Aleksejevitš, teil on suur luuretöö kogemus ja see ettepanek pole küll teie vääriline. Kujutage vaid korraks ette teie poolt pakutut.” Pjotr Ivanovitš oli neelatanud ning jätkanud juba rahulikumalt: „Praegu on kogu Balti riikide press meievastast propagandat täis. See oleks neile järjekordselt meeldiv suutäis lõksutamist teemal – Vene armee, lohakuse ülim aste, juba kaovad ka inimesed.”
„Saan aru, Pjotr Ivanovitš, minu viga,” oli Rametov tõtanud asja parandama. „Aga kas meil siis muid võimalusi ei ole?”
„Mida te välja pakute?” oli kindralpolkovnik pärinud, hääletoonis kerge tüdimus. Võis aru saada, et Kramovi jaoks polnud Pigilev enam probleem, pigem oli probleemiks, kuidas 7B suuna ülem maha rahustada.
„Pjotr Ivanovitš,” oli Rametov naiivset edasi mänginud, „minu teada peaks meil Tallinnas lesti olema, kas mõnda ei saaks selleks otstarbeks kasutada?”
Kramov oli end vaos hoidnud, ehkki tema põskedele olid tekkinud taas punased laigud ja mehe silmad olid omandanud teraselise läike.
„Kindralleitnant Rametov, te ju teate, et konserveeritud agente tohime kasutada ainult kolleegiumi eriotsusega ja sedagi eriolukordades, milleks ühe sõjaväelase kadumist küll pidada ei saa.” Kindralpolkovniku hääl oli kõlanud nördinult, nagu oleks teda isiklikult solvatud.
„Aga selle eest millise sõjaväelase kadumist,” oli Rametov kangekaelselt oma versiooni juurde jäänud, avastades samas, et Kramov rääkis küll kolleegiumist ja selle otsusest, kuid viimane kehtis ainult niinimetatud süvalestade puhul. Neid agente oli Balti riikides tõepoolest ainult ühe käe sõrmede jagu, harilikke lesta staatuses tegijaid aga tunduvalt rohkem. Kramov oli sihtinud pahaselt oma nooremat kolleegi puhmas kulmude alt: „Paldiskis on teil peaaegu terve residentuur, kaasake neid inimesi.”
Sellega oli kindralleitnant Rametovi audients GRU ülema asetäitja kindralpolkovnik Kramovi juurde lõppenud.
Vassili Aleksejevitš vaatas, käed seljal, aknast välja ja kogu jutuajamine meenus talle üksikute detailideni. Ta tunnetas, et Kramovi näol ei olnud tegu just hingesugulasega, abi ei olnud sealt oodata. Küllap oli antipaatia vastastikune, kuid kogemustega luuraja ei tohtinud rajada oma hinnanguid emotsioonidele. Kramovit võis mõista. Tema, Rametov, esindas GRU-s noort ja teistsugust põlvkonda. Seda põlvkonda, kelle suhtlus välismaailmaga ei lähtunud klassiviha seisukohalt. Seda põlvkonda, kes ei uskunud sotsialistliku maailmakorralduse eksporti ega areneva sotsialismi postulaatidesse. Nemad nägid välismaailma liiga lähedalt, oskasid võrrelda tegelikkusega Nõukogude Liidus ja tühja sõnamulinaga, mida ametlikult levitati. Noorema põlvkonna teadmised Stalinist ja tema kõva käe poliitikast pärinesid ajalooraamatutest. Kramovi-sugused igatsesid taga Teise maailmasõja järgset Nõukogude Liitu, suurt deržava`t, mida tundis ja kartis terve maailm. Eks selles seisneski põhiline erinevus põlvkondade vahel.
Rametov astus uuesti laua juurde ja avas veel kord punase toimiku. Kasutage oma residentuuri, osatas ta mõttes oma otsest ülemust. Muidugi oli see võimalik, kuid Paldiskis olid kõik uued mehed. Endine koosseis, Pigilevi kolleegid, olid vägede väljaviimise põhjendusega Eestist ära toodud ja teistesse suundadesse ümber paigutatud. Selline rotatsioon GRU tegevuses oli tavapärane, kuid kui arvestada võimalusega, et Paldiski grupi baasil pidi Eestisse loodama residentuur nagu teistessegi välisriikidesse, siis tundus kogemustega meeste ümberpaigutamine kummaline või isegi pahatahtlik. Midagi oli siin valesti ja see midagi oli tihedalt seotud alampolkovnik Pigileviga.
Kindral lehitses veel kord toimikut ja peatus materjalidel, kus kirjeldati alampolkovniku lahtirebimise katseid Tallinnas. Mees oli sõitnud nelja taksoga ja samas oli ära toodud ka taksojuhtide andmed. „Vello Jugar, Mati Kromm, Peeter Räim, Jaak Kruuser…” veeris kindral võõrapäraseid nimesid ja uuris meeste isikuandmeid. Kõik oli tavapärane, kaks eluaegset taksojuhti, kunagine kooliõpetaja ja endine pagar. Paldiski osakonna töö oli põhjalik. Ära oli isegi toodud taksojuhi nimi, kes teise juhiga sõnelemas käis, kui Pigilev järjekorda eirates valesse taksosse istus. „Leo Tamm, endine geoloogia instituudi teadur,” luges kindral. Kõigist persoonidest, kellega Pigilev sel päeval kohtus, oli isegi pildimaterjal olemas. Rametov klõpsas arvuti tööle, sisestas kolm järjestikust 12-märgilist koodi ning sisenes pildiarhiivi. Sisestanud toimiku numbri, sattus ta fotodele, mis olid seotud Pigilevi juhtumiga. Informatsiooniriba teatas, et tutvuda võib 28 isiku fotoga. „Huvitav,” mõtles Vassili Aleksejevitš, „toimiku lõpus seisis, et lisatud on 29 isiku fotod. Veel kord haaras kindral punased kaaned ja luges lisast 2: „Toimikule lisatud fotoarhiiv 29 ühikut.” Üks foto oli puudu. See oli huvitav tähelepanek. Libistades silmadega üle isikute nimekirja ja siis üle fotode, selgus, et arhiivist puudus taksojuht Leo Tamme pilt.
