antud kõva käsk mind kõrvaldada. Meie taga on lage tänav, varjuda ei ole kuhugi. Nii nad nüüd istuvad ja ootavad, et me nina välja pistaksime ja seda rõõmu me neile ka teeme.” Üllatunult vaatas leitnant Jerney kindralit.
Valge kaater loksus vaikselt kalda lähedal. Mees rooli taga oli tõstnud binokli silmadele. Graniitrinnatist jätkus paarikümneks meetriks ja selle taga objekt end varjaski. Raske oli öelda, kas keegi oli ka tabamuse saanud, kuid arvessse tuli võtta alati viletsam variant, valvsust ei tohtinud hetkekski kaotada.
„Ei nad pääse kuhugi,” sosistas ta silda, kus optilise sihiku taga istus teine mees.
„Kas tuleb meil siin veel kaua passida?” päris sihtija pahuralt, kordagi silmi optikast pööramata.
„Kohe, kohe, ole kannatlik,” vastas roolimees ja langetas binokli silmadelt. „Poisid just teatasid, et on autos istujatega ühele pool saanud, kohe panevad tänava poolt riivi ette.”
„Tore oleks,” mühatas optikasse passija ja kohendas snaiperpüssi paremini palgesse. „küllap on varsti ka politsei kohal.”
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Rinnatise tagant paistis mustas palitus selg, mis kummargil ja kiiresti liikus rinnatise vasaku otsa poole. Snaiper oli kiire mees liikujat optikaristi püüdma ja vajutas siis sujuvalt päästikule. Üks kord, teine kord, otse näha oli, kuidas kuulid potsatasid palitusse, kuid objekt jätkas liikumist. Siis adus laskja, et teda on kõige lihtlabasemal moel haneks püütud. Ta jõudis küll märgata mõlemalt poolt rinnatise otstest püsti viskuvaid figuure, kuid tulistada ta enam ei jõudnud. Risttulest tabatuna kukkus varitseja selili kaatri tekile. Optilise sihikuga püss libises ta peost ja kadus sulpsatusega üle parda. Silmad klaasistunud, verenire huultelt lõuale nõrgumas, oli ka alumine mees roolirattale vajunud.
„Ja nüüd kiiresti kaatrisse,” karjus kindral Thamerick kohale tormavale leitnandile, kes mõistmatuses käega tänava poole viipas.
„Sealt, sealt võid praegu ainult kuuli oodata,” hüüdis Thamerick rinnatisele tõustes. Tõepoolest kostis West Streetilt kummide kriunumist ning eemalt lähenes meteoori kiirusel must „Ford Mondeo”. Jahmunud Michael Jerney silmade all sirutas brigaadikindral Thamerick käed laiali, ja nagu oleks see igapäevane asi, sukeldus pääsukesena, kallis Versace ülikond seljas, Hudsoni jõe kevadiselt külma vette. Pidurite krigin selja taga ja autost välja pudenevad mehed ei lasknud leitnandil olukorda võõriti mõista. Noormees haaras käega ninast ja kukutas end samuti üle rinnatise hallisegustesse voogudesse.
Neil oli õnne. Kaatri mootor käivitus esimesel katsel. Kui välja jätta mõned kuulide poolt tekitatud augud esiklaasis, pääsesid nad puhtalt. Vöör uhkelt püsti, juhitud brigaadikindral Thamericki kindlast käest, vahused vuntsid kahel pool, tormas valge iludus kaugemale tinasest sajust, mis nende selja taga laineid piitsutas.
Leitnant Jerney jälgis imetlusega oma kaitsealuse märga, kuid meelekindlat nägu, mida ehtis muhe naeratus, ning noormees tajus, et kindral lausa nautis olukorda. Jah, mõtles Michael märgi riideid kohendades, sellise mehe turvamine on midagi muud kui kontori pakspersete eest hoolitsemine. Sellise mehe turvameheks olla on auasi, kui aga lähemalt mõelda, siis, kes keda siin täna üldse turvas!
IV peatükk
Moskva. Akvaarium
Kindralpolkovnik Kramov
Moskva – Keskus – Kramov
Kavandatud operatsioon „Pärlike” luhtus LKA sekkumise tõttu. Otsitavad objektid kadunud koos enesetapu sooritanud Z-iga. Üksikasjalik raport diplomaatilise postiga. Ootan teie kinnitust, et jätkata plaani B järgi. Razin.
„Seal ta nüüd oli,” ühmas kindralpolkovnik Kramov närviliselt, visates pahaselt käest punase šifrogrammide kausta. Solvunud plaksatusega kukkusid kaaned heleda lakiga kaetud karjala kasest kirjutuslauale.
