õhku. Selle asjaga oli tegelikult nii ja naa, sest Benny ja Bosse pandi peagi onu Frasse kruusakarjääris kivipurustaja peale tööle. Poistele see meeldis, ehkki töö oli raske ja kaks kuud järjest hingasid nad õhu asemel enamasti tolmu. Pärast tööd pakkus onu Frasse õhtusööki koos jutlusega, kus tema lemmikõpetuseks oli: „Vaadake, et te korraliku hariduse saate, poisid, muidu lõpetate samamoodi nagu mina.”
Ei Benny ega Bosse meelest poleks olnud midagi hullu, kui nad oleksid lõpetanud samamoodi nagu onu Frasse, vähemalt senikaua, kuni too kogemata kombel oma kruusakarjääris surma sai, aga onu Frasset oli ta vähene kooliharidus kogu elu painanud. Ta oskas vaevu kirjutada, arvutas kehvasti, ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja kui kellelgi oleks pähe tulnud küsida, siis oleks ta ehk suure pingutusega suutnud välja mõelda, et Norra pealinn on Oslo. Ainus, mida onu Frasse oskas, oli äri. Ja sellega sai ta püstirikkaks.
Pole teada, kui rikas oli onu Frasse surres. Kuid igal juhul oli Bosse tol ajal üheksateist ja Benny kaheksateist saamas. Ühel päeval helistas Bossele ja Bennyle advokaat ning teatas, et poisid on onu Frasse testamendis ära mainitud, kuid asi oli komplitseeritud ja nõudis ilmselt kokkusaamist.
Niisiis läksid Bosse ja Benny advokaadi kontorisse kohtumisele ja said teada, et sel päeval, kui nad mõlemad saavad kätte kõrgkooli diplomi, ootab neid konkreetselt nimetamata, kuid märkimisväärne rahasumma.
Enamgi veel, vennad pidid advokaadi kaudu saama õpingute ajaks korraliku ja indeksi järgi reguleeritava igakuise toetuse tingimusel, et õpinguid ei katkestata, muidu toetuse maksmine lõpetatakse, samuti lõpeb õpingutoetus siis, kui poisid kõrgkooli diplomi kätte saavad ja seega peaksid suutma end ise ülal pidada. Nojah, testamendis oli veel muidki rohkem või vähem keerulisi detaile, kuid põhiline oli see, et kui mõlemad on oma õpingud lõpetanud, saavad nad rikkaks.
Bosse ja Benny läksid otsekohe seitsmenädalasele keevitajate kursusele ja advokaadi sõnul kõlbas see testamendi tingimusi arvesse võttes küll, „ehkki ma aiman, et teie onu Frank pidas silmas vast midagi akadeemilisemat”.
Kursuse keskpaigas juhtus kaks asja. Esimene oli see, et Benny tüdines lõplikult vanemale vennale poksikoti eest olemisest. See oli aastaid niimoodi kestnud, aga nüüd oli aeg vennale seletada, et nad mõlemad olid täiskasvanuks saamas ja Bosse võis otsida kellegi teise, keda pidevalt kamandada.
Teiseks avastas Benny, et ta ei tahtnud tegelikult üldse keevitajaks saada, tema sellealased anded olid täiesti olematud ja ta kavatses kursuse pooleli jätta.
Selle peale tülitsesid vennad mõnda aega, enne kui Bennyl õnnestus end ära rääkida Stockholmi ülikooli botaanikakursusele. Advokaadi sõnul sai testamendi tingimusi tõlgendada üheselt ja nende järgi oli erialavahetus igati lubatud, eeldusel et õpingud vahepeal ei katke.
Bosse lõpetas peagi oma keevitajakoolituse, kuid ei saanud onu Frasse rahadest ikkagi pennigi, kuna vend Benny alles õppis. Pealegi lõpetas advokaat kohe, vastavalt testamendi nõuetele, Bossele ka igakuise toetuse maksmise.
Selle peale läksid vennad muidugi tõsiselt tülli. Kui siis Bosse ühel ööl Benny uue ja ilusa 125-kuubikulise mootorratta (ostetud rikkaliku igakuise õpingutoetuse eest) purjus peaga segi peksis ja ära lammutas, oli vennaarm lõplikult otsas.
Bosse hakkas onu Frasse eeskujul äri ajama, ehkki tal polnud selle peale pooltki sama palju annet. Mõne aja pärast kolis ta hoopis Västergötlandi, esiteks et uuesti äri alustada, teiseks, et oma neetud vennaga mitte kogemata kokku joosta. Samal ajal jäi Benny aastateks üliõpilaseks. Nagu öeldud, igakuine toetus oli arvestatav, ja jättes õpingud katki vahetult enne diplomini jõudmist ning alustades millegi uue õppimist, elas Benny mõnusat elu, ülbikust ja lollpeast vend muudkui aga ootas oma raha.
Nii tegi Benny kolmkümmend aastat, kuni ühel päeval helistas raugastunud advokaat ja ütles, et pärandus on nüüd otsas, rohkem igakuist õppetoetust pole tulemas ja loomulikult pole ka mingit muud raha enam alles. Lühidalt, vennad võisid kogu pärandusest suu puhtaks pühkida, teatas advokaat, kes oli nüüd üheksakümmend täis ja võib-olla just tänu sellele testamendile nii kaua elus püsinud, sest kõigest paar nädalat hiljem suri ta oma tugitoolis telekat vaadates.
