ega ta ei olnud just jutukas tüüp, aga tal oleks pidanud vähemalt olema mõni neist vimplitest, diplomitest või muudest suveniiridest, millega ÜRO-teenistuses olnud kolleegid tavaliselt oma kabinette ehtisid.
Ta oli lapsepõlvekodu mõttes mitu korda läbi käinud, kuid ühtki taolist meenet ta ei mäletanud. Ema Hispaania härjavõitlejaid kujutavate nukkude ja ilutaldrikute kogu olid põhimõtteliselt ainsad iluasjad, mis kodus olid, isast jäänud vähesed asjad ei pakkunud samuti ühtki niidiotsa. Peale särkide ja ülikondade, mõne raske mööblieseme ja isa kulunud kirjutusmasina oleks tema pärand ühe kilekoti sisse ära mahtunud.
Ideest, et revolver võis olla isa vana teenistusrelv, tuli tal samuti loobuda. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel jagati reservohvitseridele tema teada püstoleid, mitte revolvreid, ja pealegi oleks kaitsejõud endast märku andnud, kui isa relv oleks puudu olnud. Pangaseifist leitud asjad jäid arusaamatuks, tegelikult oli ainult üks inimene, kes suudaks aidata tal sellesse selgust tuua.
Ta tõmbas klaviatuuri lähemale, logis hotmaili sisse ja alustas uut kirja.
Saaja: [email protected]
Saatja: [email protected]
Teema: ÜRO-teenistus
Kulla onu Tage!
Loodan, et Sinuga on kõik hästi.
Sain äsja enda kätte mõned asjad, mida isa hoidis pangaseifis. Muuhulgas on seal ka ÜRO-missioonil 1964. aastal Küprosel tehtud foto.
Ma ei teadnudki, et isa oli olnud ÜRO sõdur ja lootsin, et ehk oskad Sina sellest rohkem rääkida.
Palun helista mulle!
Tervitades
Rebecca
Ta spurtis lifti poole, taipas, et see on teel alla, linnamuuseumi poole, ja võttis seepärast kursi mõni meeter eemal asuva suure kivitrepi suunas.
Ta võttis kaks trepiastet korraga, tõukas kõrvale mõned vanemad väikeste lastega ja kihutas sissepääsu poole. Ta oli küll maha jäänud, kuid liftist läks muuseumi sissepääsu juurde pikk klaasitud koridor. Tüüp ei jõua mingil juhul enne teda ukseni.
Automaatuksed läksid vaevalt lahti, kui ta juba sisse hüppas.
Täpselt nagu ta oli arvestanudki, jõudis ta esimesena kohale.
Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ja hakkas siis aeglaselt mööda koridori läikivate lifiuste poole minema.
Lõualuud liikusid, ta tundis, kuidas veri silmadesse valgub. Iga hetk lähevad uksed lahti ja ta seisab Ermaniga vastakuti.
Kurat, muidugi oli see Erman, keda ta oli näinud!
Habe ära aetud, puhaks pestud ja mõne kilo alla võtnud. Aga see oli siiski tema.
Tüüp nähtavasti ei põlenudki võsas sisse, ja paistis, et ka elektriallergia, mis teda oli low-tech-land’i sundinud, ei vaevanud teda enam.
Mis tähendab aga mida?
Selle kavatses ta välja uurida nii pea, kui need kuradi uksed lahti lähevad. Soovitavalt rohkemat jõudu kasutades kui just hädapärast vaja…
Ta lükkas sõrmed sirgu ja pigistas jälle rusikaks kokku, tundis keelel adrenaliini maitset.
Möödus kümme sekundit.
Kakskümmend.
Kolmkümmend.
Lift on loomulikult invasõbralik ja seega aeglane, aga siiski. See oleks pidanud juba kohal olema.
Ta vajutas liftinupu sisse, vaatas siis ringi ja kaalus mõne sekundi jooksul, kas ta peaks ehk väljakule tagasi spurtima.
Kuid ootamatult kostis liftist helin, mis pani teda peaaegu tossudest välja hüppama.
Süda tegi rinnus kukerpalli, ta tõstis rusikad ja oli valmis.
