oma ega mõni muu. Selle tagajärjeks on ju nagunii ainult uus, vastupidine revolutsioon. Teisest küljest oli aga Hispaania välismaal, täpselt nagu kõik ülejäänud maad, kui Rootsi välja arvata, ja kuna ta oli elu jooksul välismaa kohta nii palju lugenud, oleks ju päris tore mõnda säärast maad ka päriselt näha. Võib-olla juhtub ta teele isegi mõni neeger?
Kui Estebán lubas, et teel Hispaaniasse näevad nad vähemalt ühte neegrit, ei saanud Allan enam keelduda. Seepärast asusid sõbrad reisiga seotud praktilisi asju arutama. Seejuures jõudsid nad kiiresti seisukohale, et valuvabriku omanik on „loll mölakas” (täpselt nii nad end väljendasid), kes polnud endaga arvestamist ära teeninud. Niisiis otsustasid nad ära oodata sama nädala palga ja pärast seda vaikselt jalga lasta.
Niimoodi juhtuski, et järgmisel pühapäeval ärkasid Allan ja Estebán hommikul kell viis, et hakata jalgratta ning järelkäruga liikuma lõunasse, Hispaania poole. Teel tahtis Estebán juhust kasutades peatuda vabrikandi maja juures ja jätta täiskomplekt oma hommikusi ihuhädasid piimanõusse, mis igal hommikul vabrikandivilla värava juurde toodi. Kõik puha Estebáni pikkade kannatusaastate eest, mille vältel vabrikant ja tema teismeeas pojad hispaanlast „ahviks” nimetasid.
„Kättemaks pole sugugi mõistlik asi,” kostis aga Allan. „Kättemaksuga on sama lugu nagu poliitikaga: üks asi viib teiseni, kuni halb on muutunud veel halvemaks, ja see omakorda veelgi halvemaks.”
Aga Estebán ei jätnud jonni. Ega see, kui sul on natuke karvased käed ja sa ei räägi väga hästi vabrikandi keelt, ei tee ju sinust veel ahvi?
Allan oli sellega nõus ja sõbrad jõudsid mõistlikule kompromissile. Estebán võis piimanõusse kusta, kuid häda number kaks ta sinna teha ei tohtinud.
Läkski sedamoodi, et Hälleforsnäsi valuvabrikul polnud kahe palgalise pürotehniku asemel äkki enam ühtegi. Pealtnägijad kandsid vabrikandile juba samal hommikul ette, et Allanit ja Estebáni oli nähtud ratta ning järelkäruga Katrineholmi või võib-olla isegi veelgi kaugemale lõuna poole liikumas, seega oli vabrikant järgmise nädala tööjõupuuduseks valmis, kui ta istus pühapäevahommikul oma vabrikandivilla verandal ja lonksas klaasist mõtlikult piima, mida Sigrid talle koos mandlibiskviitidega kenasti serveeris. Vabrikandi tuju läks veelgi kehvemaks, sest biskviitidel oli nähtavasti midagi viga. Neil oli ammoniaagi maitse.
Vabrikant otsustas pärast jumalateenistust Sigridil kõrvad pihku võtta. Esialgu piirdus ta sellega, et tellis veel ühe klaasi piima, lootes sellega suhu tekkinud halva maitse ära loputada.
Sel moel sattus Allan Karlsson Hispaaniasse. Reis läbi Euroopa võttis kolm kuud aega ja tee peal nägi ta rohkem neegreid, kui ta unistadagi oleks osanud. Aga juba pärast esimese nägemist kaotas ta nende vastu igasuguse huvi. Selgus, et mingit muud erinevust peale nahavärvi eriti polnudki, välja arvatud muidugi see, et nad rääkisid imelikku keelt, aga alates Smålandist ja sealt lõuna poole oli sama lugu ju ka kõikide valgetega. Lundborg oli lapsepõlves mõnd neegrit nähes ilmselt ikka koledasti ära ehmatanud, leidis Allan.
Allan ja sõber Estebán jõudsid riiki, kus valitses kaos. Kuningas oli Rooma põgenenud ja teda asendas vabariik. Vasakpoolsed karjusid revolución, parempoolsed olid ära kohutatud sellest, mis toimus Stalini Venemaal. Kas siingi terendas samasugune tulevik?
Estebán unustas hetkeks, et sõber oli kõigutamatult apoliitiline, ja püüdis Allanit revolutsiooni poolele tirida, ja Allan punnis sellele harjumusest vastu. Ta tajus juba kodus nähtud tuttavaid ilminguid ega suutnud ikka veel aru saada, miks tuleb kõik asjad kogu aeg pea peale pöörata.
Sellele järgnes parempoolsete ebaõnnestunud sõjalise riigipöörde katse, pärast seda tuli vasakpoolsete üldstreik. Siis kuulutati välja valimised. Vasakpoolsed võitsid, parempoolsed mossitasid, või oli see nüüd vastupidi? Allan polnud päris kindel. Igal juhul algas lõpuks sõda.
Allan oli võõral maal ja tal ei jäänudki muud üle, kui püsida pool sammu tagapool oma sõbrast Estebánist, kes aga omakorda astus sõjaväkke ja sai otsekohe seersandiks, kuna rühmaülem avastas, et Estebán oskab igasuguseid asju õhku lasta.
