vaatas kella – kümme minutit kaksteist läbi. Lõunaaeg, taipas ta, ja märkas suurt konteinerit. Julius ütles, et kavatseb minna väikesele luureretkele. Allan soovis Juliusele kivi kotti ja palus tal mitte ära eksida.
Seda ohtu eriti polnud, sest Julius läks vaid kolmkümmend meetrit edasi, konteineri juurde. Ta ronis sinna sisse ja kadus umbes minutiks Allani vaateväljast. Siis tuli ta jälle välja. Dresiini juurde tagasi jõudnud, ütles Julius, et teab nüüd, mida surnukehaga peale hakata.
Konteiner oli poolest saadik täis laaditud mingeid silindreid, nende läbimõõt oli kindlasti meeter ja pikkus vähemalt kolm meetrit, kõik silindrid olid ühekaupa pakitud kaitsvasse, lahti käiva kaanega puukasti. Allan oli omadega täiesti otsas, kui nad raske surnukeha lõpuks ühe silindri sisse said. Aga eluvaim tuli tagasi niipea, kui ta kasti luugi kinni pani ja sellel aadressi nägi.
Addis Abeba.
„Ta saab maailma näha, kui silmad lahti hoiab,” ütles Allan.
„Kähku nüüd, vanamees!” vastas Julius. „Me ei tohi siia jääda.”
Operatsioon õnnestus hästi, taadid olid kaskede varjus tagasi aegsasti enne tehase lõunatunni lõppemist. Nad istusid dresiini peale puhkama, ja peagi hakati tehaseõues taas tegutsema. Tõstukijuht täitis konteineri ääreni silindritega. Siis lukustas ta selle, tõi uue ja jätkas oma tööd.
Allan küsis, mida seal õieti toodeti. Julius teadis, et see oli pikaajaliste traditsioonidega tehas, seal oli juba 17. sajandil valatud ja müüdud kahureid kõikidele, kes Kolmekümneaastase sõja ajal tahtsid vaenlase tapmist tõhustada.
Allani meelest tapsid 17. sajandil elanud inimesed üksteist täitsa ilmaaegu. Kui nad oleksid asja natuke rahulikumalt võtnud, oleksid nad mingi aja pärast ju nii või naa ära surnud. Julius vastas, et küllap kehtib see kõikide aegade kohta, kuid puhkepaus oli nüüd möödas ja neil tuli sealt jalga lasta. Juliuse lihtsa plaani kohaselt pidid sõbrad kõndima lühikese jupi …keri rohkem asustatud ossa ja seal midagi välja nuputama.
Komissar Aronsson kõndis Byringe vana jaamahoone läbi, kuid ei leidnud sealt midagi huvipakkuvat peale toasusside, mis võisid kuuluda kadunud vanurile. Ta võttis need vanadekodu personalile näitamiseks kaasa.
Tõsi, köögipõrandal olid ka veejäljed, mis viisid väljalülitatud mootori ja avatud uksega külmutusruumi. Aga see polnud uurimise seisukohalt kõneväärt tähelepanek.
Selle asemel sõitis Aronsson elanike küsitlemiseks Byringe külasse. Kolmes majas oli pererahvas kodus ja kõigis kolmes kohas kuulis ta sama juttu: et jaamahoone teisel korrusel elas keegi Julius Jonsson, et Julius Jonsson oli varas ja petis, kellega ei tahetud tegemist teha, ning eelmisest õhtust saadik polnud keegi midagi kahtlast kuulnud ega näinud. Kuid seda, et Julius Jonsson oli segatud valgustkartvatesse asjadesse, peeti enesestmõistetavaks.
„Pange ta kinni!” nõudis kõige vihasem naaber.
„Mille eest?” küsis komissar väsinult.
„Selle eest, et ta öösiti mu kanalast mune varastab, et ta varastas eelmisel talvel mu uue tõukekelgu, värvis selle üle ja väitis, et see on tema oma, et ta tellib minu nimel raamatuid, paneb raamatu minu postkastist pihta ja jätab arve mulle maksta, et ta püüab mu neljateistaastasele pojale samakat müüa, et ta…”
„Ja-jah, hea küll. Ma panen ta kinni,” ütles komissar. „Kõigepealt pean ma ta üles leidma.”
Aronsson pööras otsa uuesti Malmköpingi suunda ja oli umbes poolel teel, kui telefon helises. Kõne tuli häirekeskuse kolleegidelt. Keegi Tengrothi-nimeline Vidkärri talumees oli helistanud ja huvitava vihje andnud. Mõni tund varem oli üks kohalik suller Tengrothi maadelt mööda Byringe ja …keri suurtükitehase vahelist suletud raudteelõiku dresiiniga läbi sõitnud. Dresiinil olid olnud ka üks vanamees, suur kohver ja päikeseprille kandnud noorem mees. Talumees Tengrothi meelest kamandas kogu seltskonda toosama noorem mees. Ehkki ta istus dresiinil ainult sokkide väel…
„Kurat, nüüd ei saa ma enam millestki aru,” ütles komissar Aronsson ja pööras auto niisuguse hooga ringi, et sussid kõrvalistmelt põrandale lendasid.
