sellist klaperjahti, mis seadnuks ohtu lesta imago. Veel vähem tõenäoline tundus lugu süvalesta puhul. „Lest” oli väga täpne vaste – sellel kalal oli mimikri võime. Puhkeasendis ja põhjas lamades oskas ta omandada nii merepõhja värvuse kui ka ornamendi. Sama oodati ka konserveeritud luurajalt. Tegelikkuses oli see aga teine etapp. Esimene algas agendile legendi loomisega, mille kallal töötas terve grupp analüütikuid. Sissejuhatuseks koostati psühholoogiline mudel, mille agent omandama pidi. Selle mudeli alla käis välimus, riietus, sõnavara, harjumused, käitumine igas eluvaldkonnas ja palju muudki. Arvestati kandidaadi psühholoogilist eripära ja seda, kuidas see on võimeline mõjutama teiste inimeste alateadvust. Tamovi puhul oli selliseks nipiks Geoloogia Instituudis levitatud jutt Leo Tamme viibimisest hullumajas. Omades sellist teavet, ei tundunud paljudele endistele kaastöötajatele imelik näha kunagist kolleegi taksoroolis. „Mis sa temast ikka tahad, haige inimene,” oli üldine arvamus. Süvalestad olid lestade koorekiht, eriti väärtuslikud ja pikaajalise varjega agendid, kelle andmeid hoiti erihoidlas kolme nulli toimikutes, ühestki arvutist ei olnud nende kohta midagi leida. Juurdepääsu andmetele omasid GRU ülem ja kaks asetäitjat. Alampolkovnik Tamovil oli süvalesta staatus ja GRU oli tublisti vaeva näinud tema legendi kokkuklopsimisega.
Leo Tamm peatas auto jalakäijate ülekäiguraja ees, lastes lasteaiarühmal üle tänava minna. Imelik, kohe väga imelik oli see tänane juhtum, mis pani kahtlevalt pead vangutama. Oleks GRU tahtnud temast vabaneda, leidunuks kümme teist ja hulga originaalsemat võimalust kui mingi allilmast pärit mägede pojast püstolimees. Kuid kes siis?
Bangkok
Chip Steward
„Kuradi pilusilmsed litsid,” kirus suur ja must mees võõrastemaja „Lotus” numbritoas, käies närviliselt seinast seina. „Valgetega kepivad nagu küülikud, musta meest aga vaadatakse nagu laadatola või hernehirmutist.” Lemaanlane seisatas korraks akna all ja vaatas hotelli siseõuele, kus basseini äärel paar ülekaalulist pensionieas eurooplast õlut timmisid. Praegugi veel ajas juhtunu Rodrico Ndegol harja punaseks. Oleks ta siis midagi muidu tahtnud. Ta oli korrusetüdrukule isegi raha pakkunud ja mitte vähe – tervelt 1000 bahti ühekordse solksutamise eest. Tüdruk pani, püksikesed rebadel, putket ja kaebas hotelli ülemustele. „Kurat, see on mustade meeste diskrimineerimine,” mühatas vihane klient ja tõstis „Johnny Walkeri” pudeli suule. Kuuldavalt liikus mehe kõrisõlm, kui ta januselt kuldset vedelikku neelas.
Chip Steward, õige nimega Rodrico Ndego, oli pärit Ekvatoriaal-Aafrikas asuvast Lemaaniast. Ta oli pikka kasvu, laiade õlgade ja jõulise figuuriga tõeline neeger, kes vaatamata oma viiekümne kolmele eluaastale ja pikale joomisperioodile oli veel üsna heas vormis. Rodrico nagu ka tema vanem vend Juan Ndego, Lemaania endine president, oli pärit kibundude, vanade sõjapealikute hõimust, kes kunagi elasid Albori jõe ümbruse viljakatel aladel ja hoidsid peos kogu praeguse Lemaania ala hõimusid. Rodrico lõpetas 1978. aastal Tallinna Kalatööstusliku Merekooli ja aastatel 1980–1983 oli Lemaania Rahvavabariigi kalandusminister. Kui venelaste ja ameeriklaste salajaste intriigide tulemusel 1983. aastal hukkus Juan Ndego, sai pukki endine peaminister Omar Bowara ja algas Rodrico allakäik. Uute valimiste tulemusena puksiti mees Lemaania Töörahva Liikumise Partei keskkomiteest välja. Omar Bowara ettepanekul muudeti partei nime, milleks nüüd sai Lemaania Töörahva Partei. Nime muutusega vahetati välja kogu dokumentatsioon. Sama sildi varjus valiti uued funktsionäärid, kes olid ustavad värskele peasekretärile. Aasta pärast valimisi, pidades silmas kokkuhoidu, kaotati nii kalandus- kui ka põllumajandusministeerium, mis ühendati tööstusministeeriumiga üheks majandusministeeriumiks. Endistest ministeeriumitest said osakonnad, mille etteotsa tõusid juba uued mehed. Rodricole pakuti Albori merekooli juhataja kohta, mille endine minister oli sunnitud vastu võtma. Paratamatult tuli loobuda majast Golfi nooblis linnaosas, ametivillast Santa Augustini pargi lähedal ja kolmest armukesest. Naine koos kahe lapsega läks ise minema ja elas nüüd vanemate juures.
