terve minut, enne kui ta julges telefoni puudutada. Käed värisesid nii kõvasti, et raske oli metalset eset käes hoida.
Ta tundis sõrmede all numbreid, nende kontrollimiseks polnud vaja telefoni teistpidi keeratagi.
Loomulikult, muu pole ju mõeldavgi…
Ta pani telefoni ettevaatlikult diivanilauale ja tegi tiiru ümber diivani. Seejärel veel ühe…
Raamat lebas endiselt põrandal. Koos sellega oli riiuli pealt ka tolmutorte alla kukkunud, kuid nii raamat kui ka telefon olid pealt täiesti puhtad, see sai tähendada vaid ühte asja. Mõlemad esemed olid sinna pandud üsna hiljuti.
Ta leidis köögist võetuseprotokolli. Viis kortsus A4 lehte, iga väiksemgi ese, mille pollarid tema korterist kaasa olid võtnud, oli hoolikalt kirja pandud. Kolmanda lehekülje keskelt leidis ta otsitava.
103. Raamat, J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”
Sõnum oli täiesti selge. Keegi oli raamatu pollarite laost tagasi toonud ja koos telefoniga tema korterisse sokutanud. Täpselt nagu Erman oli öelnud, on Mäng kõikjal, ja toa põrandal lebav raamat kinnitas, et erandiks pole isegi kapo.
Kuradi kurat!
Ta prantsatas diivanile, vahtis laual olevat telefoni ja vedas sõrmedega läbi juuste.
Üks kord, mitu korda; tugevamini. Juuksekarvad tulid lahti ja jäid sõrmede vahele kinni, aga ta ei pannud seda peaaegu tähelegi.
Telefon võib olla ka koopia.
Ta oli oma telefoni tookord kaks aastat tagasi Mange juurde jätnud, hiljem viis Becca selle sealt leitud asjade lattu. Hiljem oli ta välja uurinud, et telefoni omanikuks oli Acme Teleteenused, ja arvatavasti said nad selle tagasi.
Aktsiaselts ACME Teleteenused, PayTag-grupi liige…
Ta lõpetas juuste katkumise, lükkas juuksekarvad sõrmede vahelt hajameelselt maha ja sirutas taas käe telefoni poole.
Telefoni pind oli katsudes jahe, ta tõstis mobla valguse poole ja keeras, kuni leidis õige nurga. Paar väikest tsemendikriimustust klaasil esikülje ühes nurgas sellest korrast, mil ta Birkastanis müüri peal kõikus ja tätoveeritud lihaseline gorilla, kelle uksele ta oli väikese hoiatussõnumi maalinud, püüdis teda sealt kätte saada.
Koopia my ass!
Teadmine jõudis kohale samal sekundil, kui ta põrandal telefoni nägi. See on tema oma.
Juba enne, kui ta karbi alumise sahtli kaant kergitas, hakkas ta aimama, mis seal võiks peituda.
Ta reageeris lõhna peale. Terav, õline lõhn, mis talle nii tuttav oli.
Ta tõstis kaane aeglaselt üles. Kitsa pruuni päraga musta revolvrit nähes hakkas ta pulss kiiremini lööma.
Ta surus maha otsekohe tekkinud soovi relv kätte võtta. Selle asemel kummardus ta ettepoole ja silmitses revolvrit nii hoolikalt kui sai. Erinevalt paljudest oma kolleegidest polnud ta eriti relvahuviline. Põhimõtteliselt ainsad relvad, millest ta oli tulistanud, olid politseiameti SIG Sauer ja ihukaitserühma varustusse kuuluv kompaktne automaatkarabiin. Kuid võrreldes püstoli või automaatkarabiiniga oli revolver üsna lihtne relv. Relva keskel asus trummel, kus tavaliselt on kuus padrunit.
Pära, toru, päästik ja suur kukk, mida sai pöidlaga vinnastada – see oligi põhimõtteliselt kõik.
Tömp toru tegi relva välimuse kõhedusttekitavaks, meenutades veidi buldogi nina.
Ta mõõtis revolvritoru läbimõõtu ettevaatlikult väikese sõrme otsaga. Läbimõõt oli umbes sama suur nagu tema teenistusrelvalgi. Üheksa millimeetrit või selle ringis, aga tal oli kuskilt meelde jäänud, et revolvri kaliibrit mõõdetakse tavaliselt tuhandiktollides. Ta püüdis peast arvutada, kuid see läks otsekohe sassi.
Väikesel laual oli lugemislamp, ta pani selle põlema ja tõstis üles, nii et see valgustas metallkarbi sisemust.
