vastasseinale. Ta oli alati silma all hoidnud selle inimese fotot, kellele uurimine keskendus; ta oli seda teinud alates ajast, mil temast sai kriminaaluurija ja ülemus ütles talle pahuralt, et pastaka imemine on tore ja hea küll, aga Ray ei tohiks kunagi unustada, „mille pärast me seda suppi helbime”. Fotod olid tollal olnud tema töölaual, kuni ühel päeval aastaid tagasi tuli Mags tema kabinetti. Ta tõi mehele midagi – hetkel ei meenunud Rayle, mis see oli, kas mõni maha ununenud kaust või võib-olla lõunasöögipakike. Ta mäletas, et tundis ärritust segamise pärast, kui Mags alt valvelauast helistas, et teda üllatada, ning kuidas see ärritus muutus süütundeks, kui ta taipas, et naine oli võtnud vaevaks teda töö juurde vaatama tulla. Nad olid tee peal peatunud, et vaadata Ray kabinetti ja tervitada Magsi endist ülemust, kellest oli selleks ajaks saanud politseikomissar.
„Vean kihla, et sul on siin imelik olla,” oli Ray öelnud, kui nad tema kabinetti jõudsid.
Mags oli naernud. „Tundub, nagu ma polekski siit ära olnud. Võid ju tüdruku politseist ära võtta, kuid politseid ei saa tüdrukust kunagi välja.” Magsi ilme oli olnud elav, kui ta kabinetis ringi käis ja sõrmedega õrnalt üle Ray laua tõmbas.
„Kes see teine naine on?” oli ta meest õrritanud ja kätte võtnud foto, mis oli asetatud toetuma vastu nende perepilti, mis Ray töölaual raamis seisis.
„Ohver,” oli Ray vastanud ning võtnud pildi õrnalt Magsi käest ja asetanud tagasi lauale. „Tema kallim pussitas teda seitseteist korda, sest tüdruk hilines tee serveerimisega.”
Kui Mags ka oli sellest šokeeritud, ei lasknud ta seda välja paista. „Sa ei hoia fotot kausta vahel?”
„Mulle meeldib, kui see on silma all,” ütles Ray, „seal, kus ma ei saa unustada oma kohust ega seda, miks ma ületunde teen, kelle nimel see kõik toimub.” Naine oli seepeale noogutanud. Ta mõistis Rayd paremini, kui mees sellest mõnikord aru sai.
„Aga mitte meie pildi kõrval. Ray, palun.” Ta oli sirutanud käe, võtnud jälle foto ja vaadanud kabinetis otsivalt ringi, kus oleks sellele sobivam koht. Magsi pilk jäi pidama unustatud korktahvlile kabineti ühes nurgas. Ta võttis mehe laualt topsist rõhknaela ja kinnitas naeratava surnud naise pildi otsustavalt tahvli keskele.
Ja seal see seisis.
Naeratava naise kallim oli mõrvas ammu süüdi mõistetud ja selle tüdruku asemele olid üksteise järel ilmunud uute ohvrite pildid. Ühe vana mehe olid teismelised röövlid surnuks peksnud; üks taksojuht oli seksuaalselt rünnanud nelja naist; ja nüüd rahulolevalt koolivormis särav Jacob. Kõik nad lootsid Ray peale. Ta skaneeris eelmisel õhtul märkmikku tehtud märkmed ja valmistus hommikuseks koosolekuks. Tal polnud eriti midagi, millest kinni hakata. Kui arvuti piipitades teatas, et on lõpuks tööle hakanud, raputas Ray end mõttes. Neil ei pruugi olla pikka juhtlõngade nimekirja, kuid neil on siiski, mille kallal tööd teha.
Veidi enne kella kümmet marssis Ray kabineti uksest sisse Jupats ja tema tiim. Jupats ja Dave Hillsdon võtsid kohad sisse kahel madalal toolil, mis olid seatud kohvilaua äärde; teised seisid samal ajal kabineti tagumises otsas või toetusid vastu seina. Kolmas tool oli jäetud tühjaks rüütellikul vaikival kokkuleppel ja Rayle ajas naeru peale, kui Kate pakutud kohast keeldus ning läks Malcolm Johnsoni kõrvale kabineti tahaotsa. Tiimi koosseisu oli täiendatud kahe patrullist ajutiselt üle toodud politseinikuga, kes näisid end kiiruga laenatud ülikondades ebamugavalt tundvat, ja konstaabel Phil Crockeriga Collisioni uurimisüksusest.
„Tere hommikust kõigile!” ütles Ray. „Ma ei hoia teid kaua kinni. Tahan tutvustada teile Brian Waltonit esimesest ja Pat Bryce’i kolmandast patrullist. Tore on teid meie hulgas näha ja kuna tegemist on palju, siis pole muud, kui lööge käed külge.” Brian ja Pat noogutasid jaatavalt. „Hüva,” jätkas Ray. „Selle koosoleku eesmärk on uuesti üle vaadata, mida me teame Fishpondsi otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise kohta, ning kuidas uurimisega edasi minna. Nagu te võite ette kujutada, on ülemkonstaabel selle juhtumi juures väga kärsitu.” Ta vaatas oma märkmeid, kuigi teadis nende sisu peast. „Esmaspäeval, 26. novembril kell 16.28 sai häirekeskus kõne naiselt elukohaga Enfieldi puiesteel. Naine oli kuulnud kõva pauku ja seejärel karjatust. Selleks ajaks kui ta välja jõudis, oli kõik juba juhtunud ja Jacobi ema kükitas lapse kohal tee peal. Kiirabi reageeris kuue minutiga ja Jacob tunnistati surnuks juba sündmuskohal.”
