varastamise enda pärast. Julius ütles, et see pole lihtne, sest varastamine oli tal veres ja muuga ta eriti hakkama ei saagi. Kuid ta siiski lubas, ja Juliuse kohta peab ütlema, nagu Julius ise väitis, et ta lubas harva midagi, aga kui ta seda juba tegi, siis ta oma lubadust ka pidas.
Sõit jätkus, autos valitses vaikus. Allan jäi esiistmel peagi magama. Julius pistis uue kommi suhu. Ja Benny ümises mingit laulu, mille nime ta ei teadnud.
Millestki haisu ninna saanud õhtulehereporterit on raske peatada. Expresseni ja Aftonbladeti reporteritel kulus vaid mõni tund, kuni neil oli sündmusteahelast tunduvalt selgem pilt kui see, mida politseiülem pärastlõunasel pressikonverentsil esitanud oli. Seekord võitis Expressen Aftonbladetit, sest selle lehe reporter nuhkis esimesena välja piletimüüja Ronny Hulthi andmed, sõitis tema juurde koju ja lubaduse vastu hankida Ronny Hulthi emakassile peigmees, nõustus piletimüüja Expresseni reporteriga ööseks Eskilstuna hotelli kaasa tulema, kadudes seega Aftonbladeti haardeulatusest. Alguses kartis Hulth sõnagi poetada, tal olid nooruki ähvardused selgelt meeles, kuid samas lubas reporter Hulthi nime mitte avaldada ja tõotas, et nüüd, kus mootorrattaklubi teab, et politsei on asjasse segatud, ei juhtu temaga enam midagi hullu.
Kuid Expressen ei leppinud ainuüksi Hulthiga. Võrku püüti ka bussijuht, samuti Byringe külaelanikud, Vidkärri talumees ning …keri metallitehase mõned töölised. Kõigest kokku sündis järgmise päeva lehte mitmeid dramaatilisi artikleid. Loomulikult kubisesid need kõiksugu ekslikest oletustest, kuid asjaolusid arvesse võttes oli reporter teinud head ajakirjanduslikku tööd.
Hõbedavärvi Mercedes veeres edasi. Pikkamööda jäi ka Julius magama. Allan norskas eesistmel, Julius tagaistmel oli kohvri ebamugavaks padjaks võtnud. Sel ajal valis Benny oma äranägemise järgi, millist teed sõita.
Mjölbys otsustas Benny suurelt E4 maanteelt ära keerata ja võttis selle asemel suuna Tranåsi viivale teele number 32. Kuid sinna jõudes ta ei peatunud, vaid jätkas sõitu lõuna poole. Kusagil Kronobergi läänis pööras ta ka sellelt teelt kõrvale ja jõudis tõelisesse Smålandi metsa. Sealt lootis ta leida sobiva ööbimiskoha.
Allan ärkas ja küsis, ega varsti pole käes juba magamamineku aeg. Jutuajamine äratas ka Juliuse. Ta vaatas ringi, nägi kõikjal vaid metsa ja küsis, kus nad on.
Benny teatas, et nad on nüüd mõnikümmend kilomeetrit Växjöst põhja pool ja kuni härrad magasid, oli ta omaette aru pidanud.
Ta oli jõudnud järeldusele, et turvalisuse huvides oleks kõige arukam, kui nad leiaksid mõne diskreetse ööbimiskoha. Nad ju ei teadnud, kes neid taga ajavad, kuid see, kes on viiekümnele kriminaalse taustaga miljonile käpa peale pannud, ei tohiks arvestada rahulejätmisega, ise selleks pingutusi tegemata. Seepärast oli Benny äsja kõrvale keeranud Växjösse viivalt teelt ning selle asemel lähenesid nad tunduvalt tagasihoidlikumale Rottne asulale. Benny mõte oli seal ööbimiseks hotell leida.
„Õige mõttekäik!” kiitis Julius. „Kuid siiski vale.”
Julius arendas oma mõtet edasi. Rottnes võis parimal juhul olla üks väike vilets hotell, kus inimesi üldiselt ei käi. Kui nüüd ühel õhtul peaks sinna ette teatamata ilmuma kolm härrat, tekitab see külas kahtlemata mõningast tähelepanu. Sel juhul on parem leida mõni talu või popsikoht keset metsa ning maksta seal ööbimise ja pruukosti eest.
Benny tunnistas, et Juliuse mõttekäik on arukas, ning keeras sellest juhindudes esimesele tagasihoidlikule kruusateele, mis talle silma jäi.
Oli juba hämarduma hakanud, kui kolm meest pärast ligi nelja käänulist kilomeetrit kruusatee ääres postkasti märkasid. Postkastile oli kirjutatud nimi „Sjötorp”, selle kõrvalt viis edasi väike tee, tõenäoliselt postkasti omaniku maja juurde. Selgus, et nii oligi. Sajameetrise käänulise väikese tee lõpus jõudsid nad majani. See oli suur punane valgete nurkadega kahekorruseline maja, õuel oli ka küün ja natuke maad eemal järve ääres kuur.
