kui järsku poole võrra vähenenud läbisõit.”
Pang suhtles aeg-ajalt venna ja oma eelmisse ellu kuulunud klubiga, kuid tagasi ta sinna ei igatsenud.
„Ei, raisk!” lõpetas Pang mälestuste heietamise eelnenud elust.
Uutmoodi mõtlemine oli raske, sama raske oli olnud ka meenutamine. Parem võtta kolmas õlu ja seejärel vastavalt Šefi korraldusele end hotelli sisse möllida.
Oli juba peaaegu pime, kui komissar Aronsson koos koerajuhi ja politseikoer Kickiga pärast Vidkärrist alustatud pikka jalutuskäiku mööda raudteed …keri suurtükitehasesse jõudis.
Koer polnud teekonna jooksul mitte millegi peale reageerinud. Aronsson mõtles, kas koer ikka taipas, et tegemist oli töö, mitte õhtuse jalutuskäiguga? Aga kui kolmik mahajäetud dresiini juurde jõudis, võttis koer valveseisangu, või kuidas seda õieti nimetadagi. Siis tõstis ta ühe käpa õhku ja hakkas haukuma. Aronssonis süttis lootusekiir.
„Kas see tähendab midagi?” küsis ta.
„Jah, tähendab küll,” vastas koerajuht.
Siis seletas ta, et Kicki kasutab erinevaid märguandeid, sõltuvalt sellest, mida ta teada tahab anda.
„Aga räägi siis ometi, mida koer sellega öelda tahab!” ütles aina kannatamatumaks muutuv komissar Aronsson ja osutas koera poole, kes endiselt haukudes kolmel käpal seisis.
„See tähendab,” tõlkis koerajuht, „et dresiini peal on olnud surnukeha.”
„Surnukeha? Laip?”
„Laip.”
Komissar Aronssonile kangastus hetkeks, kuidas Never Againi liige vaese saja-aastase Allan Karlssoni maha lööb. Kuid siis segunes uus informatsioon juba olemasolevaga.
„Asi peaks ju täpselt vastupidi olema,” pomises ta ja tundis seletamatut kergendust.
Kaunitar pakkus õhtusöögiks kotlette kartulite ja pohlamoosiga, selle juurde õlut ning Gammeldanski napsu. Külalised olid näljased, aga kõigepealt tahtsid nad teada, mis looma häält nad laudast kuulnud olid.
„See oli Sonja,” vastas Kaunitar. „Minu elevant.”
„Elevant?” küsis Julius.
„Elevant?” kordas Allan.
„Ma arvasingi, et see oli tuttav hääl,” ütles Benny.
Endist kiirsöögikoha juhatajat oli tabanud armastus esimesest silmapilgust. Nüüdne, teine silmapilk seda asja ei muutnud. Vahetpidamata vanduv punapäine lopsaka büstiga naine oli ju nagu Paasilinna romaanist välja astunud! Muidugi, mingist elevandist polnud soomlane oma raamatutes küll kirjutanud, kuid Benny arvates oli see ainult aja küsimus.
Elevant oli mullu ühel varasel augustihommikul Kaunitari aias õunu muginud. Kui ta rääkida oleks osanud, siis oleks ta ehk jutustanud, et laskis eelmisel õhtul Växjöst tsirkusest jalga, eesmärgiga midagi juua otsida, sest elevanditalitaja oli hoolealust ära unustades hoopis ise linna peale jooma läinud.
Hämarikus jõudis loom Helga järve äärde ja otsustas seal mitte piirduda ainult janu kustutamisega. Jahutav suplus ei teeks samuti paha, mõtles elevant, ja vantsis madalasse vette.
Ootamatult läks aga vesi järves sügavaks ja elevant pidi appi võtma oma kaasasündinud ujumisoskuse. Elevantide mõtlemine pole üldiselt sama loogiline nagu inimestel, seda tõestas ka kõnealune isend, kes selle asemel et ots ringi keerata ja neli meetrit kaldale tagasi minna, ujus kindlale pinnale pääsemiseks kaks ja pool kilomeetrit üle järvelahe.
Elevandi loogikal oli kaks tagajärge. Esiteks kuulutasid tsirkuserahvas ja politsei looma kähku surnuks, kui nad mööda jälgi Helga järve ja viieteistkümne meetri sügavuse laheni olid jõudnud. Teine tagajärg oli see, et kõikidele märkamatult õnnestus igatpidi elus oleval elevandil pimeduse varjus Kaunitari õunaaiani jõuda.
Kõike seda Kaunitar loomulikult ei teadnud, aga kui ta oli kohalikust ajalehest lugenud uudist kadunud ja surnuks kuulutatud elevandi kohta, siis aimas ta tagantjärele asjade kulgu enam-vähem täpselt. Kaunitar mõtles, et ega kõnealuses piirkonnas ei saanud antud hetkel väga palju elevante jooksus olla, nii et nähtavasti oli surnuks peetud elevant ja tema hoole all olev täiesti elus isend üks ja sama loom.
