nagu nad selle kohta ütlesid, millele järgnes karjatus, kuid mitte keegi autot ei näinud. Oleme politseinikke koolide juurde lastevanematega rääkima saatnud, oleme mõlemal pool Enfieldi puiesteed lendlehti jaganud ja kutsunud üles inimesi tunnistusi andma. Teede ääres on siiani sildid ja Kate tegeleb nende väheste kõnedega, mis tänu siltidele on saabunud.”
„Midagi kasulikku?”
Jupats raputas peab.
„Üsna lootusetu, boss.”
Ray jättis tema pessimismi tähelepanuta. „Millal „Crimewatchi” üleskutse eetrisse läheb?”
„Homme õhtul. Meil on olemas õnnetuse rekonstruktsioon ja saate tegijad on lisanud mõned arvutisimulatsioonid selle kohta, milline auto võiks välja näha, ning seejärel näitavad nad lõiku, mille juhtivinspektor koos teleinimestega kokku pani.”
„Pean paluma, et keegi jääks kauemaks tööle, et iga niidiots pärast saate eetrisse minemist kätte saada,” ütles Ray rühmale. „Ülejäänuga saame hakkama aeglasemas tempos.” Tekkis paus ja ta vaatas lootusrikkalt ringi. „Keegi peaks siia jääma …”
„Minul pole selle vastu midagi.” Kate lehvitas käega ja Ray vaatas teda tunnustavalt.
„Kuidas on lood selle udutulega, mida Phil mainis?” küsis Ray.
„Volvo tehas on andnud meile selle artikli numbri ja meil on nimekiri autoremondi töökodadest, kuhu seda artiklit on viimase kümne päeva jooksul saadetud. Malcolmil on ülesanne nendega ühendust võtta – alustades kohalikest – ja hankida kõigi autode numbrid, mis on avariist saadik parandusse toodud.”
„Hüva,” ütles Ray. „Küsitlusi läbi viies peame seda meeles, aga pange tähele, et see on vaid üks kild tõendist – me ei saa olla sada protsenti kindlad, et see auto, mida me otsime, on üldse Volvo. Kes tegeleb valvekaamerate salvestistega?”
„Meie, boss,” tõstis Brian Walton käe. „Oleme üle vaadanud kõik lindistused, mis meil on õnnestunud kätte saada: kõik salvestised tänavakaameratest ja piirkonna äridest ja bensiinijaamadest. Oleme otsustanud vaadata ajavahemikku pool tundi enne ja pool tundi pärast otsasõitu, kuid sellele vaatamata on vaja läbi vaadata sadu tunde materjali.”
Ray krimpsutas nägu, kui mõtles ületundideks ettenähtud eelarvele. „Näidake mulle kaamerate nimekirja,” ütles ta. „Meil pole võimalik kõiki neid läbi vaadata, nii et ootan teie ettepanekuid selle kohta, milliseid eelistada.”
Brian noogutas.
„Päris palju, mille kallale asuda,” ütles Ray. Vaatamata kõhklustele naeratas ta enesekindlalt. Kaks nädalat oli möödunud kuritööle vahetult järgnenud „kuldsest tunnist”, mil süüdlase avastamise võimalused on parimad, ning kuigi tiim töötas vahetpidamata, polnud nad edasi liikunud. Enne halva uudise teatamist pidas ta pausi. „Küllap teid ei üllata, et kõik puhkused on tühistatud, kuni pole tulnud teistsugust korraldust. Mul on kahju ja ma teen kõik selleks, et te saaksite jõulude ajal oma perede juures olla.”
Kui inimesed kabinetist väljusid, oli kuulda mõningast torisemist, kuid mitte keegi ei hädaldanud ja Ray teadis, et seda ei juhtugi. Olgugi et keegi ei öelnud seda välja, mõtlesid siiski kõik, milliseks kujunevad jõulud sel aastal Jacobi ema jaoks.
4
Minu meelekindlus lööb kõikuma peaaegu kohe, kui Bristolist lahkun. Ma polnud mõelnud, kuhu mul on minna. Suundusin pimesi läände, mõeldes, et võib-olla lähen Devonisse või Cornwalli. Meenutan igatsevalt lapsepõlve koolivaheaegu; kuidas me Eve’iga pulgakommidest ja päikesekreemist kleepuvatena rannas liivalosse ehitasime. Mälestused tõmbavad mind mere poole; eemale kolmerealistest Bristoli puiesteedest, eemale liiklusest. Tunnen lausa füüsilist hirmu nende autode ees, mis ei jaksa oodata möödasõidukeelu lõpuni, kuni buss peatusesse keerab. Uitan mõnda aega sihitult ringi, seejärel ulatan kümme naela Greyhoundi busside kõrval asuva piletikioski müüjale, kes on minu sõidusihi suhtes sama ükskõikne kui ma ise.
Buss sõidab üle Severni silla ja ma vaatan all vahutavat hallisegust vett, mis on Bristoli kanal. Buss on vaikselt anonüümne ja siin ei loe keegi Bristol Posti. Mitte keegi ei räägi Jacobist. Toetan selja uuesti vastu istet. Olen surmväsinud, kuid ei söanda silmi sulgeda. Kui ma magan, siis ründavad mind õnnestuse pildid ja helid; kummitab teadmine, et õnnetust poleks pruukinud üldse juhtuda, kui oleksin olnud paar minutit kiirem.
