ainult kaks, mitte kolm? Kuid kedagi kolmandat polnud töölised näinud.
Bensiinijaama ja toiduputka poole sõites mõtles Aronsson kuuldu üle järele. Kuid nüüd suutis ta kõiki fakte omavahel veelgi vähem seostada kui varem.
Ta peatus kõigepealt kiirsöögikoha juures. Kõht hakkas tühjaks minema, nii et see sobis ju hästi. Aga putka oli loomulikult kinni. Ega sihukeses kolkas söögikohta vist naljalt ei pea ka, mõtles Aronsson, ja jätkas teed bensiinijaama poole. Seal polnud keegi midagi kuulnud ega näinud. Kuid vähemalt sai Aronsson sealt hot dog’i osta, ehkki maitse oli selline nagu tanklatoidul ikka.
Pärast kiiret lõunat sõitis Aronsson edasi ICA poe, lillekaupluse ja kinnisvaramaakleri juurde. Teel tegi ta peatusi ja küsitles harvu tehasetöölisi, kes koerte, lapsevankrite või abikaasadega ringi liikusid. Kuid kuskilt ei õnnestunud leida kedagi, kes oleks osanud kinnitada kahe või kolme mehe ning kohvri nägemist. Tehase ja Statoili bensiinijaama vahelisel teel kadus jälg lihtsalt käest. Komissar Aronsson otsustas Malmköpingisse tagasi pöörduda. Tal oli kaasas paar tuvastamist vajavaid toasusse.
Kriminaalkomissar Göran Aronsson helistas autost lääni politseiülemale ja kandis hetkeolukorrast ette. Politseiülem tänas, sest ta kavatses Plevnagårdenis kell 14 pressikonverentsi anda ja kuni sinnamaani polnud tal tegelikult midagi, mida seal öelda.
Politseiülemal oli veidi teatraalne loomus ja kui vähegi võimalik, ei hoidnud ta oma jutus värvikuse arvelt kokku. Ja nüüd oli ju komissar Aronsson andnud talle päevaseks esinemiseks vajaliku nii-öelda õlekõrre.
Seega ei hoidnud politseiülem end pressikonverentsil tagasi, Aronsson polnud veel Malmköpingisse jõudnud, et teda selles takistada (mis poleks paraku nagunii õnnestunud). Politseiülem kuulutas, et Allan Karlssoni kadumine on nüüdseks arenenud arvatavaks inimröövidraamaks, täpselt nagu kohaliku lehe kodulehekülg eelmisel päeval juhuslikult oli oletanudki. Politseil oli nüüdseks ka vihje, et Karlsson on elus, kuid viibib allilmategelaste küüsis.
Ajakirjanikel oli loomulikult palju küsimusi, kuid politseiülem pareeris need osavalt. Niipalju võis ta siiski lisada, et Karlssonit ja tema oletatavaid röövijaid oli alles sama päeva lõuna paiku nähtud …keri metallitehase lähedal väikeses alevikus. Samuti kutsus ta üles politsei parimat sõpra – Üldsust – oma tähelepanekutest teada andma.
Politseiülema suureks pettumuseks oli televisiooni võttegrupp nähtavasti juba ära sõitnud. Seda poleks juhtunud, kui too logard Aronsson oleks informatsiooni inimröövi kohta veidi varem välja õngitsenud. Kuid suured õhtulehed Expressen ja Aftonbladet olid igatahes kohal, samuti kohalik ajaleht ja raadioreporter. Plevnagårdeni söögisaali tagaseina ääres seisis ka üks mees, keda lääni politseiülema mälu järgi eelmisel päeval kohal ei olnud. Võib-olla TT uudisteagentuurist?
Kuid Pang polnud TT-st, ta oli Stockholmist kohale sõitnud Šefi käsul. Ja ta hakkas jõudma veendumusele, et Polt oligi koos rahaga jalga lasknud. Sel juhul oli tüüp ise enda surmaotsusele alla kirjutanud.
Kui komissar Aronsson Plevnagårdenisse jõudis, oli pressikonverents juba lõppenud. Tee peal käis Aronsson vanadekodust läbi ja sai kinnituse, et leitud tuhvlid kuulusid Allan Karlssonile (õde Alice oli neid nuusutanud ja nägu krimpsutades pead noogutanud).
Aronssonil ei vedanud, ta põrkas politseiülemaga hotelli fuajees kokku, ülemus informeeris teda pressikonverentsi käigust ja tegi talle ülesandeks draama lahendada; soovitavalt nii, et tegelikkuse ja politseiülema poolt ajakirjandusele räägitu vahel ei esineks loogikavigu.
