kes tahtis veel mõnda aega elus olla ja oma rahasid lugeda. Sellepärast ei tehtud võlast enam kunagi juttu.
Noorele Allanile jäi mõistatuseks, kuidas ema oli suutnud kõrvale panna mitusada krooni. Kuid igal juhul oli raha olemas ja sellest jätkus niihästi ema matusteks kui ka firma Dünamiit-Karlsson käivitamiseks. Poiss oli ema maise teekonna lõppedes kõigest viisteist, aga tänu Nitroglycerin AB-s töötatud ajale õppinud selgeks juba kõik, mis tarvis.
Ta korraldas tare taga kruusaaugus julgelt eksperimente; ükskord koguni nii julgelt, et selle tagajärjel katkes lähima naabri lehmal kahe kilomeetri kaugusel tiinus. Aga seda ei saanud Allan kunagi teada, sest naabril oli, täpselt samamoodi nagu kaupmees Gustavssonilgi, hirm hullu Karlssoni võib-olla sama hullu jõmpsika ees.
Jooksupoisiajast oli säilinud Allani huvi Rootsis ja mujal maailmas toimuva vastu. Vähemalt korra nädalas sõitis ta jalgrattaga Fleni raamatukogusse, et end viimaste sündmustega kurssi viia. Seal kohtas ta vaidlushimulisi noori, kellel oli üks ühine joon: kõik nad tahtsid Allanit mõnda poliitilisse liikumisse meelitada. Aga samavõrd, kui Allan oli huvitatud päevasündmustest, puudus tal igasugune huvi protsessis osaleda ja seda mõjutada.
Allani lapsepõlv oli poliitilises mõttes ebamäärane. Ühest küljest kuulus ta töölisklassi hulka, muud moodi pole ju võimalik iseloomustada seda, kes vabrikusse tööle minemiseks kooliskäimise üheksa-aastaselt lõpetab. Teisalt austas ta oma isa mälestust, ja isa oli jõudnud oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul pooldada erinevaid seisukohti. Ta alustas vasakpoolsusest, jätkas tsaar Nikolai ülistamisega ja oli elu lõpus Vladimir Iljitš Leniniga vaenujalal maaküsimuse pärast.
Ema omakorda oli oma köhahoogude vahel kirunud kõike, alates kuningast kuni bolševikeni välja, ja nende vahel niihästi peaminister Hjalmar Brantingit, kaupmees Gustavssoni kui ka – ja seda eeskätt – Allani isa.
Allan polnud üldsegi rumal. Ta käis koolis küll vaid kolm aastat, kuid lugema, kirjutama ja arvutama õppimiseks piisas sellest täiesti. Lisaks tekitasid poliitiliselt teadlikud töökaaslased Nitroglycerin AB vabrikus temas huvi maailma asjade vastu.
Noore Allani elufilosoofiale andis lõpliku kuju aga ema lause pärast isa surmateate saamist. Võttis muidugi veidi aega, enne kui see noore mehe hinges kinnistus, kuid see-eest jäi see sinna igaveseks püsima:
On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
Tarkus hõlmas muuhulgas ka seda, et vigurdada pole mõtet. Vähemalt mitte ilma põhjuseta. Näiteks nagu siis, kui Yxhulti taresse jõudis isa surmateade. Perekonna traditsioonile truuks jäädes reageeris Allan sellele puude lõhkumisega, ehkki tegi seda seekord eriti pikalt ja vaikides. Või kui hiljem tabas tema ema sama saatus ja surnukeha väljas ootavasse surnuvankrisse kanti. Siis seisis Allan köögis ja jälgis toimuvat läbi akna. Seejärel ütles ta nii vaikselt, et ainult ise seda kuulis: „Hüvasti, ema!”
Sellega oli üks peatükk tema elus lõppenud.
Allan rügas oma dünamiidifirmas tööd teha ja kahekümnendate algupoolel tekkis talle Sörmlandis juba kenake klientuur. Laupäevaõhtuti, kui teised temaealised tantsupeole läksid, jäi Allan koju ja koostas dünamiidi kvaliteedi parandamiseks uusi valemeid. Pühapäeviti tegi ta kruusaaugus proovilõhkamisi. Siiski mitte kella üheteistkümne ja ühe vahel, seda Yxhulti pastori nõudel, too aga ei nurisenud vastutasuks liiga häälekalt Allani jumalateenistuselt puudumise üle.
Allanile meeldis iseenda seltskond ja küllap oli see hea, sest tegelikult oli ta kaunis üksik. Kuna ta töölisliikumisega ei ühinenud, siis sotsialistlikes ringkondades teda põlati, samal ajal oli ta liialt töölisklassi hulka kuuluv ja oma isa poeg, mistõttu polnud talle kohta ka kodanlikes salongides. Pealegi liikus neis salongides kaupmees Gustavsson ja too ei tahtnud Karlssoni kutsikaga mitte mingi hinna eest tegemist teha. Kui võtta kas või ainult seegi, et poiss oli juhuslikult teada saanud, kui palju Gustavsson teenis selle Fabergé muna pealt, mille ta kunagi Allani ema käest praktiliselt mittemillegi eest ostis ja ühele Stockholmi diplomaadile edasi müüs. Tänu sellele tehingule oli kaupmees Gustavssonist saanud selle kandi kolmanda automobiili uhke omanik.