Alustuseks pani Kaunitar elevandile nime. Naise suure iidoli, lauljatar Sonya Hedenbratti järgi sai elukas nimeks Sonja. Sellele järgnes mõnepäevane suhtekorraldus, et Sonja ja hundikoer Buster teineteist sallima hakkaksid.
Järgnes talv koos lõputu söögiotsimisega, sest vaene Sonja sõi nagu tõeline elevant. Kaunitari isa oli parajasti sussid püsti visanud ja jätnud oma ainsale tütrele päranduseks miljon krooni (kakskümmend aastat varem pensionile minnes oli ta oma eduka harjatootmisfirma maha müünud ja seejärel raha õnnestunult investeerinud). Niisiis lõpetas Kaunitar töö Rottne polikliiniku registratuuris, et oma koerale ja elevandile täisajaga ema olla.
Saabus järgmine kevad, Sonja sai taas toituda värskest rohust ja lehtedest, ja siis sõitis õue peale Mercedes; need olid esimesed külalised pärast seda, kui õnnis isa kaks aastat tagasi viimati oma tütrel külas oli käinud. Kaunitar ütles, et tavaliselt ei kipu ta saatusele vastu astuma, sellepärast ei tulnud talle pähegi Sonjat oma külaliste eest varjama hakata.
Allan ja Julius istusid vaikides ja seedisid Kaunitari jutustust, kuid Benny küsis: „Aga mis selle Sonja pasundamisega lahti on? Ma olen päris kindel, et tal valutab kuskilt.”
Kaunitari silmad läksid üllatusest suureks.
„Kuidas, kurat, sa selle ära kuulsid?”
Benny viivitas vastusega. Mõtlemisaja võitmiseks võttis ta kõigepealt suutäie toitu. Siis ütles ta: „Ma olen peaaegu veterinaar. Kas tahate selle kohta kuulda pikka või lühikest versiooni?”
Kõik eelistasid üksmeelselt pikka versiooni, kuid Kaunitar nõudis, et peaaegu-veterinaar Benny tuleks kõigepealt koos temaga lauta ja heidaks Sonja haigele vasakule esijalale pilgu peale.
Allan ja Julius jäid laua taha istuma ja imestasid, kuidas võis hobusesabaga veterinaar sattuda Sörmlandi kolkasse mõttetu vorstiputka omanikuks? Pealegi veel hobusesabaga veterinaar, mis kord see üldse olgu? Nüüdsel ajal on asjad käest ära. Gunnar Strängi1 ajal olid lood teisiti, siis oli juba kaugelt näha, kes millist ametit pidas.
„Hobusesabaga rahandusminister,” hirnus Julius. „Oleks alles lugu…”2
Benny vaatas Sonja kindla käega läbi, see oli talle Kolmårdeni loomaaias praktikal oldud ajast tuttav. Teise varbaküüne alla oli kinni jäänud murdunud oks ja tekitanud põletiku. Kaunitar oli püüdnud oksa välja tõmmata, kuid tal polnud piisavalt jõudu. Bennyl kulus vaid mõni minut, et oks kätte saada, abiks rahulik vestlemine Sonjaga ja universaaltangid. Kuid jalas oli põletik.
„Meil on vaja antibiootikumi,” ütles Benny. „Umbes kilo või nii.”
„Kui sa tead, mida meil vaja on, siis mina jällegi tean, kust seda saada,” vastas Kaunitar.
Kuid ravimi hankimine eeldas öist retke Rottnesse ja ööd oodates liitusid Benny ning Kaunitar taas õhtusöögiseltskonnaga.
Kõik sõid isukalt ja loputasid söögi õlle ning Gammeldanskiga alla, välja arvatud Benny, kes jõi mahla. Pärast sööki suunduti elutuppa, istuti kamina ette tugitoolidesse ja Benny võttis üles jutu, kuidas temast peaaegu veterinaar sai.
Kõik algas sellest, et Benny ja temast aasta vanem vend Bosse, kes mõlemad olid kasvanud Stockholmi lõunapoolses eeslinnas Enskedes, veetsid oma suved Dalarna maakonnas onu Franki juures. Onu, kes kasutas endast rääkides ainult hüüdnime Frasse, oli edukas ettevõtja, ta omas ja juhtis tervet rida kohalikke firmasid. Onu Frasse müüs kõike, alates auto haagissuvilatest kuni kruusani. Peale magamise ja söömise oli töö ainus asi, millele onu Frasse pühendus. Tal olid seljataga mõned ebaõnnestunud suhted, sest kõik naised tüdinesid