New-York
Aprill 1993. Thomas Thamerick
Thomas Thamerick väljus limusiinist West Streetil Hudsoni jõe kaldapealsel. Suur kevad oli saabunud New Yorki äkitselt ja nüüd võimutses kõikjal juba paarikümnekraadine soojus. Brigaadikindral Thamericki sihvakas sportlik kuju ei lubanud anda talle aastaid üle neljakümne. Ka lühikeseks pöetud heledad juuksed, millesse hallid karvad ära kadusid, ei reetnud mehe tõelist vanust. Nõtkel vetruval sammul astus mees rinnatise juurde ja saatis auto käeviipega minema. Autojuht oli kindral Thamericki veidrustega harjunud. Ta kehitas õlgu ja rehvide sahinal kadus must limusiin mööda Canal Streeti Manhattani silla suunas. Piki Hudsonit tossutas vana ratastega aurik. Tekil mürtsus mängida mustadest meestest koosnev diksiländorkester ning uudistavad turistid koogutasid illuminaatoritest välja vaatama. Thomas armastas New Yorki. Mis oli Washington selle kõrval – suur küla, ametlik ameti- ja valitsusasutuste asupaik, ei midagi enamat. New York seevastu oli tõeline elu. Jalutades piki kallast, nööpis mees hõlmad lahti ja lasi end jõelt puhuval värskendaval tuulel jahutada. Kunagi tegevagendina oli ta mänginud mõttega, kuidas oleks normaalse inimese kombel kabinettide vaikuses rutiinset tööd teha, kuid võta näpust, tegu oli lihtsalt unelmaga. Tegevagendina vastutasid iseenda ja oma ülesande täitmise eest, operatiivosakonna ülema asetäitjana panid pea pakule kõigi operatsioonide pärast, ja selleks oleks pidanud ka üsna mitu „kupart” olema. Kokkuvõttes sundis see taga igatsema Vietnami ja Kambodža džungleid, Lemaania liigirohket metsa, võõraste linnade liiklusmelu ning, mis siin rääkida, isegi Afganistani kivikõrbe ja tuuliseid mägesid. Igal pool seal olid sa vaba mees, kes sõltus ainult oma ülesandest ja elu alalhoiu instinktist, kabinetiametnikuna olid aga käsist ja jalust seotud luuremasina külge, iialgi ei osanud sa arvata, millise ebameeldivuse võisid järgmiseks päevaks serveerida alluvad.
Väike, kuid südikas puksiir, lainevuntsid ees, tossutas enesest kuus korda suurema praamiga, millel losutasid konteinerid, mööda Hudsonit vastuvoolu üles.
Kurat küll, mõtles Thomas Thamerick, toetudes kätega graniitrinnatisele, kusagil elavad inimesed rahulikku elu ja teevad oma igapäevast tööd, otse kadesta.
Kindral Thamerickil oli põhjust muretsemiseks. Nõukogude Liit oli küll laiali saadetud, kuid endiselt eksisteerisid luurestruktuurid, mis allusid nüüd juba Venemaale. Ka vana rivaali GRU-d olid tabanud muutused. 1991. aasta lõpust oli see iseseisev asutus, kes taotles nüüd LKA-ga koostööd narkoäri piiramisel, tuuma- ja muude massihävitusrelvade leviku tõkestamisel ning terrorismiga võitlemisel. See oli asja paraadpool ja ei seganud sugugi Venemaal tihendada luuretegevust Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste territooriumil. USA senati luureküsimuste komisjoni andmetel olid venelased ainuüksi 1992. aastal tõstnud oma luure aktiivsust Ameerika Ühendriikide territooriumil ligi 12 %. Akadeemik Jevgeni Primakov, kes seisis praegu Venemaa välisluure eesotsas, eitas selliseid hinnanguid kategooriliselt. Venelased olid endalt väga osavalt suutnud tähelepanu kõrvale juhtida. Nad opereerisid USA senati majanduskomisjoni ettepanekutega kongressile, mis nägid ette 10 % assigneeringute vähendamist LKA-le ja FJB-le, kusjuures kaadrit tuli koondada 18 % võrra. Just sellele venelased vihjasidki, pasundades kõikjal üle ilma, et nii LKA kui FJB on haiglaslikult huvitatud USA maksumaksjale liialdatud andmete serveerimisest Venemaa luuretegevuse kohta.
Mõneti võis venelastel õigus olla, mõtles Thamerick ja asutas end uuesti jalutama. Kuid USA senati finantskomisjoni poliitika oli lühinägelik – Nõukogude Liidu lagunemisest eufoorias, loodeti luuretöös vähemate rahadega