Allani sõber kandis uhkusega mundrit ja ootas, millal saab sõjas esimese omapoolse panuse anda. Rühmale tehti ülesandeks Aragoonia ühes orus mõned sillad õhku lasta ja Estebáni grupp saadeti esimese silla juurde. Estebán oli talle osutatud usaldusest nii elevil, et ronis ühe kivi peale, haaras püssi vasakusse kätte, tõstis selle taeva poole ja hüüdis: „Surm fašismile, surm kõikidele fašistidele…”
Estebán ei jõudnud lauset õieti lõpetadagi, kui alanud sõja arvatavasti esimene vaenlase heidetud granaat ta pea ja pool õlga minema rebis. Allan oli sel ajal umbes kakskümmend meetrit eemal ja seepärast ei tabanud teda kivilt, mille otsa sõber nii arulagedalt oli roninud, laiali paiskunud kehatükid. Üks Estebáni grupi reameestest hakkas nutma. Allan silmitses seda, mis sõbrast järele oli jäänud, ja leidis, et pole mõtet hakata ülejäänud kehaosi kokku korjama.
„Sa oleksid pidanud Hälleforsnäsi jääma,” ütles Allan ja tundis järsku, et tahaks Yxhulti popsikoha õue peal puid lõhkuda.
Estebáni tapnud granaat võis küll olla sõja esimene, kuid päris kindlasti ei jäänud see viimaseks. Allan kaalus, kas mitte koju tagasi minna, kuid järsku oli sõda kõikjal. Pealegi oli kodu, Rootsi, nii kohutavalt kaugel, ja seal ei oodanud teda ju nagunii keegi.
Sellepärast läks Allan Estebáni kompaniiülema juurde, tutvustas end Euroopa juhtiva pürotehnikuna ja ütles, et kui talle antakse kolm korda päevas süüa ja võimaluse avanedes ka peatäis veini, siis võib ta kompaniiülema ülesandel sildu ja muid infrastruktuurilisi rajatisi õhku lasta.
Kompaniiülemal tekkis kange tahtmine Allan maha lasta, kuna too keeldus visalt sotsialismi ja vabariiki ülistamast ning nõudis lisaks sellele ka õigust tsiviilriideid kanda. Või nagu Allan selle sõnastas:
„Üks asi veel… Kui sa tahad, et ma sildu õhku lasen, siis teen ma seda omas kampsunis, või sa võid oma sillad ise õhku lasta.”
Õigupoolest pole säärast kompaniiülemat veel sündinudki, kes lubaks ühel tsivilistil endaga sel kombel haukuda. Kõnealuse kompaniiülema probleem oli aga selles, et tema lõhkeainete alal kompetentse soldati tükid olid veidi eemal ühe kivi ümber laiali pillutud.
Sel ajal kui kompaniiülem istus oma kokkupandavas välitugitoolis ja mõtles, kas Allani lähemaks tulevikuks on töölepalkamine või mahalaskmine, julges üks rühmaülematest šefile kõrva sosistada, et noor seersant, kes oli õnnetul kombel äsja tükkideks lastud, tutvustas seda kummalist rootslast lõhkeainekunsti meistrina.
See otsustas asja. Señor Karlsson sai õiguse: a) jääda ellu, b) saada kolm korda päevas süüa, c) kanda tsiviilriideid ja d) mekkida aeg-ajalt veini nagu kõik teisedki, muidugi mõõdukas koguses. Vastutasuks tuli tal õhku lasta täpselt need objektid, mida tema ülemused käskisid. Peale selle tehti kahele reamehele ülesandeks rootslasel silm peal hoida, sest polnud välistatud, et tegu on spiooniga.
Möödusid kuud ja aastad. Allan lasi õhku kõik, mis vaja, ja tegi seda väga osavalt. See polnud sugugi ohutu töö. Sageli tuli objektide juurde roomata ja hiilida, kinnitada taimeriga lõhkelaeng ja seejärel jänesehaake tehes turvalisse kohta tagasi jõuda. Kolme kuu pärast sai üks Allanit valvavast kahest sõdurist otsa (ta roomas kogemata otse vaenlase laagrisse). Poole aasta pärast läks looja karja ka teine (ta tõusis püsti, et end sirutada, ja otsekohe tabas teda keset selga kuul). Kompaniiülem ei hakanud uute valvurite määramisega vaeva nägema, sest señor Karlsson oli ennast täiesti eeskujulikult üleval pidanud.
Allan ei näinud inimeste asjatus tapmises mingit tolku, niisiis hoolitses ta tavaliselt selle eest, et enne plahvatuse toimumist oleks õhatav sild inimestest tühi. Nagu ka näiteks kõige viimase silla puhul, mille Allan enne sõja lõppemist mineeris. Kuid kui ta oma ettevalmistustega ühel pool oli ja silla teise otsa võssa tagasi roomas, märkas ta vaenlase patrulli, sõdurite keskel kõndis medalitega ehitud väike mees. Nad lähenesid sillale teiselt poolt ja nähtavasti ei aimanudki, et ümbruskonnas on vabariiklasi, veel vähem aga seda, et nad olid otsejoones