Seejärel läks politseiülem oma teed, tal oli palju muudki tegemist. Näiteks oli viimane aeg kaasata uurimisse ka prokurör.
Aronsson võttis tassi kohvi ja istus, et viimaste sündmuste üle järele mõelda. Muu mõtlemisainet pakkuva hulgast otsustas Aronsson keskenduda kolme dresiinireisija omavahelistele suhetele. Kui Tengroth eksis ja Karlsson ning Jonsson polnudki dresiini kolmanda reisija võimuses, oli tegemist pantvangidraamaga. Ka politseiülem oli äsja pressikonverentsil selle maha hõiganud, see omakorda aga võis nimetatud teooriat nõrgestada. Nimelt oli politseiülemal harva õigus. Pealegi olid ju tunnistajad, kes olid näinud Karlssonit ja Jonssonit …keris jalgsi liikumas – koos kohvriga. Kas Karlssoni- ja Jonssoni-papil oli sel juhul õnnestunud noorest ja tugevast Never Againi liikmest jagu saada ning ta kuhugi kraavi visata?
Vähetõenäoline, kuid mitte võimatu. Aronsson otsustas Eskilstuna jälituskoera uuesti kohale tellida. Koera ja tema juhi jaoks tõotas sellest kujuneda pikk jalutuskäik talunik Tengrothi maadelt …keri tehaseni. Kuskil seal vahepeal oli ju Never Againi liige kaotsi läinud.
Seejärel kadusid Karlsson ja Jonsson tehase tagaõue ja Statoili bensiinijaama vahelisel teel – umbes kahesajameetrisel lõigul. Õhku haihtunud, ilma et ükski elav hing seda tähele oleks pannud. Teejupi äärde jäi ainult suletud kiirsöögikoht.
Aronssoni mobiil helises. Sidekeskus oli saanud uue vihje. Seekord oli saja-aastast nähtud Mjölbys ühe Mercedese esiistmel, arvatavasti oli autot juhtinud keskealine hobusesabaga mees ta röövinud.
„Kas uurime seda lähemalt?” küsis kolleeg.
„Ei,” ohkas Aronsson.
Pika elu jooksul oli komissar Aronsson õppinud usaldusväärseid vihjeid rämpsust eristama. Üldise segaduse keskel pakkus see mõte lohutust.
Benny tegi Mjölbys peatuse, et tankida. Julius avas ettevaatlikult kohvri ja võttis sealt viiesajalise bensiinirahaks.
Julius ütles, et tahab pisut jalgu sirutada, ning palus Allanil jääda autosse kohvrit valvama. Allan, kes oli raskest päevast väsinud, lubas autos oodata.
Benny sai omadega esimesena valmis ja istus rooli taha. Kohe seejärel tuli ka Julius tagasi ja andis käsu edasi liikuda. Mercedes jätkas sõitu lõuna poole.
Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti.
„Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta.
Allan kergitas kulme:
„Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?”
„Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny.
„Oih,” ütles Allan.
„Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.”
„Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan.
Benny oli mõnda aega vait.
„Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?”
„Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan.
Taas valitses natuke aega vaikus. Siis ütles Julius, et vast oleks kõige parem eraautojuhile kõik ära seletada. Kui Benny tahab pärast seda pooltevahelise kokkuleppe tühistada, siis on tal selleks vaba voli.
Kogu loo juures oli Bennyl kõige raskem leppida faktiga, et üks inimene oli surnud ja ekspordina välja saadetud. Aga see oli ju tõepoolest olnud lihtsalt õnnetu juhus, ehkki paljuski ka viina süü. Benny alkoholi ei pruukinud.
Niisiis mõtles äsja palgatud autojuht kõik veel kord läbi ja jõudis järeldusele, et need viiskümmend miljonit olid algusest peale valedes kätes olnud, ja neist võib asjade praeguse seisu juures inimkonnale ehk rohkemgi kasu olla. Pealegi polnud mõte juba esimesel päeval uuelt töölt lahkumisest talle kuigi meeltmööda.
Seepärast lubas Benny oma postile jääda ja küsis, mis plaanid härradel edaspidiseks on. Seni polnud ta julgenud seda küsida; Benny meelest polnud uudishimu eraautojuhi puhul hea iseloomuomadus, aga nüüd oli temast omal moel kuriteo kaasosaline saanud.
Allan ja Julius tunnistasid, et hetkel polnud neil üldse mingeid plaane. Aga nad leidsid, et tuleb sõita sinna, kuhu tee neid viib, ja hämariku saabudes otsida öömaja ning kõigest põhjalikumalt rääkida. Seega oli asi otsustatud.
„Viiskümmend