See oli edukas äri. Kuid nüüd ei naeratanud õnn kaupmees Gustavssonile enam nii kaua, nagu ta ise oleks soovinud. Ühel 1925. aasta augustikuu pühapäeval läks ta pärast jumalateenistust autoga sõitma, põhiliselt küll selleks, et ennast näidata. Õnnetuseks juhtus ta valima Allan Karlssoni Yxhulti majast mööduva tee. Allani tare ees kurvis oli Gustavsson nähtavasti närviliseks muutunud (või juhtis sündmusi jumal või mingi muu saatuse sõrm), sest käigukang hakkas jupsima ja Gustavsson ning automobiil sõitsid lauge parema kurvi võtmise asemel otse tare taha kruusaauku. Allani maavaldusse sattumine ja selle kohta hiljem võimalike selgituste andmine oli Gustavssoni jaoks juba piisavalt halva maiguga lugu, aga asi läks veelgi hullemaks, sest täpselt siis, kui Gustavssonil õnnestus oma perutav automobiil pidama saada, õhkis Allan tolle pühapäeva esimese lõhkelaengu.
Allan ise kükitas õuekempsu taga ning ei näinud ega kuulnud midagi. Sellest, et midagi oli viltu läinud, sai ta aru alles kruusaaugu juurde prooviplahvatuse tulemusi hindama minnes. Pool kruusaauku oli täis kaupmehe automobiili rususid, siin ja seal vedeles tükke ka kaupmehest endast.
Kaupmehe pea oli pehmelt maandunud maja lähedale murulapile. Silmad vahtisid hävitustööd tühja pilguga.
„Mis sul minu kruusaauku asja oli?” küsis Allan.
Kaupmees ei vastanud.
Järgnenud nelja aasta jooksul oli Allanil laialt aega lugeda ja ühiskonna arenguloo kohta teadmisi omandada. Ta pandi kohe luku ja riivi taha, ehkki konkreetset põhjust polnud sugugi lihtne välja selgitada. Igatahes segati pikkamööda asjasse ka Allani isa, vana riigikukutaja. See juhtus siis, kui Uppsala rassibioloogia professori Bernhard Lundborgi noor ja näljane õpipoiss otsustas Allani najal karjääri teha. Pärast pikka edasi-tagasi solgutamist sattus Allan Lundborgi küüsi ja steriliseeriti otsekohe sunniviisiliselt „eugeenilistel ja sotsiaalsetel näidustustel”; see tähendab, et Allanit peeti arengus nähtavasti kergelt mahajäänuks ja nii või naa oli temas liiga palju oma isa geene, et riik oleks saanud lubada Karlssoni suguvõsal end taastoota.
Steriliseerimise asi Allanit ei häirinud, vastupidi, tema meelest koheldi teda professor Lundborgi kliinikus hästi. Aeg-ajalt tuli tal vastata kõikvõimalikele küsimustele, muu hulgas ka sellele, miks ta tundis vajadust asju ja inimesi õhku lasta ning ega tema soontes teadaolevalt ei voola neegriverd. Selle peale vastas Allan, et kui silmas peetakse rõõmu dünamiidilaengu õhkimisest, siis oli asjade ja inimeste vahel teatud erinevus. Tee peale ette jääva kivi lõhkamine andis hea tunde. Kui aga kivi asemel oli tegemist inimesega, siis piisas Allani meelest palvest, et mainitu oma asukohta vahetaks. Kas professor Lundborg ei arvanud samamoodi?
Kuid Bernhard Lundborg ei kuulunud nende hulka, kes oleks asja eest, teist takka oma patsientidega filosoofilistesse aruteludesse laskunud, vaid kordas küsimust neegrivere kohta. Allan vastas, et polnud küll kindel, kuid mõlemad ta vanemad olid olnud ihu poolest sama kahvatud nagu ta isegi, kui professor selle vastusega lepib? Ja Allan lisas, et ta tahaks kangesti hea meelega mõnda päris neegrit näha, kui professoril juhuslikult mõni selline peaks kuskil olema.
Professor Lundborg ja tema assistendid ei vastanud Allani küsimustele, kuid nad tegid märkmeid, pomisesid endamisi ja jätsid seejärel Allani rahule, vahel mitmeks päevaks järjest. Need päevad pühendas Allan lugemisele. Loomulikult luges ta ajalehti, kuid samuti ka haigla märkimisväärse suurusega raamatukogust pärit kirjandust. Siia tuleks lisada juurde söök kolm korda päevas, siseruumides asuv tualett ja oma tuba. Elu sundravipatsiendina meeldis Allanile. Üldist meeleolu süngestas korra ainult see, kui Allan professor Lundborgilt uudishimulikult küsis, mis neegri või juudi juures halba on. Seekord ei vastanud professor vaikimisega, vaid röögatas, et härra Karlsson hoolitsegu oma asjade eest ja ärgu toppigu nina sinna, kuhu pole vaja. Olukord meenutas veidi toda mitme aasta tagust vahejuhtumit, kui Allani ema teda vastu kõrvu andmisega ähvardas.
Aastad läksid ja vestlused Allaniga muutusid üha harvemaks. Siis moodustas parlament komisjoni „bioloogilises mõttes vähemväärtuslike” steriliseerimise uurimiseks ja kui lõplik raport