aga misjaoks?”
„Sest see on kaliiber 38, mis on valmistatud enne 1986. aastat…”
„Mida…?”
„Ole nüüd, Rebecca, revolver on teoreetiliselt mõeldav OPR…”
„Ma ei saa hästi aru, Nina…”
„Olof Palme relv.”
Mõneks hetkeks tekkis vaikus, kuni kuuldud info Rebeccale kohale jõudis.
„Aga tapja kasutas ju 357 Magnumit? Holmér telekas rääkis…”
Ta oli seda pilti aastate jooksul kindlasti sada korda näinud. Pressikonverents lääni politseiülemaga, kes enesekindlalt kõlgutas käes kahte tugevat revolvrit.
„Noh, Holméril õnnestus paraku enamik asju sassi ajada, kaasa arvatud ka relv. Asi on nii, Rebecca: 38 ja 357 kuulid on ühesuurused, erinevus on ainult padruni pikkuses. Mõnesid 38 variante saab edukalt kasutada 357 laskemoonaga, sellepärast tahavad tehnikud teha proovitulistamise kõikidele vanadele relvadele, mis OPR-profiiliga sobivad. Mu sõber, kes tehnilises osakonnas töötab, saaks selle järgmisel nädalal sisse võtta…”
„Okei, loomulikult… Kuule, Nina, ma pean sulle tagasi helistama, keegi tahab minuga rääkida… Suur tänu abi eest,” lisas ta juurde. „Helistan sulle järgmisel nädalal, siis läheme lõunat sööma…”
Ta katkestas kõne, pani mobiili laua peale ja toetas end aeglaselt seljatoe vastu. Paari sekundi pärast tõmbas ta kirjutuslaua sahtli lahti ja võttis sealt mõned paberid. Pärast pangaseifi külastust ei osanud ta pusletükke omavahel kuidagi kokku panna.
Kuni hetkeni, mil pangaseifi kasutamiseks sõlmitud lepingu koopia välja ilmus.
Ta oli olnud täiesti kindel, et seif on Henke oma. Aga ta eksis. Seif oli üüritud 1986. aastal, tema enda ja Henke nimi oli veidi allpool, märgitud kui muud isikud, kellel on ligipääs seifile.
Teiste sõnadega teadis Henke seifi olemasolust arvatavasti sama vähe kui tema isegi.
Meeldetuletus maksmata jäänud tasu pärast oli kindlasti saadetud neile mõlemale, erinevus oli ainult selles, et Henke posti olid politseinikud arvatavasti ära võtnud, enne kui Henke seda lugedagi jõudis. Seifi peidetud saladused polnud seega Henke omad, vaid selle inimese omad, kelle nimi seisis Omaniku real. Inimene, kellele võtmekimp kuulus enne, kui Henke selle päris.
Erland Wilhelm Pettersson.
Nende isa.
Kui ta oli kahekümne meetri kaugusel, hakkas bussi suunatuli vilkuma.
Ta andis endast maksimumi.
Buss hakkas peatusest liikuma.
Kümme meetrit alles.
Kaheksa.
Viis.
Vahemaa ei kahanenud enam.
Siis hakkas see tasapisi taas suurenema, kui buss Slusseni poole liikudes hoo sisse sai.
Kurat!
Ta tundis, kuidas magu kokku kisub, sai esimesele kõõksatusele jaole ja püüdis seda alla neelata. Sundis jalgu edasi liikuma…
Neljakandiline bussisiluett muutus üha väiksemaks.
Teine kõõksatus jõudis peaaegu suhu.
Buss kadus vaateväljast.
Aga ta ei saanud nüüd alla anda.
Kolmandat kõõksatust ei jõudnud ta kinni pidada, ta tegi mõned ebakindlad sammud, et mitte oma jalgu täis oksendada.
Kindla peale on läinud vähemalt üks minut sellest, kui buss Slussenisse jõudis, mis tähendab, et ta jõuab igal juhul liiga hilja kohale. Buss on selleks ajaks juba mööda Skeppsbrod teel city poole.
Tal tuleb lihtsalt hea õnne peale loota.
Viimati oli ta Erman-look-a-like’i näinud metroojaama juures, võib-olla läheb ta ka nüüd sinna?
Kui veab, saab ta tüübi piletihalli uste juures kätte.