Täpselt trumli alt leidis ta graveeritud teksti.
Cal. 38 ja seejärel pikem number, kindlasti relva seerianumber. See tuleks loomulikult üles kirjutada. Ta otsis käekotist märkmiku ja pliiatsi. Kontrollis hoolikalt veel kord, et kõik numbrid õigesti kirja saavad, joonistas numbrid paksult üle, et protsessi venitada. Et ajule tegevust leida.
Kuid ajapikendus oli ainult ajutine.
Pagan küll, mis see õieti on, mille ta leidis?
Ta laotas passid enda ette lauale ja lehitses need läbi.
Kõik viis passi olid välja antud seitsmekümnendate lõpus, nendes oli isa pilt.
Mõnel pildil olid tal prillid, vuntsid või habe, mõnel oli juuksevärv loomulikuga võrreldes veidi teistsugune. Ainsana oli kõikidele passidele ühine see, et üheski neist ei olnud isa õiget nime. Ta piilus metallkarbi poole, võitles veel kord sooviga revolver kätte võtta.
Kuid ka selle võitluse võitis politseikoolitus.
Relv oli karbis ohutu, selle puudutamine ilma kinnasteta tähendaks ainult selle rikkumist oma sõrmejälgedega. Kuid relva uurimine ilma seda puudutamata ei tee midagi.
Ta pistis pastaka revolvritorusse, tõstis selle detsimeetri võrra ülespoole ja proovis relva teistpidi keerata. Trummel avanes mõne sentimeetri võrra ja kui ta relva veel keeras, libises see täiesti lahti. Kuus padrunipesa, täpselt nagu ta oli arvanudki, ja kõikidest paistsid messingivärvi lamedad põhjad. Relv on seega laetud.
Kahel padrunil olid lööknõelast tekkinud selged jäljed, mis tähendab, et relvast oli tulistatud, ülejäänud neli padrunit olid täiesti terved.
Järsku tekkis tal üks mõte. Ta oleks pidanud seda muidugi kohe taipama, selle asemel et märkmikuga mässata.
Ta pani revolvri lauale ja otsis kotist oma mobiili.
Siin pole kindlasti mingit levi, kuid sel pole tähtsust. Ta otsis telefonil kaameraikooni ja tegi revolvrist mitme nurga alt kiiresti mõned pildid. Seejärel pani ta relva ettevaatlikult karbi põhja tagasi.
Ta vaatas kella, viimane aeg on tööle minna. Aeg mingisugune otsus teha.
Ta korjas passid kiiresti kokku, avas oma koti ja pistis need koti sisetaskusse. Mõnesekundilise mõtlemise järel pani ta samasse ka raha, kuid revolvri juures lõi ta kõhklema – relv tekitas temas hirmu. Ta ei saa jätta revolvrit Stigssoni kambale, see on täiesti välistatud. Aga teisalt ei tahtnud ta seda mingil tingimusel algul töö juurde, hiljem koju Micke juurde kaasa võtta. Aga võib-olla on ka mingi muu võimalus?
Ta kõhkles veel paar sekundit, lõi siis raske kaane kinni ja keeras lukku. Siis võttis ta kasti ühte kätte, viskas koti üle õla ja läks ukse poole.
Ta jäi mõneks sekundiks seisma, käsi ukselingil, ja kuulatas. Siis tegi ta väikese ukse lahti, piilus lähima kaamerasilma poole ja läks teeseldud rahulikkusega tagasi seifi juurde. Ta pani kasti oma kohale, nägi kõvera võtmega seifi ust lukustades mõnevõrra vaeva, ja lahkus ruumist.
„Tahaksin teada, kas pangaseifi kasutamiseks sõlmitud lepingust on võimalik koopiat saada?” küsis ta klaasleti taga istuvalt mehelt. „Peale selle tahaksin sõlmida uue lepingu, mis on ainult minu nimel. Kõige parem, kui saaksin seda teha otsekohe…”
Ta pani telefoni käest, õngitses raamatu põrandalt üles ja lehitses seda väriseva käega.
Stockholmi linna raamatukogu, Bagarmosseni osakond oli kirjas raamatu siseküljel oleval templil, pärast mõningast otsimist leidis ta ka väljaandmise aasta – 1986.
Kuid käte värisemine sai sisse overdrive’i, kui ta luges esimesele leheküljele jäetud teadet. Konksulised vanaaegsed tähed, üsna sarnane papsi käekirjaga.
SEITSE | Just because you’re paranoid…
Ta