Paarisaja meetri pärast muutus Allani käimistempo senisest veelgi aeglasemaks. Ta ei kurtnud, kuid Julius nägi, et põlved teevad vanale tõsiselt häda. Ees paremat kätt paistis kiirsöögikiosk. Julius ütles Allanile, et kui see vaid putkani suudab vastu pidada, siis teeb Julius talle seal hot dog’i välja – raha selleks tal ju nüüd oli – ja organiseerib seejärel mingisuguse transpordi. Allan vastas, et ta pole valunatukese pärast veel kunagi elus kaevelnud ega kavatse seda ka nüüd teha, aga teisest küljest kuluks üks hot dog täitsa marjaks ära.
Julius kiirendas sammu, Allan jäi maha. Kui Allan lõpuks kohale jõudis, oli Juliusel pool grillvorstiga saiast juba söödud. Lisaks oli ta jõudnud muudki korraldada.
„Allan,” ütles ta, „tule saa Bennyga tuttavaks. Ta on meie uus autojuht.”
Benny oli kiirsöögiputka omanik, vanuse poolest umbes viiekümne kanti, juuksed olid tal kõik veel alles, kaasa arvatud hobusesaba kukla taga. Umbes kahe minuti jooksul oli Julius jõudnud osta hot dog’i, Fanta ja Benny 1988. aasta hõbedase Mercedese koos Benny endaga, kõik kokku saja tuhande krooni eest.
Allan vaatas toiduputka omanikku, kes seisis endiselt teispool luuki oma postil.
„Kas me oleme ka sinu ära ostnud, või ainult üürinud?” küsis ta lõpuks.
„Auto on ostetud, autojuht üüritud,” vastas Benny. „Esialgu kümneks päevaks, pärast seda tulevad uued läbirääkimised. Üks hot dog käib muuseas samuti hinna sisse. Kas tohib pakkuda viini vorstikest?”
Ei, see ei sobinud. Allan tahtis võimaluse korral tavalist keedetud vorsti. Pealegi, leidis Allan, oli sada tuhat nii vana auto eest liig mis liig isegi juhul, kui autojuht hinna sisse käis, nii et oleks täiesti õiglane, kui ta saaks sama raha eest ka kakaojoogi.
Sellega oli Benny pikemalt mõtlemata nõus. Ta kavatses oma putkast nii või naa lahkuda ja üks kakaojook ees või taga ei tähendanud enam midagi. Äri oli nagunii miinuses; …keri metallitööstuse läheduses kiirsöögiputka pidamine osutus ka päriselt nii nigelaks ideeks, nagu see esialgu oli tundunud.
Fakt oli igal juhul see, kuulutas Benny, et juba enne härrade nii hästi ajastatud saabumist oli ta mõlgutanud mõtet oma eluga hoopis midagi muud ette võtta. Ehkki ta poleks arvanud, et teda ootab eraautojuhi amet.
Kiirsöögiputka juhataja jutu ära kuulanud, tegi Allan Bennyle ettepaneku laadida pagasiruumi terve kast kakaojooki. Julius omakorda lubas juhuse tekkides hankida Bennyle eraautojuhile sobiva mütsi, kui ta ainult oma praeguse kokamütsi peast ära võtaks ja putkast välja tuleks, sest oli viimane aeg liikuma hakata.
Benny arvates ei kuulunud otsustajatega vaidlemine autojuhi ülesannete hulka, niisiis tegi ta, nagu öeldi. Müts lendas prügikasti, kakaojook tõsteti koos mõne Fantaga pagasiruumi. Kuid kohvri tahtis Julius enda kõrvale tagaistmele võtta. Allan istus ette, sest tal oli seal mugavam jalgu sirutada.
Niisiis istus …keri suurtükitehase seni ainsa kiirsöögikoha juhataja veel mõni minut varem talle endale kuulunud, kuid nüüdseks kahele kohalviibivale härrale ausalt maha müüdud Mercedese rooli taha.
„Kuhu härrad sõita soovivad?” küsis Benny.
„Kuidas oleks, kui läheks põhja poole?” küsis Julius.
„Jah, see sobib küll,” ütles Allan. „Või siis lõuna poole.”
„Ütleme siis, et lõuna poole,” sõnas Julius.
„Lõuna poole,” kordas Benny ja pani käigu sisse.
Kümme minutit hiljem jõudis …kerisse komissar Aronsson. Pruukis tal vaid heita pilk raudteele, kui ta avastas tehase taga vana dresiini.
Kuid mingeid silmale nähtavaid jälgi dresiinil polnud. Tehase taga laadisid töölised silindreid konteineritesse. Keegi neist polnud dresiini saabumist märganud. Seevastu oli