Tundus, et seal elati, ja Benny sõitis aeglaselt maja ette. Uksest astus välja nooremas keskeas naine, punased juuksed sassis ja seljas veelgi punasemad dressid, tema kõrval oli hundikoer.
Seltskond tuli Mercedesest välja ja läks naisele vastu. Julius kõõritas koera poole, kuid see ei kavatsenud nähtavasti rünnata. Vastupidi, koer vaatas külalisi uudishimulikult, peaaegu sõbralikultki.
Sellepärast julges Julius koera silmist lasta ja pöördus naise poole. Ta tervitas viisakalt ja kandis ette seltskonna soovi saada öömaja ja võib-olla ka natuke midagi hamba alla.
Naine vaatas enda ees seisvat kirevat seltskonda: üks vanur, üks poolvanur ja üks… õige kena mees, pidi ta endale tunnistama. Pealegi veel täitsa sobivas vanuses. Ja hobusesabaga! Ta naeratas endamisi ja Julius arvas, et naine vastab jaatavalt, kuid too ütles hoopis:
„See pole siin mingi kuradi hotell!”
Oi-oi, mõtles Allan. Ta tundis söögist ja voodist tõsist puudust. Nüüd, kus ta oli otsustanud veel mõnda aega elada, kulus selleks palju jõudu. Vanadekodus veedetud aja kohta võis ju öelda nii mõndagi, kuid vähemalt ei pannud sealne elu kõiki lihaseid valutama.
Julius oli samuti kurva moega ja ütles, et tema ning ta sõbrad on eksinud ja väsinud, ja loomulikult on nad valmis maksma, kui ainult öömaja saavad. Söögi võis ju äärmisel juhul ka ära jätta.
„Sa saad tuhat krooni inimese eest, kui meile mingi magamiskoha korraldad,” lisas Julius koguni juurde.
„Tuhat krooni?” küsis naine. „Kas te põgenete kellegi eest?”
Julius jättis naise tabava küsimuse tähelepanuta ja seletas uuesti, et nad on pika maa maha sõitnud ja tema isiklikult saaks veel hakkama, aga Allan on juba üsna eakas.
„Ma sain eile saja-aastaseks,” ütles Allan hädise häälega.
„Saja-aastaseks?” sõnas naine peaaegu kohkunult. „On ikka kuradi lugu!”
Ta oli natuke aega vait ja paistis asja üle järele mõtlevat.
„Ah, kurat teiega,” ütles naine lõpuks. „Eks te võite siis siia jääda. Aga mingist tuhandest kroonist pole juttugi. Nagu ma ütlesin: ega ma mingit kuradi hotelli siin ei pea!”
Benny vaatas teda imetlusega. Ta polnud kunagi varem kuulnud, et üks naine nii lühikese aja jooksul nii palju vannuks. Tema meelest oli see vaimustav.
„Kaunitar,” ütles ta. „Kas koerale tohib pai teha?”
„Kaunitar?” küsis naine. „Oled sa pime või? No kurat küll, pai võid muidugi teha! Buster on sõbralik. Igaüks saab teisel korrusel oma toa, ruumi on siin palju. Puhtad linad on voodites, aga olge ettevaatlikud – põrandatele on pandud rotimürki. Söök on tunni aja pärast.”
Naine läks kolmest külalisest mööda küüni poole, Buster truult kõrval. Benny hüüdis naist ja küsis, mis kaunitari nimi on. Naine vastas ringi pööramata, et tema nimi on Gunilla, kuid „kaunitar” kõlab tema meelest hästi, nii et „kurat, sa võid mind edaspidigi nii kutsuda!”. Benny lubas seda teha.
„Ma arvan, et ma olen armunud,” ütles Benny.
„Mina jälle tean, et ma olen väsinud,” ütles Allan.
Samal hetkel kostis küünist möirgamist, mis sundis isegi surmani väsinud Allanit võpatama. Hääl kuulus nähtavasti väga suurele ja võimalik, et piinlevale loomale.
„Ära lõuga, Sonja,” ütles Kaunitar. „Kurat, ma ju tulen juba!”
7. PEATÜKK
Yxhulti popsikoht polnud meeldiv vaatepilt. Aastatega, mis Allan oli professor Lundborgi hoole all veetnud, oli koht võssa kasvanud. Katusekivid olid alla kukkunud ja vedelesid maas, kemps oli mingil põhjusel ümber vajunud ja üks köögiaken kõlkus hingedel.
Allan soristas häda välisukse kõrvale, toimivat õuekempsu ju enam polnud. Siis läks ta sisse ja istus tolmusesse kööki pingile. Akna jättis