Tal on vaja ainult paarisekundilist lähikontakti…
Ta keeras paremale Götgatsbackenile ja sundis oma kanged jalad mööduma linnamuuseumi paremast nurgast.
Magu andis märku, et on valmis uut laadungit üles saatma, kuid samal hetkel avanes tema ees vaade Ryssgårdenile ja ta jäi poolelt sammult seisma. Ta köhatas kurgust välja kibeda okseklombi ja sülitas selle suunurgast välja. Kopsudes kõrvetas, süda tagus rinnus nii kõvasti, et valu pani teda alateadlikult silmi kissitama, kuid ta ei lasknud väljakut silmist. Kuskil kõikide nende inimeste hulgas peab ta olema.
Või vähemalt peaks.
Või…
Mitte…
Raisk!
Pulss hakkas tasapisi aeglasemaks muutuma, maokrambid andsid järele. Ta astus veel mõned sammud. Tüübist polnud ikka veel jälgegi. Ta oli kas jõudnud juba metroosse minna või sõitnud bussiga edasi city poole.
Tema kuradi tüüpiline ebaõnn!
Adrenaliinilaks hakkas vaibuma, koos sellega tuli tal peaaegu minestus peale. Ta toetas käed põlvedele, köhis välja veel ühe oksemaitselise rögaklombi ja saatis selle sillutisele.
„Kuradi jäledik,” sisistas keegi temast paremal, aga see oli talle ükskõik.
Tundus, nagu tiirleksid munakivid jalge all aeglaselt vastupäeva, higi voolas mööda selga, tegi vöökoha märjaks ja värvis viimase heledama laigu särgi peal tumedaks.
Ta kummardus veelgi allapoole, et veri pähe voolaks. Seisis selles asendis mõne minuti ja kogus ennast.
Kui maa jalge all enam ei tiirelnud, hingas ta sügavalt sisse ja pööras ringi. Samal silmapilgul nägi ta vastavat tüüpi. Kõigest kaheksa kuni kümne meetri kaugusel, lifti klaaspuuris. Valge särk, ülikonnapüksid, hooletult üle õla heidetud hele pintsak.
Ehkki riietus oli hoopis teistsugune, mehel oli habe aetud ja ta oli tunduvalt kõhnem ning nägi pealegi ka täiesti normaalne välja, oli ta Ermaniga kuradi sarnane.
Koguni vastikult sarnane…
Tal on vaja veel lähemale pääseda, olla selles päris kindel.
HP astus mõned kobavad sammud ettepoole, seejärel veel mõned, ja samal silmapilgul hakkas lift allapoole liikuma. Ta kiirendas tempot, sundis jalgu sõna kuulama.
Tänav neelas mehe jalad, seejärel ülakeha ja täpselt enne, kui pea kadus, vaatas HP mehele silma.
Pühakuratküll…
Miks, pagana pärast, oli isal salajane pangaseif võltspasside, tuhandete dollarite ja suurekaliibrilise revolvriga?
Kui tegemist oleks olnud spiooniromaaniga, oleks vastus selge olnud, kuid kurat küll, jutt on ju tema isast. Täiesti tavaline svensson, tavalise töö, Bagarmosseni korteri, naise ja kahe lapsega.
Passe oli kokku viis, ta ladus need enda ette kirjutuslauale.
Lisaks Lõuna-Aafrika passile üks Šveitsi, üks Kanada, üks Belgia ja üks Jugoslaavia pass. Kõikides passides olid välismaised sissesõidutemplid, põhiliselt küll USA-st, aga ka teistest maadest. Kanada passi eelviimaste lehekülgede vahelt leidis ta vana must-valge foto, mis oli lehekülgede vahele kinni kleepunud. Pildil oli umbes kolmkümmend mundrit kandvat noort meest, poseerimas soomussõiduki taustal. Lasketornile oli suurte valgete tähtedega kirjutatud lühend UN.
Sinised baretid, Küpros, 1964, oli keegi foto tagaküljele kirjutanud; vanaaegne konksuline käekiri meenutas nii väga isa käekirja, et ta süda jättis löögi vahele.
Foto teravus jättis kõvasti soovida, mõnesid nägusid polnud peaaegu võimalik eristadagi. Kuid ühe esireas kükitava mehe ninajoon ja silmad olid tuttavad. Kas isa oli olnud ÜRO sõdur? Miks ta polnud sellest siis kunagi rääkinud?
Ta