See kõik juhtus mõned kuud tagasi, Benny oli järsku sunnitud omale töö leidma. Kuid Rootsi üks haritumaid inimesi sai tünga, sest tööturg ei nõudnud rekordarvu õpinguaastaid, vaid dokumenti õpingute lõpetamise kohta. Bennyl oli vähemalt kümme peaaegu lõpetatud kõrgemat haridust, kuid ometigi tuli tal omale töökoha leidmiseks lõpuks investeerida vorstiputkasse. Benny ja Bosse olid seoses advokaadi teatega, et pärandus on nüüd õpingute alla maetud, ka korra teineteisega telefonis rääkinud. Bosse toon oli seejuures niisugune, et Bennyl polnud lähemal ajal plaaniski talle külla sõita.
Kui Benny oli oma jutustusega nii kaugele jõudnud, hakkas Julius muretsema Kaunitari võimalike liiga uudishimulike küsimuste pärast, näiteks kuidas Benny Juliuse ja Allaniga kokku oli sattunud. Kuid õlle ja Gammeldanski mõjul polnud Kaunitar üksikasjadest eriti huvitatudki. Selle asemel taipas Kaunitar, et tema, vana inimene, oli peaaegu armumas.
„Kelleks sa peale veterinaari veel oled peaaegu saanud?” küsis ta silmade särades.
Benny taipas nagu Juliuski, et viimaste päevade sündmusi ei maksaks liiga detailselt seletada, sellepärast oli ta suunamuutust võimaldava küsimuse eest Kaunitarile tänulik. Aga tal ei tulnud kõik paugupealt meeldegi, nagu ta ütles, kolme järjestikuse koolipingis istutud aastakümnega jõuab paljutki, eeldusel et aeg-ajalt natuke õppetööga ka tegeleda. Igatahes teadis Benny, et ta oli peaaegu veterinaar, peaaegu arst, peaaegu arhitekt, peaaegu insener, peaaegu botaanik, peaaegu keeleõpetaja, peaaegu spordipedagoog, peaaegu ajaloolane ja peaaegu veel pihuga muud pealegi. Ja lisaks veel terve rida erineva kvaliteedi ja tähtsusega lühemaid kursusi. Teda võis vist peaaegu tuupuriks nimetada, sest ühe ja sama semestri jooksul oli ta võtnud ka päris palju topeltkursusi.
Siis tuli Bennyl meelde veel midagi, mis äärepealt oleks ununenud. Ta tõusis püsti, pöördus Kaunitari poole ja deklameeris:
Vaese, vaevase elu seest
üksiöödest mu laul tõuseb nüüd
ainult sinust, mu kaasa, read need,
minu üliklik hiilgav hüüs.
Toas valitses täielik vaikus, ainult Kaunitar pomises kuuldamatult vandesõna ja punastas seejärel.
„Erik Axel Karlfeldt,” selgitas Benny. „Tahan tema sõnadega tänada söögi ja soojuse eest. Ega ma ei öelnud, et ma olen ka peaaegu kirjandusteadlane?”
Võimalik, et Benny läks seejärel natuke liiga kaugele, paludes Kaunitari kamina ees tantsule, sest too keeldus järsult ja ütles kommentaariks, et hullumeelsusel on lõpuks ikka mingi kuradi piir ka. Kuid Julius pani tähele, et Kaunitar oli meelitatud. Et end kõige paremast küljest näidata, tõmbas ta dressipluusi luku lahti ja sirutas end nii, et õmblused ragisesid.
Siis tänas Allan meeldiva õhtu eest ja lahkus, kolm ülejäänut asusid kohvi ja konjaki kallale. Julius võttis pakutu rõõmsalt tervenisti vastu, Benny leppis sellest poole, ehk siis kohviga.
Julius pommitas Kaunitari küsimustega talu ja naise tausta kohta, osalt pakkus see talle huvi, aga samas tahtis ta iga hinna eest vältida vestlusi teemadel, kes nad sellised on, kuhu nad teel on ja miks. Ta pääses kõikidest tülikatest küsimustest, sest Kaunitar oli hoogu sattunud ja rääkis oma lapsepõlvest, mehest, kellega ta kaheksateistkümneaastaselt oli abiellunud ja kelle ta kümme aastat hiljem välja oli visanud (see osa jutustusest oli pikitud eriti rohkearvuliste vandesõnadega), sellest, et tal polnud lapsi, et Sjötorp oli kuni ema surmani seitse aastat tagasi olnud vanemate suvila ja isa andis selle Kaunitarile aastaringseks elamiseks; äärmiselt nürist tööst Rottne polikliiniku registratuuris, kahanevast pärandisummast ja sellest, et küllap on peagi aeg talust lahkuda ning midagi muud ette võtta.
„Ma olen juba nelikümmend kolm,” ütles Kaunitar. „Kurat, see on ju poolel teel hauda.”
„Ära ole selles nii kindel,” vastas Julius.
Koerajuht andis Kickile