„Kurat küll, kõige elementaarsemaid asju ka ei saa endistele STA-SI lämmkäppadele usaldada,” pomises mees nina alla end toolist püsti upitades. Juba 1983.–1986. aastal NLKP Keskkomitees GRUd kureerides oli ta neile selgitanud, et Markus Wolfi poolt loodud idasakslaste välisluurevõrk on küll massiline, kuid mitte piisavalt professionaalne. Muidugi oli neil kordaminekuid ja küllalt suuri, kas või Lääne-Saksa kantsleri Willy Brandti juhtum, kes 1974. aastal oli sunnitud erru minema just selle pärast, et kantsleri abi Günther Guillaume edastas juba aastaid hindamatut informatsiooni STASI-le. Juhtum tekitas maailma luureringkondades suurt furoori, sundides paljusid lääneriike oma majapidamises tõsiselt ringi vaatama. Kuid ka selle juhtumi juures tegutsesid idasakslased liialt läbinähtavalt ja siit ka tagasilöögid. Oleks Guillaume pisutki professionaalsem olnud, jätkunuks informatsiooni Lääne-Saksamaalt hoopis kauemaks, mehe positsioon oli super hea.
Pjotr Ivanovitš patsutas taskutele, avas ja sulges sahtleid, kuid sigaretid jäid leidmata. Küllap oli ta suitsud hommikul koju esiku lauale unustanud. Kindral oli pühapäevasuitsetaja. Kui kõik laabus, ei tulnud sigaretid meeldegi, kui aga elu läks keeruliseks ja tekkisid ettenägematud asjaolud, hakkasid kindrali närvilised käed alateadlikult mööda taskuid ja lauasahtleid ringi kolama. Ärritatult sammus kõhukas mees piki rohelist vaipa ukseni, lükkas selle tormakalt irvakile ja teadustas võimuka häälega:
„Julia Nikolajevna, suitsud on kuhugi kadunud!” Kahekümne kaheksa aastane erariides kontoriiludus teadis oma ülemuse kombeid. Ta võttis alumisest sahtlist paki „Marlborot” ja päris rohkem moe pärast:
„Millist marki, Pjotr Ivanovitš, soovite?”
Kõigile oli teada, et Kramovi puhul ei mänginud suitsu mark mingit rolli. Sama hästi võis see olla „Priima” kui ka „Belomorkanal”, peaasi et oleks kindrali nõudmisel olnud varnast võtta, sest ärritunud Kramov oli vastik Kramov.
Sigaretipakk kuldselt lakitud küünte vahel, kiirustas Julia Nikolajevna uksele, kus pahane ülemus ees ootas. Noore naise aasialikult kaunis näolapp veidi pilus silmade ja kõrgelt kaarduvate kulmudega, ilusat figuuri rõhutav sinine kostüüm ja kõrgete kontsadega kingadesse kängitsetud kaunid jalad muutsid vana ja pahura mehe pilgu lahkemaks.
„Julia Nikolajevna, kas te olete mul ka suitsetama hakanud?” vibutas kindral sekretäri poole näppu. „Ei tohi, ei tohi! Teiesugune noor ja ilus naine peab tervist hoidma.”
„Ei, Pjotr Ivanovitš, mitte sugugi.” Julia raputas pead, nii et mustad pikad juuksed lendlesid. „Eks ma ikka teie jaoks, rohkem ikka teie jaoks, Pjotr Ivanovitš, seda tagavara siin hoian.”
See oli neil mäng, selline rituaal, kus iga kord kordusid ühed ja samad jutud.
„Vaadake mul ette,” ähvardas kindral naljatamisi, „võtan tervise kokku ja viin teid õhtul diskole!”
Ka see oli igakordsest repertuaarist, mille peale noor naine teeseldes silmad langetas ja pomises: „Saatuse teed, Pjotr Ivanovitš, on imelikud.”
Veel kord vibutas Kramov naljatamisi näppu ja sulges kabineti ukse. Langetatud pilgul ära oodanud ülemuse lahkumise, näitas Julia sulgunud uksele keelt ning naasis kõpsides ja vetruval sammul töökohale. „Vana jäär,” pomises ta endamisi, „tantsima, tantsima, kes kurat su kõhtu järel lohistama hakkab?” Samas tõi kujutluspilt kükktantsu vihtuvast kindral Kramovist noorele naisele naeratuse näole ning energiliselt pikki juukseid kõrva taha lükates istus Julia Nikolajevna Petrova oma toolile.
Kindralpolkovnik Kramov naasis kirjutuslaua juurde, „Marlboro”karp käes, ja õngitsenud kahe näpuga pakist sigareti, jäi välismaist toodangut silmitsema. Asi oli ikka täitsa hull, juba ka sigaretid, mis sa muust räägid, olid nende omad. Mõtlikult mudis kindral näppude vahel suitsu ning silmitses värvilist pakendit. Kogu Jeltsini poliitika oli rajatud abi lunimisele välismaalt ja esmajoones ikka USA-st. See tegi kindrali hinge haigeks. Ägeduses mudis ta sigaretti, nii et sellest jäi vaid tubakapuru läikivale lauaplaadile. Kuhu oli kadunud varem maailmas igati respekteeritud suurriigi au, võimsus ja uhkus, mis oli sellest järele jäänud – abi kerjav, näljas, välismaa ees lömitav arengupeetusega ääremaa. Pjotr Ivanovitši pilk langes laual lebavatele punastele kaantele ja ta kutsus end korrale. Olgugi et ümbritsev reaalsus murdis