Ray pidas hetkelise pausi, et lasta juurdluse tõsidusel pärale jõuda. Ta vaatas Kate’i poole, ent naise ilme oli neutraalne ja Ray ei teadnud, kas ta tundis kergendust või nukrust selle üle, et Kate’il oli õnnestunud nii hästi kaitsemehhanismid üles ehitada. Kate polnud ainuke, kes oli emotsioonidest nähtavalt üle. Kui mõni võõras oleks ruumisviibijaid vaadanud, oleks ta võinud oletada, et selle väikese poisi surm ei läinud neile kellelegi korda, aga Ray teadis, et see oli neid kõiki puudutanud. Ta jätkas koosolekut.
„Jacob sai eelmisel kuul viieaastaseks ja oli äsja läinud Becketti tänaval asuvasse St Mary kooli. Otsasõidu päeval oli Jacob olnud pikapäevarühmas ja tema ema oli samal ajal tööl. Ema tunnistuse kohaselt kõndisid nad kodu poole ja rääkisid päevasündmustest, kui ta lasi Jacobil käest lahti ja poiss jooksis üle tee nende kodu poole.
Ema sõnade järgi oli laps varemgi niimoodi teele jooksnud – tal polnud head ohutaju ja ema hoidis tal tee ääres alati käest kinni.” Välja arvatud sel korral, lisas ta endamisi. Korraks hajunud tähelepanu, mida naine endale iial andestada ei suuda. Rayd läbis judin, mida ta ei suutnud alla suruda.
„Kui hästi Jacobi ema autot nägi?” küsis Brian Walton.
„Mitte eriti. Ta väidab, et auto ei pidurdanud sugugi, vaid hoopis kiirendas, enne kui Jacobile otsa sõitis, ja ei puudunud palju, et ta isegi oleks alla jäänud; tegelikult ta kukkuski ja sai haiget. Kohalejõudnud politseinikud märkasid tema vigastusi, kuid ta polnud nõus, et nendega tegeletakse. Phil, kas sa saad meile sellest olukorrast pildi visandada?”
Phil Crocker, kabinetis olijatest ainsana politseivormis, oli avariide uurija, kellel olid aastatepikkused kogemused maanteepolitseis, ja seetõttu pöördus Ray liiklusavariide korral alati kõigepealt just tema poole.
„Ega palju öelda ole.” Phil kehitas õlgu. „Vihmase ilma tõttu pole meil rehvijälgi, nii et ma ei oska öelda auto arvatavat sõidukiirust ega seda, kas sõiduk enne kokkupõrget pidurdas. Me leidsime umbes kahekümne meetri kaugusel otsasõidu kohast väikese plastmassitüki ja ekspertiis on kinnitanud, see on kild Volvo marki auto udutulest.”
„See juba on midagi,” ütles Ray.
„Ma andsin üksikasjad Jupatsile edasi,” ütles Phil. „Kuid peale selle pole mul kahjuks midagi.”
„Tänud, Phil.” Ray vaatas uuesti oma märkmeid. „Jacobi lahkamisaruande järgi suri ta tugeva löögi tagajärjel tekkinud trauma tõttu. Tal oli mitmeid luumurde ja põrnarebend.” Ray oli ise lahkamise juures käinud – mitte asitõendite kogumise vajadusest, vaid pigem sellepärast, et ei talunud mõtet Jacobist üksinda külmas surnukambris. Ta oli vaadanud, ilma et oleks näinud, hoides pilku Jacobi näol ja keskendudes tõenditele, mida patoloog oli katkendlike helikildudena kuuldavale toonud. Neil mõlemal oli hea meel, kui protseduur läbi sai.
„Sündmuskohalt kogutud tõendite põhjal otsime väikest sõidukit, nii et kõrvale saab jätta bussid või suuremad neljarattaveolised. Patoloog avastas Jacobi kehalt klaasikilde, aga ma saan aru, et nende hulgas ei ole midagi sellist, mis seostuks ühe kindla autoga – on mul õigus, Phil?” Ray vaatas sündmuskohauurija poole, kes noogutas.
„See klaas ei ole spetsiifiline ühelegi sõidukile,” ütles Phil. „Kui meil oleks süüdlane käes, siis võiks tema riiete küljest leida samasuguseid kilde – neist on peaaegu võimatu lahti saada. Kuid me ei leidnud sündmuskohalt rohkem klaasikilde, mis annab alust arvata, et kokkupõrkes tuuleklaas küll mõranes, kuid ei purunenud. Leidke mulle see auto ja me paneme ohvrilt leitud klaasikillud sellega klappima, kuid ilma autota …”
„Vähemalt aitab see meil väita, et auto võib olla avariiline,” ütles Ray, püüdes anda positiivset kaalu neile vähestele uurimistulemustele, mis neil olemas olid. „Jupats, ole nii hea ja tee kokkuvõte