Nii oli Rodrico viimasel ajal joonud ja virelenud, kuni ootamatult aasta alguses oli tema räpase üürikorteri uksest sisse jalutanud Jack Nelson, vana sõber, nagu möödunud meeldivate aastate kauge kaja. Üllatusest oli Rodrico parasjagu joodava viski kurku ajanud. Nafta-firma „West Oil”, kus Nelson varem tegevdirektorina oli töötanud, eksisteeris endiselt, kuigi Jack pühkis Lemaania tolmu juba 1984. aastal jalgelt. Juba siis oli Rodrico teadnud, millist firmat Jack Nelson tõeliselt Lemaanias esindas, ja aimanud, miks toetas ta mingit kalandusministrit, ning seda enam üllatas teda ameeriklase külaskäik.
„Sa just ei õilmitse,” oli jänki pilganud korteris ringi vahtides ning veeretanud jalaga paar tühja viskipudelit kõrvale.
„Kurat, ikka tänu teile, ikka tänu teile,” oli Rodrico vihaselt kihvatanud ning viskiklaas ta ebakindlate näppude vahel oli räpasele lauale kummuli läinud.
„Kas sa ei arva, Rodrico, et oleks aeg pisut eluviisi muuta?”
Ameeriklane oli tundunud irooniline ja istunud luba küsimata kaksiratsi toolile.
„Kas tahad minust mõnda LKA spiooni teha?” oli ta pärinud joobnu otsekohesusega ja itsitanud omaette.
„Jäta, Rodrico,” Jack oli tülpinult käega löönud, „põrsa selga sadulat ei passita.”
„Mis, kurat, tuled mind veel seaks sõimama!” Kuraas oli joomauimas ajus pead tõstnud ning palju ei puudunud, et Rodrico oleks endisele semule tühja pudeliga virutanud.
Telefonihelin katkestas musta mehe mõtterännakud. Loiult vandudes loivas Rodrico ülestegemata voodi juurde, mille päitsis öökapil telefon endast elumärki andis.
„Kuulen,” lausus ta toru hargilt tõstes.
„Vabandage, härra Steward, teid tülitab hotelli administraator. Hotelli juhataja paluks teid väikesele vestlusele, kas teil oleks veidi aega alla tulla?”
„Aega on, tahtmist ei ole. Kes minuga rääkida soovib, las venitab ise oma perse teisele korrusele. Toa number peaks teil seal paberites kirjas olema.” Rodrico muigas mürgiselt. Ta oli pilukatele näidanud, kes majas härra on.
„Väga hea,” siristas teisel pool otsas endiselt õrn tütarlapsehääl, „juhataja külastab teid viie minuti pärast, kas see sobib?”
„Jajah, laske aga tulla,” mühatas pahane mees ja viskas telefonitoru hargile. Tuleb, raisk, seda eilset värki klaarima, no küll ma talle näitan, mõtles Rodrico kahjurõõmsalt ning võttis kuraasi kinnituseks pudelist uue suutäie. Veel kord seisatas ta akna all ja vaatas päikeses sillerdavat lasuursinist basseini hotelli siseõuel. Päikese ja sinise vee pärast poleks küll mõtet olnud nii kaugele sõita, kodus Alboris on kõike seda rohkem kui küll, mõtles Rodrico ja oli vihane Nelsoni peale. „Sinuga võetakse ühendust,” pomises ta oma vana tuttavat ahvides ja krimpsutas põlglikult huuli. Ta oli juba nädal aega „Lotuses” passinud, ilma et keegi oleks tema vastu vähimatki huvi üles näidanud. Telefoninumbril, mille Jack oli ühenduse võtmiseks andnud, korrutati papagoi järjekindlusega: „Väga meeldiv, et leidsite aega helistada. Pärast kuuendat signaali jätke oma teade ja teiega võetakse ühendust.” Ka Nelsoni antud raha oli lõppemas.
Uksele koputati vaikselt.
„Sisse,” käratas Rodrico. See ei olnud külalislahkus, mis ta hääles kõlas. Uks avanes ja pilt, mis mustale mehele avanes, sundis silmi pungitama. Lävel seisis valges kleidis ja punastes kõrge kontsaga kingades imearmas ilmutis.
„Kas härra Steward?” küsiti õrnal häälel ja pikad lahtised juuksed lükati mandlisilmadelt.
Kurat, siin on juba, mida vaadata, lipsas mõte läbi joomauimas mehe ajude. Nad on siin kõik miniatuursed, õrnad, kuid samas kõik naiselik omal kohal olemas.
„On see mingi teenus?” päris Ndego üllatunult lähemale nihkudes. Täna hommikul oli ta juba piisavalt palju joonud, kuid suur kere kandis hästi, pigem oli raskusi silmavaate fookustamisega. Pead keerates seiras must mees uksel seisjat küll ühe, siis teise silmaga, kuid ilmutis ei haihtunud õhku.
„Tohin ma sisse astuda?” Neiu naeratas malbelt.
„Ei, miks mitte, miks mitte, olge lahked!” Rodrico tõttas ust avali lükkama.