasti, et see näis võimatu. Kuldaväärt fotod. Nii vähe kellestki, keda nii väga armastati. Nii väike mõju maailmale, ometi nii määrav mõju mulle.
Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja avan karbi ning võtan välja kõige pealmise foto: polaroid-ülesvõte, mille tegi leebe olemisega ämmaemand sel päeval, mil poeg sündis. Ta on pisike roosa raasuke ja paistab vaevu haiglateki seest välja. Pildi peal on mu käed klammerdunud tema ümber veidralt, nagu omane äsja emaks saanule, kes upub armastusse ja kurnatusse. Kõik oli juhtunud nii suure kiiruga, olnud nii hirmuäratav, nii erinev raamatutest, mida olin raseduse ajal lausa neelanud, kuid armastus, mida olin valmis talle pakkuma, ei vankunud kordagi. Äkitselt tunnen end hingetuna, panen foto tagasi ja surun karbi spordikotti.
Jacobi surm on esilehekülje uudis. See karjub mulle vastu bensiinijaamast, millest möödun, nurgapealse poe eest ja bussipeatuse järjekorrast, kus seisan, justkui poleks ma teistest inimestest mingil moel erinev. Justkui ma ei põgenekski.
Kõik räägivad sellest õnnetusest. Kuidas see küll juhtuda sai? Kes võis seda teha? Iga peatusevahe toob värskeid uudiseid ja peade kohal hõljuvad kuulujutukatked, mida mul pole võimalik vältida.
See oli must auto.
See oli punane auto.
Politsei vahistab kohe kellegi.
Politseil pole juhtniite.
Minu kõrval istub üks naine. Ta avab ajalehe ja äkitselt tundub mulle, nagu vajutaks keegi mulle raskuse rinnale. Jacobi nägu vaatab mulle otsa; verevalumites silmad vaatavad mind etteheitvalt, et ma ei suutnud teda kaitsta, et lasin tal surra. Sunnin ennast talle otsa vaatama ja kõva klomp pitsitab mu kõri. Mu pilk muutub häguseks ja ma ei eralda enam sõnu, aga seda polegi vaja – olen näinud mõnd versiooni sellest artiklist igas ajalehes, mida olen täna silmanud. Murest murtud õpetajate tsitaadid; pildid tee äärde toodud lilledest; uurimine – alustatud ja siis edasi lükatud. Teisel fotol on kollastest krüsanteemidest pärg kujuteldamatult väikesel kirstul. Naine turtsatab ja hakkab rääkima: tundub, et poolenisti endale, aga võib-olla arvab ta, et mul on oma seisukoht.
„Kohutav, kas pole? Ja veel vahetult enne jõule.”
Ma ei ütle midagi.
„Sõita niimoodi peatumata minema.” Ta puhistab uuesti pahaselt. „Pange tähele,” jätkab naine, „viis aastat vana. Milline ema laseb selles vanuses lapsel üksinda üle tee minna?”
Ma ei suuda end tagasi hoida – lasen kuuldavale nuukse. Ilma et arugi saaksin, voolavad kuumad pisarad mööda mu põski taskurätikusse, mis mulle hoolitsevalt pihku surutakse.
„Vaeseke,” ütleb naine, nagu lohutaks väikest last. Pole selge, kas ta peab silmas mind või Jacobit. „Ei suuda ette kujutada, ega?”
Aga ma suudan ja tahan talle öelda, et ükskõik mida ta ka ette ei kujutaks, on kõik tegelikult tuhat korda hullem. Ta otsib mulle uue taskurätiku, kortsulise, kuid puhta, ja keerab ajalehel uue lehekülje, et lugeda, kuidas Cliftonis jõulutulesid süüdatakse.
Ma ei arvanud iial, et põgenen. Ma ei arvanud iial, et mul on vaja seda teha.
3
Ray rühkis üles neljandale korrusele, kus ööd-päevad kestva palavikulise politseitöö tempo andis maad vaiksetele vaipkattega kabinettidele – seal tegutses löögivõimeline kriminaaluurimisosakond ja töötati üheksast viieni. Talle meeldis siin kõige rohkem õhtuti, kui ta sai ilma katkestamata töötada oma laual alaliselt kõrguva toimikute kuhja kallal. Ta sammus läbi avatud kontori, mille ühte eraldatud nurka oli tehtud kriminaalinspektori kabinet.
„Kuidas infotunnis läks?”
Hääl ehmatas meest. Ta pöördus ja nägi Kate’i, kes istus oma laua taga. „Neljas ekipaaž on muide minu endine vahetus. Ma loodan, et nad vähemal teesklesid, et on asjast huvitatud.” Ta haigutas.