Uksed libisesid aeglaselt lahti.
KAHEKSA | …it doesn’t mean they aren’t after you
„Jah, hallo?”
„Tere päevast, kulla sõber, või pigemini tere hommikust.”
„Jah, siin on tegelikult hommik. Muide, tore, et te helistasite, kas kõik on valmis?”
„Enam-vähem…”
„Mis te sellega mõtlete? Kas te ei pidanud…?”
„Ärge muretsege, kulla sõber, kõik killud on oma kohtadele liikumas.”
„Ma loodan seda, ebaõnnestumine ei tule kõne allagi.”
„Ei, sellest olen ma aru saanud…”
„Kulla Rebecca, tore sind näha!”
„Tere, onu Tage, sind samuti…”
Ta oli kümme minutit enne kokkulepitud aega tulnud, kuid mees oli loomulikult juba kohal.
„Ma arvasin, et sa olid välismaal, millal sa koju tulid?” Ta kummardus üle kohvikulaua ja suudles vana meest põsele.
Mees lõhnas ikka samamoodi. Habemeajamiskreem, after-shave, sigar ja midagi muud tuttavlikku. Miski, mis talle meeldis…
„Ah, juba mõni nädal tagasi. Kas soovid midagi? Kohvi, teed? Ei, kui rumal minust… Neiu!”
Ta viipas ettekandjale.
„Üks cappuccino, kui saab, siis laktoosivaba piimaga.”
Ta naeratas Rebeccale, kuid kulus paar sekundit, enne kui Rebeccal õnnestus samaga vastata.
Mees nähtavasti märkas tema reaktsiooni.
„Anna andeks, et ma endast varem märku ei andnud, kulla Rebecca, aga sellest saadik, kui ma koju tulin, on mu kalender täiesti täis olnud… Praegu on kiired ajad, aga seda tead sa kindlasti sama hästi kui minagi.”
Mees naeratas jälle ja lonksas siis oma kohvi.
„Muidugi,” pomises Rebecca. „Iseenesest mõista,” lisas ta siis selgemalt.
Ettekandja tuli tema cappuccino’ga ja ta jõi kiiresti ühe lonksu.
„Kuidas sul siis uues töökohas läheb, Rebecca? Ma kujutan ette, et võrreldes tööga kapos on see hoopis teistmoodi…”
„Aitäh, hästi. Kõige toimima saamine on olnud päris keeruline. Varustus, personal, igasugu litsentsid ja veel palju muud. Paberitöö on võtnud rohkem aega, kui ma arvasin.”
„Rootsi bürokraatia veskid jahvatavad aeglaselt…”
„Seda kindlasti!” Seekord oli mehe naeratusele vastamine lihtsam.
„Ma oletan, et te olete taotlenud luba teenistuses olles relva kanda. Erategijana pole seda luba tavaliselt sugugi kerge saada. Riik hoiab oma jõumonopoli kiivalt endale…”
Rebecca avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle kohe uuesti kinni. Selle asemel ta lihtsalt noogutas. Tegelikult ei peaks see teda üllatama. Onu Tage oli alati teadnud peaaegu täpselt, kus ta töötab, juba kapo ajal, ja töövahetusega polnud see nähtavasti muutunud. Mõte, et mees hoiab tal silma peal, leevendas varasemat pettumust.
„Ma saan võib-olla aidata. Nagu sa tead, on mul veel üsna palju kontakte alles…”
„Aitäh, see oleks tore!”
Ta mäletas väga hästi, kuidas nii-öelda onu kontaktid olid teda talvel aidanud. Kuidas mees oli aidanud tal vabaneda tööeeskirjade rikkumise kahtlusest ja päästnud ta vallandamisest. Tegelikult ei tohiks ta Tage Sammerit säärase pisiasjaga tülitada, kuid esiteks pakkus mees ise enda abi, teiseks oli tema relvalitsentsi saamiseks esitatud avaldus juba kaks korda tagasi lükatud.
Tiim hakkas üha valjemini nurisema ja on ainult aja küsimus, millal virisemine juhtkonnani jõuab. Seda pole tal aga mingil juhul tarvis…
„Kui sellega muidugi liiga palju