Greyhoundi buss sõidab Swanseasse ja ma vaatan vargsi enda ümber ringi, et näha, kes minuga koos sõidavad. Peamiselt on tegemist tudengitega, kes kuulavad kõrvaklappidega muusikat ja on süüvinud ajakirjadesse. Üks minuvanune naine loeb mingeid pabereid ja teeb veeristele märkmeid. Tundub naeruväärne, et ma pole kunagi varem Walesis käinud, kuid nüüd olen rõõmus, et mul siin sidemeid pole. See on ideaalne koht uue alguse jaoks.
Väljun bussist viimasena ja ootan peatuses seni, kuni buss on minema sõitnud ja Bristolist lahkumisel tekkinud adrenaliin on vaid kauge mälestus. Nüüd, kui olen jõudnud juba Swanseasse, pole mul aimugi, kuhu minna. Üks mees on kõnniteel kägaras; ta vaatab üles ja pomiseb midagi arusaamatut ning ma taganen. Siia ei saa ma jääda ja ma ei tea, kuhu minna, nii et hakkan kõndima. Mängin endaga: järgmisel võimalusel keeran vasakule, ükskõik kuhu tee viib; teisel nurgal pööran paremale; otse esimese ristmikuni. Ma ei loe teeviitasid, vaid valin igas sõlmes kõige väiksema teeotsa, kõige vähem valitud võimaluse. Tunnen, et mul hakkab pea ringi käima – lausa hirmutavalt. Mida me teen? Kuhu ma lähen? Huvitav, kas mõistuse kaotamine ongi selline? Ja siis ma taipan, et mind ei huvita. Enam pole sellel tähtsust.
Ma kõnnin kilomeetrite kaupa ja Swansea jääb selja taha. Hoian heki äärde, kui autod minust mööduvad, ja seda teevad nad üha harvem nüüd, mil õhtu hakkab saabuma. Olen pannud spordikoti seljakoti kombel seljale ja koti sangad soonivad õlgadele rante, kuid mu tempo ei rauge ja ma ei peatu. Kuulen vaid enda hingamist ja tunnen end rahulikumalt. Ma ei luba pähe mõtteid sellest, mis on juhtunud või kuhu ma lähen, ma lihtsalt kõnnin. Sikutan taskust välja telefoni ja vaatamata, kui mitu vastamata kõnet mulle on tulnud, viskan selle enda kõrvale kraavi. Telefon kukub plärtsatusega kraavipõhja kogunenud vette. See on viimane kild, mis seob mind mu minevikuga, ja peaaegu kohe tunnen end vabamalt.
Jalad hakkavad valutama, aga ma tean, et kui peatun ja tee kõrvale pikali heidan, ei suuda ma enam tõusta. Võtan hoogu maha ja kuulen selja tagant lähenevat autot. Astun mururibale ja keeran teelt kõrvale, kuniks auto minust möödub, kuid selle asemel, et nurga taha kaduda, auto hoopis pidurdab ja peatub minust viis meetrit eespool. Pidurid sahisevad vaikselt ja õhus on heitgaasi lõhna. Veri kohiseb mu kõrvus ning ilma pikemalt mõtlemata pööran ümber ja jooksen, kott vastu selgroogu tagumas. Jooksen kohmakalt, villid saabastes hõõrumas. Higi voolab mööda selga ja rindade vahelt. Ma ei kuule enam autot ning kui üle õla vaatan ja sellest liigutusest peaaegu tasakaalu kaotan, näen, et sõiduk on kadunud.
Seisan totralt tühjal teel. Olen nii väsinud ja näljane, et ei suuda selgelt mõelda. Hakkan isegi kahtlema, kas seda autot üldse oligi, või olen sellele vaiksele teele oma kujutlustes projekteerinud kummide sahina vastu asfalti, sest midagi muud ma oma peas ei kuulegi.
Pimedus laskub. Tean, et olen nüüd ranniku lähedale jõudnud: tunnen huultel soola maitset ja kuulen, kuidas lained vastu kallast laksavad. Loen sildilt „Penfach” ja kõik on nii vaikne, et kui ma läbi küla kõnnin, on mul tunne, nagu oleksin loata võõral maal. Vaatan akende poole, mille ette on külma talveõhtu jaheduse kaitseks tõmmatud kardinad. Selges ja heledas kuuvalguses paistab kõik kahemõõtmeline ning mu vari on välja venitatud. Kõnnin läbi küla, kuni avaneb vaade alla lahele, mida ümbritsevad kaljud kõrguvad justkui kaitsvalt liivase rannariba ümber. Valin alla mere äärde laskumiseks käänulise tee, kuid varjud on petlikud ja tühjus jalgade ees ajab mind paanikasse. Jalg libiseb kividel ja ma karjatan. Ajutiselt seljakotiks muudetud spordikott paneb mu taaruma, ma kaotan tasakaalu ja kukun ning veeren ja libisen ülejäänud tee alla. Niiske liiv krudiseb mu all, hingan sisse ja ootan, kas kuskilt valutab. Aga kõik on korras. Mõtlen hetkeks, kas olen tõesti füüsilise valu suhtes immuunseks muutunud: äkki polegi inimkeha loodud samal