„Läks enam-vähem hästi,” ütles Ray. „Nad on hea punt ja kui miski muu nende vaimu erksana ei hoia, siis see juhtum kindlasti.” Rayl oli õnnestunud seda surmaga lõppenud otsasõitu infotunni teemade hulgas hoida nädal aega, kuid nüüdseks oli see paratamatult kõrvale lükatud, kuna teised tööd tulid peale. Ta andis endast parima, et jõuda kõigi ekipaažideni ja neile meelde tuletada, et nende abi vajatakse endiselt. Ta koputas sõrmega oma kellale. „Mida sa sellisel kellaajal veel siin teed?”
„Lappan meedias avaldatud üleskutsetele saabunud vastuseid,” vastas Kate, tõmmates pöialdega üle väljatrükitud paberikuhja servade. „Mitte et sellest just erilist kasu oleks.”
„Mitte midagi, mida tasuks lähemalt uurida?”
„Null,” vastas Kate. „Mõni tähelepanek halbade autojuhtide kohta, kummaliselt silmakirjalikud hinnangud vanemliku järelevalve kohta ja tavapärane peast põrunute ja hullumeelsete rivistus, nende hulgas üks sell, kes kuulutab „teist tulemist”.” Ta ohkas. „Meil on hädasti läbimurret tarvis – midagi, millega edasi minna.”
„Ma saan aru, et see on masendav,” ütles Ray, „aga pea vastu, see läbimurre tuleb. See tuleb alati.”
Kate oigas ja tõukas oma tooli paberikuhjast eemale. „Ma ei usu, et mind on kannatlikkusega õnnistatud.”
„See tunne on mulle tuttav.” Ray istus naise töölaua äärele. „See on uurimise nüri osa – see osa, mida telesarjades ei näidata.” Ta naeratas Kate’i kurva näoilme peale. „Aga tasu on seda kõike väärt. Mõtle vaid: nende paberilipakate seas võib olla selle juhtumi lahenduse võti.”
Kate silmitses oma lauda umbusklikult ja Rayle ajas see naeru peale.
„Ära muretse, ma teen meile teed ja aitan sind.”
Nad lasid silmad üle igast välja trükitud paberilehest, kuid ei leidnud ühtegi infokildu, mida Ray oli lootnud avastada.
„Olgu, vähemalt on see järjekordne asi, mis nimekirjast maha tõmmata,” ütles ta. „Aitäh, et nii kauaks jäid, et kogu seda materjali läbi käia.”
„Mis sa arvad, kas me leiame selle juhi üles?”
Ray noogutas veendunult. „Me peame seda uskuma, sest kuidas muidu saaks keegi teine meisse uskuda? Mul on olnud sadu juhtumeid: ma pole neid kõiki lahendanud – sugugi mitte –, aga ma olen alati olnud veendunud, et vastus on kohe nurga taga.”
„Jupats ütles, et sa pöördusid abi saamiseks „Crimewatchi”1 poole.”
„Jah. See on otsasõitude ja sündmuspaigalt põgenemiste korral tavaline – eriti kui asi puudutab last. See kaalub üles selle siin, paraku.” Ta viitas paberihunniku poole, mida nüüd ei oodanud enam muu kui paberihunt.
„Pole midagi,” ütles Kate. „Ma ei pane ületunde pahaks. Eelmisel aastal ostsin endale esimese päris oma kodu ja ausalt öeldes on see rahakotile paras koormus.”
„Sa elad üksinda?” Ray mõtles, kas ta võib tänapäeval sellist küsimust küsida. Tema politseinikuks olemise ajal oli poliitiline korrektsus jõudnud seisu, kus kõigest veidigi isiklikumast tuli kauges kaares mööda minna. Mõne aasta pärast pole inimestel vist enam üldse võimalik juttu ajada.
„Enamiku ajast,” vastas Kate. „Ma ostsin selle korteri ise, aga mu noormees peatub minu juures päris tihti. Meie mõlema jaoks parim lahendus, ma arvan.”
Ray võttis laualt tühjad kruusid. „Olgu, mine nüüd parem koju,” ütles ta. „Su kutt imestab, kus sa oled.”
„Pole midagi, ta on kokk,” ütles Kate, kuid tõusis samuti püsti. „Tema vahetused on veel hullemad kui minu omad. Kuidas sinuga on? Kas sinu naine ei kurda su ületundide pärast?”
„Ta on sellega harjunud,” ütles Ray valjema häälega, et vestlust jätkata, kui ta oma kabinetist mantlit võtma läks.